Luule

“*Toksikoloogi vastuvõtt” jt luuletusi

Getter Dolgošev 12.01.2024

*

Toksikoloogi vastuvõtt.
Küsitakse, mille üle kurdan,
alles kolmandal korral kuulen,
kõrvad on hakanud kinni kasvama.
Tahan vastata, aga mu keel,
väikeseks, siniseks tõmbunu,
ei suuda moodustada sõnu.
Antakse paber, käed on veel korras,
joonistan lookleva mao,
kes end mu kõrvast sisse pressib,
suust kaheharulisena välja roomab
ikka ümber mu kaela ja pea,
ikka nii, et ma tahaksin oksendada
valgele põrandale oma sisikonna,
mürgist, mis läbi ta naha
salaja minusse imbub.
Ma anun silmadega, palun mõttes,
mul on halb, aidake ometi.
Arst vaatab mulle kurbusega otsa,
näen, kuidas ta käsi sirutub,
vähe jääb puudu pehmest paist.
Soe isalik kallistus, ninanips –
ahmin lootust neist enesesse.
Kogenud mees, näeb mind läbi.
Võtab pliiatsi, täiendab joonistust,
küsib, kas siis nii olen ma
unenäomadudest pääsenud,
et nende seltsis mürki joon.
Raputan pead, langetan silmad.
Nad leiavad mind alati uuesti.
Arst vaidleb vastu. Mitte alati
pole need maod ühe ema lapsed.
Ta annab paberi tagasi,
roomajad on saanud endale nimed.
Noogutan vaikselt, pühin pisara.
Äratuskell on mind päästnud.
Saan digiretsepti ravimi jaoks.
Apteegis antakse mulle autovõtmed.
„Sõida ja ära tagasi vaata,“
soovitab proviisor, „õnn on teisel pool.“

 

 

*

Eile öösel mõtlesin
emotsioone reguleerima hakata.
Mõtlesin koidest,
kes ilmuvad ei tea kust
ja tekitavad tahtmise tappa,
mõtlesin kuivatatud õuntele
– stressis üliõpilase närimispalad,
mõtlesin tuludeklaratsioonile,
et kas on mingit lootust,
friikartulite pakile sügavkülmas,
juhuks, kui õhtud on rasked,
mõtlesin juukseid lõigata lasta,
küüned värvida, välja kolida,
mõtlesin trenni teha, aga
kell oli palju, peagi uus päev,
mõtlesin riske võtta,
uinusin.

 

 

*

Selle asemel et nutta,
venitan oma hinge
varvastele lähemale
siin kõledas teisipäevas.
Päike ei tõusegi täna,
pilved longivad taevas,
haigutavad igavusest,
õhtuks on oodata vihma.
Ootan isegi suuremat
homset, suuremat indu
elada nii, et mu elul
poleks argipäeva haisu.
Keegi võiks maksta mu üüri,
anda musi ja visata
tundmatus kohas lompi
hommepäev sünniks muusikal,
start-up, aasta kirjandusteos,
ravim kõigile haigustele.
Seisan sõdalasepoosis,
ootan ukselingi klõpsu,
teen peas arvutusi.
Kui homme ei ole päikest,
kuulutan pankroti välja.
Aeg möödub, unustan nutta,
varbad teavad juba ise
hingele ligi nihkuda.
Kõle teisipäev on sama.

 

 

*

Kirjeldada hetke,
lootuses luua midagi erilist
nende samade seinte vahel
viimane talv. Tean seda kindlalt.
Kuhu edasi? Seda ei tea.
Aasta viimasel nädalal
veel minule kuuluvas voodis
lebab paar villaseid sokke.
Lebab paar. Minevikus.
Homme võib olla, et
meid kahte tuntakse eraldi.
Homme võib-olla me tunneme valu.
Aga võib-olla mu murede põhi
saab põhjatuks rõõmuks.
Nutta kellegi pärast?
Jah, mul on süda sees, kuid
ei ole ju mõtet.
Mina saan muuta vaid enese sisu.

 

 

*

Lapsena uskusin liblikalendu.
Mul olid rohelised sandaalid
ja kruusakivide kollektsioon
lagunenud mesitaru peal.
Igal hommikul soovisin lennata,
nii nagu unedes suutsin,
nii nagu liblikad oskavad.
Ainult liivane tee hoidis kinni
mu halli ratta sirget joont
ja üksi kaugele ei tihanuks.
Küünealused liiva täis,
juuksed sassis ja näljane,
siiralt uskusin liblikalendu,
kaseurbade pehmust
ja võilille säravat kollast.
Tuleb välja – mul olid kasud sees,
sest kevad tuleb igal aastal,
ju minagi eneses võin
taas selle tüdruku leida.

 


Getter Dolgošev (22)

Su tasakaalukates luuletustes torkab sageli silma äratuntav maakodukeskkond, eriti eelmise kaastöö tekstides (VR 81, lk 104–105). Kirjutasid tookord näiteks kasvuhoone taha kartulipeenrasse maetavast nukrusest, saialilledest-raudrohust, seekord räägid kruusakivide kollektsioonist mesitaru peal. Kust on see tasand su tekstidesse siginenud?

Olen üles kasvanud kauges Kagu-Eesti nurgakeses metsade vahel. Lapsena eelistasin tubastele mängudele ja mänguasjadele kõike seda, mis leidus õues. Õunapuudest said elumajad, kruusakivihunnikust vääriskivikaevandus. Perega seenel-marjul käimine oli meelelahutuslik üritus. Minu jaoks tuttav ja loomulik keskkond – loodus – kasvas mulle südame ligi. Nüüd satun maale harvem, aga suvised ravimtaimeretked, jalutuskäigud metsas, kodumurul lesides raamatu lugemine ja saunaõhtud värske kasevihaga on idüll, mida mujalt ei leia. Maal liiguvad aeg ja mõtted teises tempos, õhk puudutab teistmoodi ja paratamatult leiab see kõik oma tee ka paberile.

Millega sa lisaks luuletamisele veel tegeled?

Õpin Tartu Ülikoolis proviisoriks, omamoodi loogiline jätk mu ravimtaimehuvile. Selle aeganõudva kohustuse tõttu ootab üks mu lemmikharrastus – näitlemine – praegu kapi nurgas ajastut, mil maakera kella keeramise asemel paar tundi aeglasemalt pöörlema hakkab. Küll aga võtan endale aega, et trenni teha/tantsida, raamatuid lugeda, taasõppida vahepeal unarusse jäänud kitarri, heegeldada, sõpru huumori ja enda tehtud likööridega poputada.

Kelle looming sind kirjutama inspireerib?

Mul on mõned lemmikluuletajad, Doris Kareva, Liisi Ojamaa. Nii kõrgetasemelist luulet lugedes võib aga juhtuda, et inspireerimise asemel see hoopis pärsib. Luule sünnib pigem hetkest, mitte niivõrd kellegi teise loomingu puudutusest. Proosa see-eest on küll nii mõnigi kord leidnud tee paberile pärast mõne teose lugemist, millel puudub minu jaoks kirjanduslik väärtus. Mul tekib tahtmine kirjutada paremini, tõestada endale, et ma suudan. Niimoodi on mitu (ideaalses maailmas) tulevast raamatut alguse saanud.

eelmine / järgmine artikkel