*
õhtu.
vahin sama molliga samu molle.
miski ei vahetu, miski ei lähe.
pale kaetud koorunud huulepulgaga.
hüppa veel.
ütle, kas sa armastad inimesi?
ega sa ei pea, ega ma ei sunni.
*
tahan olla annelinna printsess
tahan olla vaikus müra sees
roosi oma hambusse
osata kõigis maailmakeeltes
seda kuradi armastust avaldada
öelda head isu
noh, söö
söö mu keeleoskust
pese need nõud ära
ja söö lihtsalt lihtsalt lihtsalt
*
mu eesti, see on tartu.
kivisilla varemetest läbi ujumine
ja läppunud akadeemiline õhk.
eelmise sajandi igatsejad.
mu eesti, see on tartu-tallinna maantee.
kükita grilli määrdunud coca-cola reklaamid
ja ilus-rõve unistus pealinnast.
kasutada ja minema visata.
mu eesti, see on peipsi sibul.
nii kihiline ja nii võrgutav.
hea suutäis ja silmavesi.
mu eesti, see on mulgimaa.
unustatud sugulased ja volga tagaiste.
istmekate.
mu eesti, see on elva.
solgivesi ja mänd.
metsaalune.
mu eesti, see on jõgeva.
väljaveninud retuusid ja botikud.
kartulivõtt ja kodukali.
noor põsk vana põse vastu.
*
tuleb tõdeda, et majadel on korstnad
ja et käärid peakski natukenegi teravad olema
tuleb teha tulemusi, tuletisi, tulemisi
tuleb tulla kapist välja
tuleb manada näole ebalev-süütu pilk
ka pärast pahandusi
ühe jalaga üle teise tõmmata
ja öelda, et mina pole teinud
tuleb sipelda siplemisi
tuleb teha valemi järgi
nii nagu on olnud
või olemata jäänud
*
et ei küsitaks liialt küsimusi,
mil vastused on toored.
et vastataks
vastuseid, mis vastavad.
et puuduksid vastused,
neid ise mõelda saaks.
ma ise, ma ise oleks enesele.
et leiduks vastajaid.
vastajaid,
kes vastavad hinge seest.
ma enam ei küsiks.
et osataks vaikida.
vaikida, kui
sees pakatab vastustejanu.
ma vaikiks.
AUTORIST: Andrea Laar (16)
Oled üks meie noorimaid autoreid – avaldasid esimesed luuletused Värskes Rõhus (nr 60) juba 14aastasena. Kuidas luuletamine sinuni jõudis?
Mäletan end seitsmeaastasena kirjutamas pikki jutukesi ja näidendeid järjekordsetesse Wordi dokumentidesse. Enamasti oli lookeste peategelane mõni Pipi Pikksuka sarnane tüdruk, kes igasugustesse sekeldustesse sattus. Ja peategelasel oli alati võimalikult keeruline nimi ning tegelasi oli üldse väga palju. Näidenditest mäletan näiteks laste kahekõne narivoodi korruste vahel. Ühel hetkel oli valdav osa perekonna arvuti mälust minu kirjutisi täis. Sealt tundus luuletuste kirjutamine asjade loomuliku kulgemisena. Alguses olid muidugi riimid, aga siis tuli mulle suureks üllatuseks, et saab kirjutada ka vabamas vormis.
Su luules on ühtaegu tajuda nii idealismi kui küünilisust, mis on põnev ja vastuoluline kombinatsioon. Kuidas sinu luuletused sünnivad? Mis sind inspireerib, kes on eeskujuks?
Tihtipeale sünnivad nad sõnasabast, uitmõtetest ja ütlemistest kinni haarates. Endale meelepäraseimad asjad on sündinud siis, kui kellegi või millegi peale vihane olen. Kui miski närib seest, tekib järsku meeletult palju sõnu ja on midagi öelda. Argipäev ja inimesed oma lihtsuses-keerulisuses annavad ka suure osa. Mulle tohutult meeldib inimesi vaadelda, kohvikutes jalgu kõlgutada, liinibussidega sõita ja ilmatumaid ringe Tartu peal jalutada – sealt tulebki inspiratsioon.
Mõni lugemissoovitus?
Loomingu Raamatukogus ilmunud Giedra Radvilavičiūtė „Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte” on sisukas lugemine. Kirjanikul on palju öelda ja ta teeb seda väga tabavalt. Manab lugeja silme ette huvitavaid portreesid Leedu ja muu maailma inimestest. Tekstides on palju vaatenurki ja räägitud on justkui kõigest, mida elu endas hõlmab. Täpselt selline raamat, mida on kahju käest ära panna, tahaks kirjanikule öelda: „Räägi palun veel!”
