Tiiu oli muutunud. Paul teadis seda. Kui mees hommikuti neile mõlemale süüa valmistas (tavaliselt praevorstiga omletti või sprotivõileibu), ei ärganud Tiiu enam hüüdmise peale üles nagu varem. Mõnikord võis ta pärast Pauli ärkamist veel mitmeks tunniks voodisse jääda ning ilmuda kööki alles siis, kui vorst oli juba kõvaks kuivanud, omlett jahtunud ning kalavõileibadest levis tuppa väljakannatamatut lehka. Alguses ei teinud Paul sellest väljagi. Tal jätkus Tiiu jaoks lõpmatult aega. Mees viskas toidujäägid prügikasti ning valmistas heameelega uuesti värske hommikusöögi. Tiiu vääris parimat, sest Paul armastas teda üle kõige maailmas. Aja möödudes hakkas aga tunduma, et Tiiu jääbki nüüd igavesti selliseks: isepäisemaks ja tema vastu ükskõiksemaks kui kunagi varem. See mõte tegi mehele haiget. Ta nuttis nii mõnigi kord üksinda köögis, kui oli kindel, et Tiiu ei kuule.
Kui Paul sel reede hommikul magamistuppa minema hakkas, et vaadata, miks Tiiu ometi ei ärka, kuulis ta trepikojast pudikeelset lällamist: „RIIITAAA! Kurrrradi kurrrt! Laamindsisse … mussikeenee …” Paul teadis, et lärmaja on tõenäoliselt keegi piduline, kes veel hommikukski kaineks polnud saanud. Neid oli Pauli ja Tiiu trepikojas palju, igas suuruses, pikkuses, rahvuses, vanuses ja ka igast soost. Paulile ei meeldinud inimesed, kõige vähem sellised, kes lärmi tegid. Talle meeldis rahus ja vaikuses Tiiu kõrval elada ning mõelda mõtteid, mis nii mõnigi kord oleksid kellegagi jagamiseks liiga kummalised olnud. Seepärast läks Paul nüüd korteriukse juurde, avas selle ja virutas uksematil külitavale meeskodanikule päevalehega vastu pead. Külitaja käed olid mustad ja nägu tugevasti üles paistetanud nagu inimesel, kes sageli alkoholi joob. Ta pööras selle viinast tursunud üsna inetu näo hämmeldusega Pauli poole ja küsis purjus inimesele omase abitusega: „Ööäääiita? Kus Rita on? Mulonvaaaa Rit…” – „Siin ei ole ühtegi Ritat,” ütles Paul, „minge koju ja ärge segage pensionäride rahu.” Nende sõnadega pani ta ukse jälle kinni, keeras selle kaks korda lukku ja läks magamistuppa.
Aknast püüdis tuppa pääseda varasuvine päike, mille kiired sirutasid end helerohelise ruloo alt nii kaugele tuppa kui võimalik. Igal õhtul keris Paul ruloo alla. See traditsioon kinnitas ühe päeva lõppu, niisamuti nagu hommikuti katte ülestõmbamine tähendas uue päeva algust. Paulile meeldis rulood üles kruttides jälgida, kuidas magamistuba päikesest järk-järgult valgemaks läheb. Päikeselaik muutus Tiiu rahulikul näol üha laiemaks ja mõnikord äratas ta üles. Vahel ei lasknud Tiiu end aga valgusest üldse häirida ja magas edasi. Magades tundus Tiiu soojem, hoolivam ja pehmem. Magades näis ta Pauli kordades rohkem armastavat kui siis, kui oli ärkvel.
Sel reedel varises aga Pauli maailm kokku.
Kui mees hakkas jälle oma igapäevast päikesemängu mängima ja oli pilgu ruloolt voodile tõstnud, pani avanev vaatepilt ta õudusest tarduma. Paul tundis, kuidas süda sekunditega õõnsaks voolab, tema kaelale tekkis külm higi ja näost kadus viimnegi vanadusega säilinud värv. Ei puudunud palju, et mees oleks minestanud.
Tiiu ei olnud voodis.
Ühtäkki meenus Paulile kõik uuesti. Päev, mil ta pärast Tiiu haiglasse viimist esimest korda tühja voodit nägi. Tiiu oli viimastel kuudel kogu aja voodis veetnud. Hiljem muutus tema olukord hullemaks ning talle määrati haiglaravi. Viimaks öeldi haiglast, et Tiiu on siit maailmast lõplikult lahkunud … Pärast seda jäi ka Paul haigeks. See juhtus aprilli alguses.
Varsti tõi Paul Tiiu jälle koju. Mees ei saanud siiani aru, miks talle haiglast valetati – Tiiu oli ju täiesti terve! Tõsi küll, mitte enam endine. Ta oli ükskõiksem kui kunagi varem ega öelnud enam, et armastab Pauli. Mees ütles Tiiule seda sageli, viimane aga käitus, nagu ei huvitaks Paul teda üldse.
Ja nüüd pidi Paul jälle tühja voodit nägema, kuigi Tiiu polnud isegi mitte haiglas. Kus ta siis oli? Paul teadis, et sureb ilma Tiiuta. Tal polnud kedagi – ei sõpru, lapsi, naabreid, ühtki inimest, kes siiralt mehe tervise pärast muret tunneksid. Peale Tiiu suhtles Paul veel ainult oma psühhiaatriga, aga harva ja vastumeelselt, sest arst püüdis pidevalt selgeks teha, et Paulile tuleks kasuks pisut aega haiglaravil olla. Absurd! Paul ei vajanud kedagi ega midagi peale Tiiu. Haiglasse minnes pidanuks nad jälle teineteisest eemal olema. Kes teab, kui kauaks. Pealegi oli Tiiu pärast haiglas viibimist tundmatuseni muutunud ja Paul ei tahtnud, et temaga samamoodi läheks. Ei, haiglasse ta küll ei lähe! Ta võib arstile nii palju vastu tulla, et võtab igal hommikul neid imelikke rohtusid, aga ei rohkemat!
Paul vaatas igaks juhuks vannituppa, kuigi teadis, et see on tühi. Kui Tiiu oleks vannitoas askeldanud, olnuks seda kindlasti kuulda. Paul ei kuulnud aga muid hääli peale lindude rõõmsa sirina, mis äsjase kaotuse õuduses talle eriti mõnitavana tundus. Vastikud linnud!
Paul kontrollis ka elutuba. Seal oli nende nõukogudeaegne vaip, vana diivan, televiisor ja klaasustega sektsioonkapp. Selle taga seisid räbaldunud kaante ja puuduvate lehekülgedega kolletunud raamatud, millest mõni pärines 20. sajandi algusaegadest, ning pidulikumad nõud, mida nad kasutasid ainult siis, kui ühel neist oli sünnipäev või kui olid jõulud. Pronksikarva raamides seisid riiulitel vanad fotod Paulist ja Tiiust. Aga Paul ei tahtnud pilte. Ta tahtis Tiiut ennast füüsiliselt enda kõrvale. Ja Paul otsustas, et läheb Tiiut otsima. Linn oli ju piisavalt väike ning Tiiu ei saanud ometi maa pealt kaduda. Enne teele asumist heitis Paul pilgu esiku seinal rippuvasse kalendrisse. Issanda ristivägi! Punase markeriga kirjutatud meeldetuletus „ROHUD!” polnudki veel täna maha kriipsutatud! Tuli minna tagasi kööki ja kaks tabletti kraaniveega kurgust alla uhada. Alles siis sai Paul võtta jalutuskepi ja kaabu ning välja minna.
Varahommikune linn kihas liiklusest ja tööle ruttavatest inimestest. Enam pakkunud magamistoa ruloo varju ja päike kõrvetas armutult Pauli niigi valutavat pead, millele pikk ja raske elu oli jätnud kõigest paar karva. Mees pani kaabu pähe.
Nüüd vajas Paul abi. Mehele see ei istunud, talle ei meeldinud inimesed. Siin maailmas ei saanud usaldada kedagi peale Tiiu, sest ka Tiiu hoidis võimaluse korral teistest eemale. Inimestevaenulikkus ühendas neid ja tugevdas nende omavahelist sidet. Nüüd aga oli Tiiu kadunud ja Paul pidi ta üles leidma, maksku mis maksab. Tuli põhimõtted kõrvale jätta ja inimeste käest küsida.
„Kas te Tiiut olete näinud?” küsis Paul vibaliku valges põlles jäätisemüüja käest tänavanurgal. „Kuidas?” – „Tiiu on kadunud,” selgitas Paul veel kord. „Kesse?” kõrgendas noormees häält, siludes samal ajal kulbiga jäätisepalli koonuses. „Mu elu mõte,” pomises Paul vastuseks ja pöördus minekule. Jäätisemüüja oli tema aitamiseks ilmselgelt liiga juhm.
Kui Paul oli veidi maad edasi kõndinud, jõudis ta koolimaja ette, kus kaks ranitsatega koolipoissi keset melu teiste seas trepil mingeid kaarte vahetasid. Mees täheldas ühe kaardi peal sinist draakonit. „Tere, noormehed,” alustas Paul. „Äh?” Poistel tundus tegemist olevat. Nad vaatasid ainult korraks Pauli poole, pöördudes siis tagasi draakonite juurde. „Kuulge, kas tahaksite veidi taskuraha teenida? Täna juhtus vat nihuke asi, et mul läks …” – „Oota, me ei saa praegu,” katkestas üks poistest Pauli järsult. „Davai, hellab,” ütles teine, mille peale mõlemad naerma pahvatasid. Just selliste arusaamatute labasuste pärast Paulile inimesed ei meeldinudki. Ta vajus väsinult jalutuskepile, nii et see korraks vankuma lõi. Aga aega ei saanud raisata ja tal tuli edasi otsida, kasvõi üksi, kui vaja. Seega jättis ta poisid sinnapaika ja läks edasi.
Mida kauem Paul Tiiust eemal oli, seda rohkem ta süda valutama hakkas. Mees tundis, kuidas sisemus kortsu tõmbus. Tiiu hoidis teda noorena ning kui Tiiut polnud, muutus Paul iga sammuga aina vanemaks, haigemaks ja väsinumaks. Enam … ei jaksa … jõudis Paul veel mõelda.
„Vabandage? Härra? Kas kõik on korras?” Paul avas silmad. Ähmaselt nägi ta tumedapäise neiu nägu, mis hõljus pilvede vahel. Tema paksud lokid tekitasid valgete taevapilvede vahele kontrastse musta pilve. Kui Pauli pilk selgines, sai mees aru, et küsija pole mitte taevas, vaid seisab püsti, samal ajal kui ta ise on tänaval pikali. Nii piinlik … „Kas kutsun kiirabi?” küsis neiu edasi, hakates juba oma väikesest seljakotist telefoni otsima. „Eeh … Ei-ei, mis te nüüd, ma … vist libisesin,” ütles Paul kohmetult ning ajas end jalutuskepi najal püsti. „Juba saan.” – „Okei,” ütles neiu, „ma siis lähen.” Nende sõnadega galopeeris ta mustade lokkide, kollaste retuuside ja valgete tenniste välkudes ülikoolihoone poole.
Paul küsitles veel mitut inimest: roosa kübara ja lillelise kleidiga vanaprouat, kes valget mopsi jalutas; kaht kontoririietuses ja kontsakingades daami, ühekordsed kohvitopsid käes; keskealisi punkareid, kelle igast sõnast õhkus Pauli näkku vastikut suitsu- ja mitu päeva pesemata hammaste haisu; kuuma ilma kohta liiga soojalt riietunud kerjust … Vanu, noori, sõbralikke, ükskõikseid, pilkavaid – inimesi oli igasuguseid, aga kellelgi polnud kas aega või tahtmist, et otsingutega liituda.
Möödus tunde. Pauli lootus Tiiut leida vähenes iga hetkega. Kui raske oli Tiiust mitte midagi teada! Kus ta küll olla võis? Kellega? Miks ta Pauli juurest ära läks? Valusad küsimused kuhjusid Pauli peas, ähvardades enda alla matta igasuguse ratsionaalsuse, ja vanamees hakkas soovima, et poleks koolitüdruku hääle peale silmi avanud. Ta oleks võinud sinna tänavale lebama jäädagi. Igaveseks.
Kuid Tiiut võisid üksinda ähvardada paljud ohud. Ta oli liiga habras ja õrn, et nii pikka aega kodust eemal viibida. Paul pidi edasi otsima ja tugev olema, kui lootis Tiiu kunagi jälle üles leida. Mees püüdiski tugev olla. Ta polnud juba pool päeva midagi söönud, ent kinnitas endale, et ei vaja toitu. Puhkust vajas Paul aga küll, seda ei saanud salata. Tema samm jäi üha aeglasemaks ja olukorra raskus vajutas mehe üha enam longu. Viimaks avastas Paul, et on sootuks seisma jäänud. Temast möödusid liiga meigitud noored neiud liiga lühikestes seelikutes. Tüdrukute kõne meenutas nende varasemate mõnituslindude sädistamist. Vastikud tüdrukud! Kui elavad näisid nad Paulile võrreldes tema endaga, kes ta seisis küüru vajunult, kahe väriseva ja pigmendilaigulise käega kramplikult oma jalutuskepilt tuge otsides! Jumal, kui väsinud ta oli … Paul tundus endale halli anomaaliana värvikirevas ja rõõmsas maailmas, mida need tüdrukud esindasid. Aga mis siis. Pauli ei huvitanud tema ise, oluline oli Tiiu. Tema silmad, habras keha; see, kuidas Tiiu magas, sõi, Paulile mõnikord salapäraselt üksisilmi otsa vaatas, andmata vähimatki aimu oma mõtetest või kavatsustest. Ei, otsustas mees, ma võin väsimusse surra, aga kui ma Tiiut ei leia, suren nagunii.
Ja Paul kõndis edasi.
Viimaks jõudis ta oma rännakutega ühe jõugu juurde. Neli noormeest valgete triipudega ääristatud dressides suitsesid poe ees ja jõid õlut, kuulates autokõlaritest lõhkuvat muusikat. „BMW” oli kirjas auto kapotil väikese ringi sees, mille moodustasid sinised ja valged kolmnurgad. Muusikal puudusid sõnad. Kõlas, nagu lööks keegi muudkui juukseharjaga vastu metallpange, ning Paulile tundus, et iga löök viib endaga kaasa tüki tema ajukoorest. Pea hakkas jälle valutama. Paul hingas mitu korda sisse-välja, enne kui meestele läheneda söandas.
„Ou, kepivend ä,” karjus üks nokamütsiga jõmm juba kaugelt ja püüdis Pauli tühja õllepurgiga tabada, „kes su välja lasi? Uneaeg ei ole vä?” – „Sul pappi pole, papi?” küsis teine mees ja lõi nalja tähistamiseks nokamütsijõmmiga sõrmenukke kokku. – „Pappi …” Paul oli segaduses. – „Raha noh, djengi jest?” Ahjaa, muidugi. „Härrased, ma annan teile kogu oma raha, kui aitate mul Tiiut otsida.” – „Härrased!” osatasid loikamid ja purskasid ootamatu pöördumise peale naerma. Üks neist tegi Pauli poole aupakliku kummarduse, mida saatis elegantne käeviibutus. „Oota, tegelt vä? Sa ei huia praegu vä? No davai, sott näkku siis,” teatas kolmas, valge maika ja jämeda kuldketiga musklimägi kaaslaste naerumöirete saatel. „Kui mind aitate, annan teile kõik, mis mul pinsist alles on jäänud. Täna avastasin, et Tiiu on kuhugi omapäi uitama läinud, ja ma ei suuda temata elada, ta on mu elu mõte ja …” – „Kuule, kepivend, ära jaura, öelnud kohe, et mingit tutti otsid. Kui ära armume, läheb sul miljonit vaja, et teda tagasi osta, höhöhöö …” räuskas nokatsis tüüp, tõmbas tatti kurku ning tulistas kõnniteele korraliku läraka sülge. Vana mees ei teinud kohatust märkusest välja. Tema vaene nõrk süda oli niigi muret ääreni täis ja rohkem sinna ei mahtunud.
„A davai, kuule, köhi välja siis,” nõudis kaelaketiga maikakandja, mille peale Paul raha välja otsis. Mitte küll nii palju, kui mehed nõudsid, aga rohkem tal lihtsalt ei olnud – ega surmgi võta ju sealt, kust võtta pole. Ometi sirutus jõmika käsi kiiresti Pauli pakutud raha järele. – „Ou, tänks ä, nii lahke sinust! A kuule, davai siis. Hoia kõva!” Ning enne kui Paul jõudis veel midagi öelda, pressisid mehed end naeru ja käratsemise saatel endiselt tümpsuvasse autosse ja kihutasid kummide vilinal minema. Äsjasõlmitud kokkulepe nende lärmakate kiilaspeadega andis Paulile hetkeks uut lootust, aga bemari jäetud tolmupilve vaadates jõudis olukorra reaalsus talle aeglaselt kohale: Tiiule lisaks oli ta nüüd ilma ka nende viimasest rahast. Aga õigupoolest polnud rahal ilma Tiiuta tähtsust. Ma võin nälga surra, aga kui ma Tiiut ei leia, suren nagunii, mõtles Paul ja kõndis mööda puiesteed edasi.
Kell sai üheksa. Paul istus pingile puhkama ja põrnitses tühjal pilgul enda ette. Üle tema pea lendas häälitsevate lindude parv ning taevas võis täheldada loojuva päikese roosat, oranži ja lillakat tooni. Tema ees, teisel pool väikest teerada, seisid paar kaske heleroheliste lehtedega. Täpselt sama värvi on meie ruloo, mõtles Paul kurvalt ja tundis koduigatsust. Ta polnud ammu tervet päeva kodust eemal olnud. Aga Tiiu oli kodust tähtsam. Kõige tähtsam.
Paul otsustas, et kui Tiiu järgmise päeva hommikuks välja ei ilmu, lõpetab ta oma elu unerohu ja pudeli lemmikviskiga. Viskit jõi Paul harva. Pudelist piisaks kindlasti, et poleks vaja enam päevagi Tiiuta olemist taluda. Võimalus ise oma valule lõpp teha muutis Pauli tuju natuke paremaks. Saatus oli tema enda kätes. Ning Paul tõusis pingilt ja hakkas jalutuskepilt tuge otsides kodu poole liikuma. Väljas hämardus, taevas muutus aina tumedamaks ja kusagil haukus koer.
Äkki kuulis Paul mingit pladistamist. Ainuke koht läheduses, kus vett leidus, oli purskkaev, ja mees vaatas sinnapoole. Purskkaevust püüdis kuivale pääseda noor musta-valgekirju kass, kes tundus olevat väga räpane ning näis karvade vahel palju kirpe kandvat.
Mõnda aega Paul lihtsalt jõllitas täielikus uskumatuses. Siis täitusid tema hallid, niigi kurblikud silmad pisaratega, mis valgusid kohe edasi Pauli põskedele, liikudes vagudega näol lausa uskumatult kiiresti. Parema silma pisar jõudis lõuani esimesena, tegi seal Paulile aga kõdi ning mees pühkis võitjapisara käeseljaga kiiresti ära. Sel hetkel tundis Paul, kuidas tema sisemuses kõik jälle sirgeks ja pingule tõmbub. Päeva kannatustest muserdunud hingest kadusid kõik kortsud justkui võluväel. Rääkigu psühhiaater, mida tahab, Paul tundis end sel hetkel täiesti tervena.
„Tiiu!” kähises ta ja komberdas kepi toel vaevaliselt, ent püüdlikult purskkaevu poole nagu vigastatud marionett.
*
Raekoja kell lõi täpselt kaksteist korda. Kesköö. Kogu linn oli pime, ainsaks valgusallikaks nõrgad tänavalambid, mille pealt linn püüdis raha kokku hoida. Äsja oli sadanud hoovihma ja selle lõhn täitis kogu õhu.
Inimesed möödusid raekoja purskkaevust ja nägid seal istumas vana väsinud meest, kes hoidis õrnalt süles värisevat kassipoega. Kõik möödujad pidasid Pauli asotsiaaliks ega vaadanud tema poolegi. Nad kartsid, et kodutuna näiv mees võib neilt raha küsida, ja pidasid paremaks eemale hoida.
Paul aga silitas kondise käega ettevaatlikult oma kassi, korrutas tema nime ja ülejäänud maailm ei läinud talle enam korda.
