üks
Kui kogu elu lõhnaks nagu šellak, oleks ma nii õnnelik. See lõhn sisaldab endas kõike, minu arvates läheb ta põhjani välja. See on kõige mahukam lõhn, mida ma tundnud olen, ja ma olen valmis end sellesse täielikult ära andma. Et oleks veel asju nagu šellak.
kaks
Ega elu ei ole nii lihtne, et lähed üle põllu. Kui sa just ei lähe üle põllu. Mis on muuseas suhteliselt ebamugav tegevus.
kolm
Läksin tööle ja möödusin plakatist, mis kuulutas: Ole huvitavam! Mida. Isegi teatrikoolis ei öelda sellist asja, sest tulemus oleks midagi õudset. Ole huvitavam – see ei ole ju isegi mitte ole huvitav, see märgib, et sa juba oled huvitav, aga katsu mingi debiilsus endale veel juurde hankida ja siis vaatame. See on provokatsioon, millele ma kutsun üles mitte alluma.
kaks
Käisin Tõnu Õnnepalu vestlust kuulamas. Ta on päevitunud ja sitke nagu mingi vars. Ja tema käed ei ole üldse kirjanikukäed. Õigemini käed, mille kohta ütlevad inimesed, kes ise ei ole kirjanikud, kirjanikukäed. Mul on kirjanikukäed. Sul võivad ju olla, aga Tõnu Õnnepalul küll sellised ei ole. Tal on tööinimese käed. Maainimese käed. Kõige paremas mõttes, kuidas saakski üldse maa ja töö koha pealt midagi halba mõelda. Tunda saab, kui kummikud lasevad läbi ja vihma tibutab ja maja on külm ja pime ja äkki ei lähegi midagi kasvama. Selliseid hetki on muidugi ka. Oluline on nüüd meelde jätta mõningad eile kõlanud mõtted. Esiteks rääkis ta, mida Jeesus võis mõelda sellega, kui ütles: Tehke minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Ja mina kohe mõtlesin, et issand, kas ta tõesti ütles sedapidi? Ma ei kontrolli üle ka, aga oletame, et ütles nii. Ja siis võib inimene ju mõelda, et see on silmakirjalik. Räägid üht, teed teist. Aga mõte on hoopis muus. Inimene ei saa Jeesuse tegusid teha, sest inimene ei suuda seda, ei olegi selleks mõeldud, ta ei peaks end ise lunastajaks pidama ega risti lüüa laskma, sest need polegi tema ülesanded. Inimene peab sõnu oma mõõdu järgi ellu viima. Ja nii on Õnnepalu sõnutsi ka eeskujudega – kuidagi tuleks suuta mitte kopeerida nende elu, mitte seda lakmuseks võtta, vaid võtta ainult seda, mis minus saab edasi kasvada. Mõõdu järgi. Oli äratundmine ja mitte meeldiv. Siis rääkis, et talle ei meeldi, kui taimedele öeldakse kes. Sest taimed on küll elus, aga me ei jõua nendeni, me ei oska nendega suhelda, mistõttu on selline pöördumine familiaarne. Mina ei ütle vist kes, aga ma räägin kogu aeg olevikus. Ma ei ütle kes, aga tema ütlen küll, asjadele pigem isegi. Pöördun. Eks seegi ole poos. Aga mõnel hetkel, kui igasugune poos näib kättesaamatu, on ka päris raske olla. See on nõrkuse tunnus. Näiteks suitsetamine. Issand, kui võimas poos see on, ma saan täiesti aru, miks inimesed seda teevad. See on natuke nagu klassikalise muusika kuulamine autosõidu ajal. See teeb minust ja minu autost midagi muud. Aga ma ei usu, et ma olen muu. Täpsemalt – ma ei usu ennast muuna. Kindlasti rääkis ta veel midagi huvitavat. Et loodus ei sure. Et taim ei sure. Ei ole sellist surmahetke ja, veelgi enam, surmajärgset elu. Ei ole. Sest selliseid faase ei saa looduse puhul eristada, ei saa näppu peale panna. Nõme väljend, aga ometi nii täpne. Sest nii paljudele asjadele saab näpu peale panna ja siis on asjad, millele ei saa, ja nende kahte tüüpi asjade vahel on vahe. Oli tore õhtu. Vares kraaksus luuletuses õige koha peal. Nagu täna hakkas surnuaias kell õige koha peal lööma. Kõik oli männitolmu täis. Kõik kivid olid rohelised. Pesin enda oma ikkagi puhtaks.
kaks
Ja aeg sai täis. Nii öeldi piiblis. Ma tõsimeeli arvan praegusel reedesel õhtul, et meie kõigi aeg sai täis sellel hetkel, kui me sündisime. Minu aeg sai täis ja ma võisin sündida. Ja nüüd olengi ma oma täisajas, millest rohkemat ei olegi, ma ei saagi mingist muust ajast ilma jääda. Niisiis toimetan siin, oma täisajas. Sellepärast ei suuda ma sageli meenutada, millal miski juhtus. Arvan, et alles see oli, aga tegelikult on juba kõvasti aega möödas, ja kui ma praegu ütlen kõvasti aega möödas, siis mõtlen ma kümmet aastat. Ühel hetkel on kõvasti aega möödas juba kolmkümmend aastat. Aga mitte veel, sest kolmkümmend aastat tagasi ei olnud mu aeg veel täis, kolm aastat oli sellest veel puudu. Huvitav, mis sinna kolme aastasse minu jaoks välja mõeldi.
kolm
Jaanipäev oli, sealpool mu õuemüüri. Nali, meil polnudki õuel mingit müüri. Jaaniusse leidsin kaks. Kui märkan jaaniussi, arvan alati hetkeks, et neid pole ju olemas, aga näe, ime! See tähendab, et mul lähevad nad sõnajalaõitega segamini. Paljud hetked elus lähevad sõnajalaõitega segamini. Aga eelkõige lähevad sõnajalaõitega segamini inimesed. Kuu oli suur ja oranž ja me kõik jäime ühel ja samal hetkel magama. Üks päev enne jaanilaupäeva nägin unes, kuidas ma tõestasin Aivar Tommingale, et elus on asjad pigem hästi kui halvasti. See nägi välja nii, et Aivar Tommingas hakkas tõestama elu vältimatut ebatäiuslikkust sõnadega: Kõik on väga hästi, aga no tegelikult … ja mina katkestasin teda hüüdega Ei usu! ja see nagu tähendas, et tema hüpotees ei pädenud ja minul oli õigus. Kurgedel oli kolm poega ja meil ei sadanud. Imesid juhtub. Tegelikult läheb jaaniööl pimedaks. Või siis pole see valgus.
üks
Lugesin just: Ta ei ole minu juurest ära läinud, ta on minust kõrgemale tõusnud. See komme – kirjutada välja tsitaate ilma märketa, kust need välja võetud on – ärritab ja vaimustab mind. Mõni inimene teeb ka mõlemat korraga: ärritab ja vaimustab. Ja jääb kipitama nagu kiivi. Mina ei ole kiivi, mul jääb kiivist keel sügelema, mul sügeleb keel juba enne kiivit, juba praegu. Ärkasin siis, kui päike tõusnud oli. See tähendab vara. Öösel nägin unes ühte surnud inimest, kes oli ka unenäos jõudnud sinna hetke, et ta enam elada ei tahaks. Niisiis oli kergendus ärgata ja teada, et ta ongi surnud. Ma polnud nii ammu näinud mesilase nõela. Just tõmbasin ühe kannast välja. Miks ma kunagi ei tunne, kui ma talle otsa astun. Aga pärast tunnen küll. Ja kuulge, see pole mingi nõel. Ma ei oska isegi öelda, mis see on. Ripsmekarv. Aknast väljas on täitsa suur suvi. Alati on kergem, kui igavene juuni veel kestab. Kui igavene juuni juuli vastu vahetub, siis on see alati kuidagi hale. Hale hakkab igavesest. Et kuidas me nii kergekäeliselt temast mööda lähme.
kaks
Kirg tähendab elada elu pärast. Aga teada on, et teie elate elamuse pärast. Kirg on eneseunustus. Teile aga on eneserikastamine tähtis. C’est ça. Teil pole aimu, et see on jälle egoism ja et te seega ühel päeval kui inimkonna vaenlased maailma ees seisate.
kolm
Mootorrattaga sõites saavutab täiskasvanud inimene mingi lubamatu seisundi. Ma mõtlen taga sõites. Ma mõtlen lubamatu selles tähenduses, et ta ei saa endale muidu seda seisundit lubada. See on üsna jäägitu klammerdumine. Küll dünaamiline, aga siiski klammerdumine.
kaks
Kõik õitseb, aga veel ei kääri midagi. Mingil hetkel on kõik viljad täis ja siis on aias tõeline läbu. Kõik loodus on purjus, aga veel ei ole see aeg. Täna kuulsin vaidlusest: et Hando Runnel olla öelnud, et kui suudled tüdrukut, jääb luuletus kirjutamata. See vaidlus oli vist kuidagi šovinistlik. Pidi olema, jutu järgi. Minu jaoks – eksistentsialistlik. Ja lustlik. Kuidas saab üks luuletus nii tähtis olla. Keegi võib küsida, kuidas saab üks suudlus nii tähtis olla. Aga mina küsin: kuidas saab üks luuletus nii tähtis olla.
kaks
Üritasin täna natukene tööd teha. Nüüd lähen jalutama, ma panen üldse väga palju lootusi jalutamise peale, töö mõttes. Et kui jalutan, siis töötan. Siis tuleb ideid. Kuidas see oligi: neli kilomeetrit tunnis, neli mõtet tunnis. Üks tuttav ütles mulle kunagi, et ta vaatas minu astroloogilisi näitajaid ja minu number pidavat olema neli. Ma üldse ei salli, kui keegi hakkab vaatama minu astroloogilisi näitajaid. Mida iganes, vaadaku enda omi.
kolm
Kuulsin täna vaarikakorjamisest üht lugu. Seda olukorras, kus vaarikad ei ole veel valmis. Lugu selline: ei ole mõtet ühte põõsast tühjaks korjata. Suure tõenäosusega ei ole see võimalik, lõbus ega kvaliteetne korje. Ikka vahetada põõsaid ja lõpetada siis, kui nõu on täis. Lähtuda nõust. Sama on harjutamisega. Proovimisega. Ei tea, kas tasub lõpuni minna, mis seal lõpus ikka muud on kui mitte lõpp. Lähtuda nõust.
üks
Nägin pealt, kuidas üks inimene eksis ja talle ütles:
A: Ma ei suuda uskuda, et sina tegid vea!
B: Alles nüüd ma näen, et sina oled ka inimene!
Ja see vigane inimene varises mu silme ees nende kahe kommentaari all kokku. Sisemiselt muidugi. Välimiselt ei teinud ta selle peale väga midagi. Mis sa ikka teed selle peale, kui keegi avastab, et sina oled ka inimene. Sest ajast lubasin endale, et ei ütle selliseid asju kellelegi. Üritan ikka elada nii, et ei imesta selle üle, kui inimene on inimene. Ikka imetlen. Et on.
kaks
Mitte iial vaba millest. Vaba milleks. Kui ma seda esimest korda lugesin, siis ma tõesti tundsin jõuliselt, kuidas uus mõte mind tabab. Nagu keegi oleks mul mütsi peast ära võtnud. Ja nüüd ma käin selles mõttes kogu aeg palja peaga ringi. Pidin täna proovis umbes 100 korda vabadus ütlema. See on liialdus, tegelikult oli neid kordi umbes 20. Alles siis, kui käed rusikast lahti lasin – nad lähevad mul iseenesest kogu aeg rusikasse, mu emal on ka nii, aga mitte nagu löögirusikad, kus pöial peab väljas olema, et see löömisel ära ei murduks, vaid pöial sees, nagu me hoiaks endale alateadlikult pöialt, vanaemal olid vist ka sellised käed –, alles siis olin ma vaba proovimiseks, aga siis oli proov läbi ka. Ja mina ei teadnud, mida oma vabade kätega teha. Andsin nad kinnastesse ära ja tegin natuke tööd. Tuleb kogu aeg mõelda, milleks oma vabad käed ära anda. Ja milline müts pähe panna. Sest vabad käed ja paljas pea ilma põhjuseta toovad külmetuse.
kolm
Vaatasin Tartus olles peaaegu iga päev Inglisillalt alla ja olin jälle Toomemäel. Osalt sellepärast, et natuke omaette jalutada, osalt sellepärast, et see luuletus on nii … badass. Jah, täpselt nii ma tunnen. Mul peas on kolossaalsed lokid ja üldse – kogu inimkond. Mõnikord on see nii, aga see läheb üle. Ja pärast sellise taju lahkumist on kurb, samas fantastiline. Praegu on. Täna hakkas suvi. See kestab nädala. Ühel etendusel juhtus nii, et partneri kõrval istus üks ammune õppejõud ja ma olin nii õnnelik, et ta tuli, sest ma kehastasin parasjagu teadlasest õppejõudu ja võtsin teda kohe kui oma inimest. Alles hiljem jõudis kohale minu kui kunagise õpilase õnnelikkus. Vahel mõjuvadki tegelased nii. Vahel mõjuvad naa – et hakkad kahtlema oma erialavalikus ja mitte seepärast, et näitlemine nii ebastabiilse tasemega välja kukub, vaid sellepärast, et tegelane on bioloog ja see tundubki nii palju lahedam kui kõik muu. See tundub õige.
kaks
Ärkasin ülimalt kurva meeleoluga, viisin rekvisiitpüssi teatrisse tagasi ja läksin bändiproovi. Milline imetore päeva algus, aga mina olin ängis kolmandas vältes. Siis tegime bändiproovi, ma olin selle üle väga rõõmus, kuigi mul oli nii palju tegemist, et ma ei usu, et keegi sellest aru sai. Seda muuseas kahtlustan enda puhul liigagi tihti. Et inimesed ei saa aru, kui hea mul on, sest nad on nii lahedad. Mul on kohutav tänuvõlg, te ei kujuta ette. Sellest siis see võlg – et te ette ei kujuta. Siis kohtasime vana sõpra. Kõrvalepõikena ütlen nüüd, et kõige ilusam tiitel, mis mulle kunagi omistatud, on minu noor sõber. Ma olen selle tiitli üle väga uhke ja ma ei ütle, kes mind niimoodi kutsus. Aga meie vana sõber oli täna heas tujus ja nägi välja, nagu ta oleks tulnud maalt. Muidugi tähendab see, et ta nägi hea välja. Ta ütles muuhulgas, et Shakespeare on pantomiimimees, sest talle meeldis ilmselt väga liikuda. Minu arvates on see erakordselt tore mõte. Ja kui tööd on palju, siis mõtle raha peale.
kaks
Ühiseluga (mõtlen kommuuni) on lood nii, et suhtun skeptiliselt. Aga elu ei väsi üllatamast. Kunagi elasime kolm nädalat kursaga ühes toas. Ja see oli nii normaalne. Nüüd elasime kolm nädalat trupiga koos. Ja see oli nii lihtne. Teate, kui erakordne asi on minu jaoks see, kui miski on lihtne. Kui habras, kui õrn on lihtsus. Kui kergesti ta raskeks võib minna.
kolm
Eile andis partner laval sellise kingituse, et jättis oma tegelase teadmatusse, ei vaadanud mulle otsa ja andis mulle sellega võimaluse läbi elada siiralt ja ilma peitmata seda, mida tundsin. See oli väga ilus käik. See oli teene.
üks
Kui sõber palub oma käsikirjad pärast surma ära põletada, kas ma teeksin seda. Ma tahaks öelda jah. Aga võib-olla ainult sellepärast, et mulle väga Kafka ei meeldi. Eile oli nietzschelik õhtu – tantsisime räigelt. Ta oleks meie üle uhke olnud. Üldse – Nietzsche üllatab mind positiivselt. Selle lause eest lööks ta mu vist maha ka.
kaks
Tegin õunamoosi Vana Tallinnaga ja jäin sellest vist natuke purju. Aga tõesti – maitset ei olnud üldse tunda. Õunu tuleb nagu Vändrast saelaudu, aga nii nagu nende saelaudadegagi, ei ole ma sellel suvel (sellel nädalal) näinud mitte ühtegi neist kukkumas. Ja see on väga imelik. Tavaliselt ma ikka kuulen seda mütsatust, mis ajab mind alati natuke naerma. Sest see on alati natuke naljakas. Ühel päeval mõtlesin, kui tore oli see teadlane, kes hakkas rääkima autismispektrist. See on nii hea mõiste. Kuidagi mugav. Hea lihtne on mõelda – kõik on spektris. Ja siis mulle meenus, kuidas üks naine ei suutnud ühes intervjuus üldse öelda sõna tõde, nagu seda oleks isegi kohatu nimetada, seda sõna. Ja siis ma mõtlesin, et tõde ja vale on ka spektris. Et meie väljaütlemised ja teod ei pea olema tõe ja vale kehastused, nemad nende puhtal kujul, nende puhas ilming, seda mitte, aga nad on paratamatult selles spektris. Ja kuhugi poole kaldu.
kolm
Sügis avab oma ukse nagu kodu. Loodus lõpetab midagi, aga sama hästi võiks kõik alata ja algabki. Aga mitte uuesti. Sügis on minu jaoks nagu üks hiigelsuur madleenikook – kõik viib mind tagasi kõikidesse eelnevatesse sügistesse. Minu jaoks ongi vist igavene hoopis sügis. On eikellegiilm, see ilm võiks olla ükskõik millal. See on ilus ilm. Ega see, kui sa käid iga päev tuletorni juurde ja vaatad Inglisillalt alla, ei tee sinust veel Woolfi või Sanga. Isegi metsa sees oli tuletorn – vaata, inimene, kui palju sind aidatakse!
kaks
Hea on olla. Väljas on umbes kümme kraadi ja tundub, et mul on sees ka kümme kraadi, sest ma kohe tunnen, et ma sobin nagu valatult. Talviti tundub, et mul on sees vähemalt –10. Ma arvan ja kardan, et see võibki olla minu vahemik. Inimene on siia maailma heidetud, aga kui tal on soojad riided seljas, siis on kõik hästi. Sügis on puhas ja triigitud. Aasta otsa mäkerdamist on ees, aga praegu on veel selline tunne, nagu teeks vihiku lahti, kõik on valge ja ei tahagi nagu hästi midagi sinna kirjutada või joonistada. Ja siis mõtled kaua, et mis see esimene asi peaks olema, ja lõpuks, mõned päevad hiljem avastad, et see oli midagi ülinõmedat ja ääretult sentimentaalset ja samas võõrast, mis sinna kirja läks. Seepärast on alati kindlam kirjutada sinna SUUR REHEAHI või mõni muu järeleproovitud ja toimiv fraas.
kaks
Täna sain proovis aru, et ma kaalun umbes kaks korda rohkem, kui ma arvan, ja et minu usk ei olegi nii suur. Ja need olid ülendavad tunded, sest see tähendab, et teised on kerged ja suure usuga – ülendab, et on selliseid inimesi. Ma olen alati arvanud, et head päästavad mu ära ja kellegi mantlihõlmast saan ikka kinni, kes mu kõrgemale veaks. Ja praegu tundub, et šansid on head. Aga mina olin raske ja skeptiline. Kui see doonorikeskuse õde mind proovisaalis oleks näinud, siis oleks ta 450 ml minult rahuga ära võtnud. Sellel aastal hakkan kergeks ja ostan mantli, avansiks. Ma mõtlesin, et panen siia kuhugi mingi luuletuse, ja nüüd ma tean, millise.
Raske on kui oleme ühes
sama raske on lahus
Idatuule jõud on hääbumas
närtsivad sada lille
Kevadel siidiusside surm
katkestab mõtteniidi
Vahaküünla taht kustub tuhaks
tahkub viimane pisar
Peeglist hommikul nukrus mind kaeb
lokid on pilve värvi
Öösel loen luulet valmis on vaim
kuu on nii särav ja külm
Peng-shani mäele kuigi ei vii
siit just sagedaid radu
Sinilind on minuga lahke
aitab mul otsida teed
kolm
Täna mõtlesin ainult üht mõtet. Et midagi ei saa mööduda, sest see võtaks liiga kaua aega. Me ei jaksaks seda ära oodata.
Teele Pärn (28): „Tere, mina olen Teele, töötan teatris, elan Tallinnas ja üritan vaikselt saada selleks, kes ma olen.“
