teatavad kalduvused
kaalutletud surve kaudu
oma pöidlaid kasutades
selgrooge järjest purustan
nagu värskeid hernekaunu
krõmps-krõmpsaka saatel
murran konte oma valituil
küüne libisedes nahka lõikan
justkui noaga avaks ümbrikuid
teeseldes et pakun abikäsi
rebin lülisambaid ihust
tõsise kollektsionäärina varun
neid vaeseid ohvrikesi
innukalt jahin järgmist saaki
kes end mulle avaks
nagu kuulekas lahatud laip
vaibana mu jalge ette lamaks
röövin austajate viimse kehasooja
end nende kõhuõõnde muljudes —
teps mitte südametemurdja
vaid ehtne inimsööja
kii
ta kõhreline rind peksleb meeleheitlikult
vastu mu ebalevaid peopesi
surun kahtlevalt ta roideid pilbasteks
huuled huulil hambad haakumas
õhkan välja poolsiiraid vabandusi
täites ta tahmaseid kopse mereveega
mu käed toetavad õrnalt ta kukalt
pole varem osanud taibata
kui soojalt veri voolab
septembrist jahedad sõrmed kleepuvad kokku
ta pea libiseb mu haardest välja
nagu piljardikuul mööda kiilasjäist maanteed
ma ei saa sind niimoodi päästa
ta ei kuule mind enam
haaran noaterast ja sikutan selle endasse
mulle vastab vaid kunstmuru roheline torge
ja me mõlemad hukkume
igavesti loojuv päike
suveõhtute maheda pilguga
vintpüssi paukudes—massimõrvar
helge naeratuse sooja käepigistuse saatel
pussnoa välkudes—kõrilõikaja
mu aju tilgub tükkidena maha su seintelt
kraanikausist alla voolab jugadena verd
mu luukere su kapis tolmu kogub
sisikond külmikus jääs
loojangu viimases hääbuvas helgis
sinaka järelkuma jaheda embuse piiril
ebajumaliku kalkusega vahid
mu lahti hargnemisi
mu rindkere perforeerid
kirurgi täpsusega preparaate laod
mind läbi lugeda võid raamatuna
otsast otsani pähe tuupida
kuid mu sõnadel ei ole sulle mõtet
mu aju tilgub tükkidena maha su seintelt
ei mu mõtteid iial püüda saa
meie pideva kustumise kumal
kestab igavene koit
teisel pool maailma
ööliblikatest
asfaldi pragudest läbikasvav rohukõrs
õunapuu raagus okste vahelt kumav päev
kuumuses sulanud tõrv kleepumas taldadele
silitades kogemata hammustatud suid
veiklevad silmad andunult keskendunud
su hääl lainetab läbi avatud akende
sõnad kajavad naabermajade välisseintelt vastu
äsja sulanud lumi koguneb lompidesse
mis voolavad niredena mööda põski mu huulile
pöörad hoogsalt näo valgusvihku
varjud koolduvad su ümber kabuhirmus
nii helge nii särav nii võrratu
leegid limpsavad mustava taeva poole
heites sädemeid plastist ihule
nähtamatust kõlarist kostub pühalik valss
haaran oma peast et keelata ta vabalend
juba kaugusest tunnen su ära
tahes tahtmata ei suuda pilku enam rebida
tõmbun sinusse kui neutrontähte
kui laastavasse tuumakatastroofi
mu arm mu arm mu arm
ei roosteta vaid pulbitseb igihaljalt
taaskord reedavad mind unenäod
Muru Semper (19): „Olen see, mida söön. Kihvad sähvatavad vaid oma ihusse. Ühesõnaga: ennasttäis.“
