*
Tammis on mõra,
on olnud mõnda aega,
varsti nad voolavad
kõik minust üle,
valud ja rõõmud,
õnned ja vaevad,
üksindus, ülevus
ühekorraga,
uued ja vanad,
kõik, mida tunda
varem ei võtnud aega.
Polnud julgust.
Vahel polnud lihtsalt tahtmist,
lihtsalt ei jaksanud,
lihtsalt ei viitsinud
rõõmu tunda lihtsatest asjadest,
valu tunda väikestest asjadest,
ei märganud õigel ajal solvuda,
ei taibanud parajal hetkel armuda,
lõpuks arm ei kannata enam
oma korda oodata,
purjetab üle
tundelaineharjade,
uputab mind oma
lohutavaisse sõnusse.
*
Su pahemasse suunurka punun
metsikute suudluste pesa,
kust lendavad välja
sõnade tiivutud linnud,
ajan neid mööda su korterit taga.
Nad on osavad peitujad,
mõni neist väsib,
potsatab keset lendu
koerakarvasele vaibale,
kust on lihtne teda pihku haarata.
Nüüd on see sõna
liiga julge, et tagasi
pesasse poetuda.
Teen talle uue aseme
oma halbade luuletuste sahtlisse,
seal tunneb ta ennast
nagu kodus.
*
Sinus on killuke kaugust,
mida varem ei olnud.
Kõnnid nüüd sirgema sammuga
läbi ilma,
läbi udu ja esimeste
lumevihmade.
Kuidas sa lõhnad?
On sinus endiselt
lootuse samblaseid noote?
Minu taskud sinust
on ammu tühjad,
tasku põhjas laiutab sinu
tohutu kämblaga rebitud auk,
mille ääred narmendavad tuules,
pisikesed palvelipud.
Kas minust on sinu
kõige sügavama särgitasku
põhjas veel puru?
*
Vahetame vaasis lilled välja.
Küllalt kaua kinni on hoitud
koltunud kollastest tulpidest,
mille õielehed
nädalaid tagasi langesid.
Peagi on talv,
külm on me ühine vaenlane.
Mina panen teevee keema,
sina süütad küünlad.
Aknast paistab sinine täiskuu,
tuba on heldelt soe.
Pimedas näeme
üksteisest läbi,
kirjutame uued sõnad
vanale viisile.
*
Alati võidab pimedus,
varem või hiljem
loojub ju kuugi
ja süsimustad pilved
katavad tolmuse taeva.
Varem või hiljem
upub mu käsi su kätte,
unustan ise hingata,
automaatselt järgin
sinu südamerütmi,
mis tiksub nagu džäss,
korrapäratult jooksevad
mõtted mu peast sinu pähe,
sõnad su suust minu suhu,
varem või hiljem
üks meist kaotab end
paduvihmale.
Varem või hiljem
üks meist annab alla.
Seni kõnnime,
sõrmed teineteisest
millimeetri kaugusel,
silmad kivihallid,
liguneme läbi,
mina ja sina,
fiori oscuri[1].
*
Täna mängin sinuga
haneks tõmbamise mängu,
meelitan, kutsun,
ahvatlen.
Siis kustutan hetkega
sinu silmade
tule.
Ära parem
tule.
*
Mu lõhenenud huuled
on värskest veinist lillad.
Sina ei pane pahaks,
peaaegu ei märka
mu halbu kombeid,
tahumatust ja matslikke nalju,
mida laotan heldete pihutäite kaupa
masside rõõmuks,
peitmaks hirmu
erinemise ees.
Seda sa hindadki,
hingadki minuga katkendlikult kaasa,
kui kõrvallauast kostuvad
esimesed naerupahvakud.
Heakskiit.
Petsin nad ära
või petsin ehk enese.
Sinu eest peidan kõige rohkem,
ent alati leiad
mu parimad peidukad –
põlveõndla ja südame.
*
Olen sõnatu.
Mu keel jäi udusse
ja rullis end tasa üle saehambulise
Monte Resegone.
Olen sõnatu.
Mu pea veeres alla
Passo di Fo
kiviselt järsakult.
Olen hingetu,
üks cima [2] või teine
endale jättis mu südame,
mattis kasejuurte alla,
peitis teetähise taha.
Enam siit ära ei taha.
Olen kodutu,
mu meel unus mägede taha.
[1] „sünged lilled“ (it)
[2] „tipp“ (it)
Talvike Mändla (29): „Luuletan ja püüan iga päev maailma kellegi jaoks natuke paremaks muuta. Eelmise aasta lõpus ilmus minu kolmas luulekogu „Käed“.“
