*
Siis, kui me kaevud on kuivad,
kui metsadest saanud on stepid,
siis tuleb üks noor ja tugev mees
ja vaatab ringi veski sees
ja otsustab: miskit sünnib veel säästa.
Ilmaveski labad hakkavad teisipidi käima.
Tuul muudab suunda,
jõgi hakkab vastuvoolu ujuma.
Jälle tulevad vihmad, tulevad
vananaistesuved ja jaaniheinad.
Enne me ei liiguta küll lillegi.
*
Unustasin end vetevoolu vahtima,
aina istusin, silmad punnis peas,
uurisin-puurisin kalamaime,
konnakudu ja vetikaid.
Elu jäi maha pilla ja palla,
voodilinad triikimata,
koerad-lehmad söötmata,
hein kasvas üle põllu ja puusa,
kuuri najal rooste läks vana vikat.
*
Lihtsalt olla, lihtsalt lasta
juhtuda, ajamata taga liigset lihtsust,
sõnnikuhargiga ummisjalu,
sõjakisaga, terve karja sõjarditega,
võib-olla ongi just nii lihtne, kui kõlab.
Jaht meelitab, võitlus ahvatleb,
juba eemal haistan vere lõhna.
Lihtsa olemise rõõm ei jookse eest.
Ise jooksen tast mööda,
pea kohal kullast harpuun,
lõukoerad kannul,
kunagi võtmata üles lihtsuse jälge.
*
Su õlal istub
vana pime sõjalind.
Tema silmad on välja nokitud,
suled sagris.
Aga tal on teadmine,
kuhupoole peab minema,
et sõda sinuni ei jõuaks.
Kuhupoole peab minema,
et tuleks õnn ja armastus
ja ob-la-dii ja ob-la-daa,
kõik muu;
ja kuhupoole peab minema,
et sinu kodu jääks alles,
et oleks, kuhu tagasi pöörduda,
et sa teaksid,
kuhu tagasi pöörduda.
*
Varbaidpidi jääkülmast veest
otsime jahutust.
Me ümber ei ole pilliroogu,
kus peita end lõõsa eest.
Õhk on veniv ja paks nagu mesi,
vajume sisse, välja ei saa,
võib-olla jäämegi siia koos –
mina, sina ja karastav vesi.
Kas teadsid, et kunagi elasid siin
tepitud telkides pered.
Siis liikusid jälle edasi,
kaasas lapsed ja märapiim.
Nende juured on maa küljest valla,
taevani kõrguvad,
nad liiguvad üle steppide,
mitte ainult üles ja alla.
Viskan lameda kivi vette,
su unenäost äratan.
Eks meiegi juuretult rändame,
mõeldes korraga päeva vaid ette.
