Keegi muudkui kummitab mind. Või miski. See pole miski halb, lihtsalt üks natuke painav tunne sügaval sisimas, mis ei taha rahule jätta. Mõni teine märkab seda ilmselt veel, aga mitte keegi ei oska selle kirjeldamiseks õigeid sõnu leida. See teeb kergelt nukraks, õigemini nostalgiliseks, ja seda ka selliste aegade suhtes, mida ise ei mäleta. See tunne elab korraga minu sees ja mu ümber. Tunnen seda, kui silmitsen päikesevalguses vanade majade seintelt kooruvat värvi. Samuti, kui kõnnin õhtusel ajal Tähtvere laternavalgeil tänavatel. Tänapäeval on igati inimlikum elada, nii materiaalses kui ka õiguslikus mõttes, aga siiski sunnib miski mind igatsema mingit kauget kättesaamatut aega.
Põhjalikult romantiseeritud varakevad hakkab vaikselt käest libisema. Mõne nädala pärast jõuab kevad juba poole peale ning siis hakkab ehk suvigi end ilmutama. Tänavad on praegu ikka hallikad, kuid põõsastel kasvavad pungad iga päev aina suuremaks. Lilligi märkan päev-päevalt üha rohkem. Ilm soojeneb, kuid pargitiigilt pole jää ikka läinud, sest tal pole eriti kuhugi minna. Ainult õhku haihtuda, aga see on keeruline ülesanne.
Päevad venivad pikemaks, peale kaheksat on ikka veel valge. Mul pole hiljuti olnud mahti päikesetõusuni üleval olla, seega ma ei teagi, millal see täpselt on. Kella-kolme-aovalgus jõuab kätte alles paari nädala pärast. Ootan suve, aga samas olen rahul ka kevadega. Talv hakkab alles lõppema, aga juba igatsen ka natuke jõule.
*
Kõnnin jahedal tänaval, kevadine päike soojendab põski. Autod sõidavad mööda ning ümberringi sagivad mõned inimesedki. Igaüks teeb omi asju, nagu minagi. Kõnnin loengusse. Aega veel on ja saan rahulikult jalutada.
Ühel eraldatumal pingil märkan kahte vanahärrat. Neil paistab pooleli olevat mõnus vestlus, mõlemad žestikuleerivad innukalt. Kena pilt – argiselt, aga siiski natuke viisakalt riides ning sõbraliku elunäinud auraga. Olgu nad professorid või lihtsalt asjaarmastajad, teemast, millest nad vestlevad, näivad mõlemad tohutu palju teadvat. Meeste ümber pole vaidluse hõngugi – nad lihtsalt jagavad ideid.
*
Jõuan sihtkohta, kuulan ära targad jutud, mõtlen tarku mõtteid. Seejärel lähen nagu kindlale trajektoorile programmeeritud robot jälle koju tagasi. Õnneks mulle meeldib see lühike teejupp Toomemäe ja ülikoolihoonete vahel.
Elan oma tädi korteris, kuhu ta ise pole ammu jõudnud. Ta ei käi enam nii sageli Tartus ning müüs selle koha peaaegu mahagi, kuid siiski pakkus seda enne mu emale. Mul polnud algselt isegi plaanis ülikooli minnes vanemate juurest välja kolida, aga kui korter juba nii mõnusalt sülle kukkus, ei suutnud sellest keelduda. Tudengina ainult kommunaale maksta on igati priima elu.
Gustav II Adolfi valvsa pilgu alt pinkidelt on härrad kadunud. Ühel teisel pingil sealsamas istuvad aga kolm algklassijuntsut. Ju nad umbes üheksased või kümnesed on. Keskmisel on käes telefon ning teised kaks jälgivad andunult ekraani. Kõigil on peos jäätis, ranitsad on pingi peal ja kõrval laiali. Muigan endamisi: loodan, et video või mäng on põnev. Mõni ohkaks neid nähes ahastunult, et noored on hukas. Eks mõni natuke olegi, aga suured on vähemalt sama palju või rohkemgi hukas. Hukas oleme me kõik, aga kevadine jalutuskäik on ikka kena.
*
Reede hommik on vaba, otsustan linna peale minna. Iga päev proovin oma radu veidi muuta, natuke nad siiski korduvad, aga katsun sarnastel teekondadel paar päeva vahet hoida. Ainus viga siin linnas on see, et enamik lähemaid kohti on juba nähtud. Imeharva satun jalgsi varem nägemata tänavaile, veel vähem tuleb ette eksimist. Nimelt mitte kunagi. Vähemalt mitte siinkandis, kus tavaliselt liigun.
Mulle meeldib Tallinnas ka jalutamas käia, sest seal ma ei tea peaaegu kunagi, kus ma täpselt olen. Vahel võtan taskust targa sõbra appi, mõnikord mõtlen ise oma rajad välja.
Muidu on siin linnas igatahes hea, vähemalt minul on. Kuigi uusi nähtusi tihti ei kohta, siis annab neid vanu igasugu uute nurkade alt analüüsida. Märkan Supilinna äärel, kuidas ühe maja aknal on mitu vanaaegset laualampi, päris äge kollektsioon. Värvilised ja lopergused. Kui jala ei käiks, ei saakski kunagi teada, et siin on selline näitus püsti pandud.
Jalad viivad ikka ja jälle sinna kodu lähedale pinkide juurde: sisimas on väike lootus, et näen seal kedagi köitvat nagu eelmisel nädalal. Seekord istub kolmandal pingil vanamemm. Või daam? Igatahes näib ta olevat üle kuuekümne. Riietuselt klapib täpselt soliidsete naistega, kes käivad linnas asju ajamas ja pirukaid ostmas.
Naine istub pingil, jalad ristis. Ta vist koob midagi. Tahaksin minna lähemalt uurima, sest minagi leian vahel kudumisest rõõmu. Siiski ei pea ma vajalikuks tema rahu rikkuda, kuigi ta tundub piisavalt sõbralik, et pahaks ta seda ei paneks. Jäägu see vestlus mõneks teiseks korraks. Mul on endalgi vaja veidi toimetada, enne kui sammud sõbra poole sean.
*
Suundun sõbrannale külla ja möödun memmekeste lillelettidest, müügis on igasugu kellukaid ja esimesi nartsissegi – päikesekollaseid ja valgeid nagu juba unustusehõlma vajuv lumi. Otsustan siit sõbrannale külakostiks midagi kaasa haarata. See on küll üsna keeruline ülesanne, sest tädide vahel valides on mul alati süda natuke raske: kui oleks lõputult raha, ostaksin igaühelt midagi. Teen oma valiku ning astun edasi. Algul koos rahvasummaga üle Riia tänava ning siis juba üksi vaiksetele tänavatele õdusate puumajade vahel.
Ta elab oma nõoga, koos on üliõpilastel teadagi lihtsam elada. Peaaegu igal nädalavahetusel sõidab nõbu rongiga vanemate juurde, siis mängin mina vahel tema asetäitjat. Sõbrannale ei meeldi pikalt üksi olla, ma polegi mõistnud, miks. Minu jaoks tähendab üksiolek mõnusat mõtisklust, aga mõni lihtsalt ei kannata vist vaikust. Sellegipoolest külastan teda reedeti või laupäeviti alati nurisemata, sest minagi pole mingi erak.
Päike loojub, lilled paneme vaasi. Teleris mängivad üksteise järel mingi sarja osad ning näksime üht-teist õhtusöögiks. Nädal on läbi ja saame lihtsalt vaikselt väsimust eirata. Kõigepealt lamame diivanil, hiljem juba voodis. Väikesel kummutil me kõrval põleb sooja valgusega lamp. Meenuvad need seal Supilinna aknal. Pilk jääb puhkama kuldkollasel ringil, mille lamp seinale tekitab. Valgussõõr meenutab pärastlõunast päikest või suurt täiskuud. Kell on palju ning mu silmad on iga mööduva minutiga üha rohkem väsinud. Lambivalgus sulab mahedaks uduks. Sõber jutustab mulle vaiksel häälel oma päevast, siis kirjeldan mina talle pingil nähtud naist.
Niimoodi vaikselt rääkides meenuvad mulle need kaks härrat. Ainult et nemad arutlesid innukalt millegi põneva üle, meie lihtsalt pobiseme seni, kuni uni võimust võtab. Aga õhkkond on sama õdus. Õues on pime, hääbunud on ka igasugune loojangukuma. Sõbranna mahe hääl sulab pingipildikestega unenäoliseks tervikuks. Ühel hetkel on ta vist vait jäänud. Sirutan käe, et kustutada lamp, siis teise käe, et puudutada tema kätt. Ta pigistab seda õrnalt ja minagi jään magama, mahe naeratus suul ja mõtetes igasugused võõrad sõbrad.
*
Möödas on peaaegu nädal. Kõnnin kesklinna poodide juurest koju, vahel on vaja minna kaugemale kui lihtsalt Toomesse. Pärastlõunane päike on esimest korda sellel aastal juba tõeliselt lämmi.
Kuulan klappidest muusikat ning ei panegi eriti ümbrust tähele. Gustav II Adolfi kujuni jõudes tõstan siiski uudishimuliku pilgu pingiringile. End on mugavalt sisse seadnud minust paar aastat nooremad poiss ja tüdruk. Tüdruk loeb süvenenult raamatut ning poiss on uinaku kasuks otsustanud: ta pea on kaaslase süles, jalad põlvest konksus ja silmad suletud. Niiviisi päikese käes lamades on ta näol ülimalt rahulolev ilme. Näeb tõesti mõnus välja.
Otsustan, et minagi pole kehvem ja tähistan samuti sooja ilma õues lamades. Mul on kodus ju lamamistool, mille saab terrassile tõsta. Koju jõudes ongi esimese asjana kavas tooli otsida, kui toidud külmkappi ära laotud saan.
Nüüd ma siis naudin ilma, innustatuna sellest noormehest. Tuleb tõdeda, et ta teeb elus tõeliselt imelisi valikuid.
*
Veel paari nädala möödudes võib kevadest rääkides „vara-“ heaga ära jätta. Taevas on täna sombune, aga puud on lõpuks lehte läinud, mul ei ole enam külm. Kohe õitseb toomingas, siis sirel. Ligi hiilib tahtmine hakata kirjutama underlikke luuletusi. Lihtsalt nii ilus aeg. Varsti kastan end esimest korda Emajõkke.
On laupäeva varahommik, eile olin koju jõudes väsinud ning mul oli nii igav, et läksin juba enne üheksat magama. Ärkan viie paiku, päike tõuseb. Und mul enam ei tulegi ja seega sean sammud õue. Üliharva ärkan ma nii vara, kasutan hea meelega ära võimalust kodulinna sõna otseses mõttes teises valguses näha.
Toomemäe kaudu suundun Tähtvere tänavaile, kus on tihti selline tunne, et kohe astub mõne maja uksest välja mõni eelmise sajandi kirjanduse suurkuju. Hurda tänav sulandub trepiks alla Supilinna. Siit kõnnin taas kesklinna poole ja ringiga jõuan ikka ülikooli taha.
Imestades märkan, et ka nii varasel tunnil istub keegi ühel neist pinkidest. Hetkeks pelgan läheneda: äkki kuulub too isik kartustväärt öiste tegelaste ridadesse? Ligemale jõudes seletab mu silm siiski, et see istuja ilmselt ohtlik ei ole. Naine istub kuju ees ning kirjutab arvutis.
Miski tema vaikse oleku juures võlub mind ja ma otsustan üle pika aja ka ise sinna istuma jääda. Ma ei istu tema pingile, vaid ühele kõrvalolevatest. Ta ei tee mind eriti märkamagi, mis on vast pigem hea. Ma ei tahagi teda ju segada. Silmitsen tummalt ärkavat ning tärkavat loodust – linnud siristavad, päike on tõusnud ning heidab sooje kiiri värsketele rohelistele lehtedele.
Selline rahulik olemine on üllatavalt mõnus ning mõistan, et ega see tüdrukki siin lihtsalt ei kirjuta. Eks naudib temagi malbet loodust. Teda silmanurgast uurides tuleb mul tõdeda, et välimuselt meenutab ta mind ennast. Juuksevärv ning -pikkus erinevad meil vaid pisikestes detailides, riideid, mida ta kannab, paneksin isegi rõõmuga selga, vanuski tundub meil olevat sarnane. Ma ei oodanud kodust väljudes, et kohtan varahommikul ülikooli taga oma teisikut. Aga ju nii pidi minema. Muigan endamisi.
Mõtiskledes möödub aeg märkamatult ja naine tõuseb püsti. Ta pakib oma läpaka kotti ning vaatab esimest korda mulle otsa. Me ei ütle midagi, aga ta naeratab kuidagi jube tähendusrikkalt. Ta pöörab ümber ja lahkub sõnagi lausumata. Mida ta peakski mulle ütlema? Näiteks: „Hei, võõras, kes sa minuga imelikult sarnane välja näed, tahad ma ütlen sulle elu saladuse?“ See oleks ju tore küll…
Mõni minut pärast tema lahkumist suundun isegi koju. Jõuan kiiresti kohale ning hakkan tegevust otsides endale teed keetma. Seni, kuni kott tassis vett tumedaks immutab, vahin tuimal pilgul aknast Toomkiriku varemeid. Sellel mäel kasvavate puude lehed suurenevad päev-päevalt, õige pea on nende varjus ka eredaimal suvepäeval hämar. See on selline soe sügavroheline ning värskust õhkav pimedus, mis linnapargi endasse matab, kuid ei lämmata. Paar päikesekiirt võitlevad visalt puuvõradest läbi ning soojendavad künka üheks parimatest kohtadest maailmas. Õige pea.
Mind tabab äkki sügav mõistmine. Ma ei saa kohe aru, mida nüüd õieti taipasin. Silme ette tuleb naise naeratus ja vaatan veel kord aknast välja, Toomemäele, ühe kummitaja südamesse.
„Tartu vaim“ on novellikonkursi Värske Novell võistlustöö.
Luise Keller (16): „Armastan Tartut, väikeste asjade romantiseerimist ja ajalugu. hetkel ilmselt jalutan või kuulan Vennaskonda. või tegelikult mõlemat korraga. kui veab, komistan mõne jutuidee otsa.“
