1 m
Astun viaduktile. Viimases kasevõras enne lauget betoontõusu kraaksub teravalt hilisõhtusse lõikav vares. All on kihutavaid autosid palju, aga siin sillal on vaid minu jalapaar. Sammun väsinult edasi, käed jopetaskus. Vaatan vilksamisi üle õla paremale ja märkan, et kuidagi ilus on. Siit näeb linna hoopis teistmoodi. Väljastpoolt, objektiivsemalt, terviklikumana. Mõni teine öö võiksin siia kauemakski jääda, aga praegu pole aega. Tõstan jalgu kordamööda üksteise ette.
593 m
Astun viaduktil. Kuradi pikk sillake. Tänavalaternad on miskipärast kustus, nii et lõppu pole nähagi. Hingan rõsket sügisõhku. Minu jalge alt kihutab läbi mootoripöördeid piinav autojuht, mitusada hobujõudu kappab ühe mürinana, vaibudes kaugele vasakule. Kissitan tema poole silmi ja hõõrun ühte sõrmeotsaga. Jätkan teed. Kas ma olen üldse edasi liikunud? Olen väsinud. Olen seda viadukti juba mitu ööd peale tööd koju minnes ületanud, aga seekord tundub teekond kuidagi võõras. Nii pime on, vaid autoteelt kumab veidi valgust. Sammun edasi. Pean koju jõudma.
977 m
Asun viaduktil, automootorite konstantsuse kohal. Tundub, nagu oleksin juba päris kaua aega kõndinud. Olen ma ikka õige silla peal? Kummaline, ma ju tulin kindlasti õigest kohast. Siin pole just palju viadukte, mida omavahel segamini ajada. Mul hakkab kiire. Võtan telefoni, et Google Maps avada, aga see näitab, et olen hoopis Ruhnus ja siis saab aku tühjaks. Veider, ma pole Ruhnus väga ammu käinud. Lähen edasi ja haigutan. Olen ma ikka päriselt ärkvel? Või kordub see taas?
1889 m
Kand, päkk, kand, päkk, kand, päkk, kand, päkk, kand, päkk. Kannan kordust. Peatun. Ümbruskond on tiheda uduna pilkasse pimedusse mattunud, veel pimedamasse kui ööpimedus. Vaid aeg-ajalt sähvatab midagi hetkeks, nagu välk, ja ilmutab kauge tuledes linna. Mis mõtet on liikuda, kui sild end iga mu sammuga pikemaks venitab? Protestiks keeran end ümber ja hakkan pikal sammul tagasi trampima. Põhjuseks teooria: võibolla on ka viadukt end vahepeal ümber keeranud, nii et sihtkohast on saanud lähtekoht. Liiguksin siis nüüd ehk hoopis niipidi edasi. Kõnnin. Praktiseerin. Liigun, ehkki ei saa veel aru, kas suundun edasi, isegi kui liigun sinna, kust tulin. Ilmselgelt pole sild enam lineaarne.
1475 m
Salapäraselt moodustunud pimedus on kadunud sama kiirelt, kui see tekkis, isegi tänavalaternad on süttinud. Kunagi ammu nägin ma vaimusilmas, et siin viaduktil saan ma vabaks. Ma ei teadnud, millest, kellest või kuidas, aga see pidi juhtuma täpselt siin, kus ma nüüd lõksus olen. Siin, roosteoranžis videvikus, taamal kesklinna panoraam. Miljöö, mis nii tundmatult tuttav. Olen siin juba olnud, aga justkui kellegi teisena, justkui unenäos ja pisut teistsuguses varjundis, millegi varjus, mis nüüdseks kadunud. Nagu naaseks tuttavasse elutuppa, kus pole ammu käinud, kuid mille kuju on vahepeal pöördumatult muutunud, sest vaataja kogemused eemalolekul määravad talle teistsuguse vaatenurga kui see, millest ta seda tuba varem on vaadanud. Perspektiiviõpetus.
993 m
Tahaksin kellegagi rääkida, kurta, et olen eksinud, südant kergendada, aga siin pole ühtki inimest, ainult lakkamatu mürana voolavad autod. Keegi ei mõistaks vist nagunii, kuidas on võimalik sillal ära eksida. Ma ei oskaks selgitada, hakkaksin olukorra sürreaalsuse üle naerma ja siis oleks lõbus ja poleks enam hirmus. Seepeale, justkui oleksin kurja kutsunud, kuulen läbi mootorimürina saapasamme. Püsivalt kindlas taktis rütm ligineb mulle selja tagant. Lõpuks ometi keegi! Aga kes? Kas tulija on heade või halbade kavatsustega? Kas peaksin end kaitsma? Kas kujutan neid samme ette, nagu kogu seda öödki? Kui peaksin nüüd tagasi vaatama ja avastama, et kuuldud häälel puudub autor, siis oleksin veel sügavamas plindris. Aga ei! Tean, hüpoteetiline hirm kasvatab vaid liigset ettevaatust. Mul ei jää muud üle, kui vaadata. Sunnin end peatuma. Ka sammud peatuvad umbes mõni meeter mu selja taga. Pööran end aeglaselt ümber.
873 m
Seal seisan mina. Vaatan endale näkku. Irvitame üksteisele. Ma kartsin iseennast! Kartsin, et olen keegi teine. Ennist kartsin, et siin pole kedagi peale minu, aga nüüd olen siin koos endaga. Vaatan endale silma, aga pilk fokuseerib hämaras halvasti. Hingan sügavalt sisse ja välja. „Kuidas ma peaksin sellega leppima, et sina oled nüüd ka siin, minuna, lõksus? See, mida ma näen, pole ometi reaalne?“ küsin endalt mõtlikult, kuigi mõlemad teame, et reaalsus on subjektiivne. Pärast dramaatilist pausi kostan vastu: „Sa oled ju sellega juba leppinud. Muidu sa mind ei näeks. Nüüd saame aga edasi minna, põgeneda siit kumbki vastassuunas.“ Keeran endale selja ja jooksen.
–277 m
Tulevad kaks nunna, tulevad vaikuses. Kohtume ja küsin neilt: „Vabandage! Palun vastake, kas teie usute jumalasse, olete jumalakartlikud?“ – „Jah, muidugi, kogu südamest usume, oleme.“ – „Aga kas usute ja kardate ka kogu mõistusega?“ – „Jah, usume ja kardame terve mõistusega.“ – „Siis on teil vedanud, minul enam tervet mõistust ei ole ja jumalasse uskuda ei saa ega oska teda ka karta. Aga kuidas ma saaksin seda asja ümber pöörata? Peaksin ma piiblit lugema?“ – „Ärge muretsege, küll tema teid loeb ja teisse usub ja usub ka, et teie mõistus paraneb. Küll te siis ka ümber pöördute ja jumalakartlikuks hakkate.“ – „Hea küll, aitäh.“ Möödume üksteisest.
–329 m
Tuleb A. H. Tammsaare, tuleb vaikuses. Kohtume ja ütlen talle: „Teate, ma ei karda teid, sest ma pole kunagi „Tõde ja õigust“ lugenud.“ Tammsaare naeratab ja noogutab, mõistan, et heakskiitvalt. Selgitan: „Ei ole lugenud seetõttu, et kunagi koolis kirjandusõps ütles, et Vargamäel tehti tööd ja nähti vaeva, aga armastust sinna ei tulnudki, ja sellest teadmisest on minule piisanud. Pealegi saab nüüd filmi vaadata. Kirjandus võib end ise lugeda. Mul oli kunagi teile üks küsimus, aga näen nüüd, et see oli retooriline.“ Möödume üksteisest.
–583 m
Tuleb Albert Camus, tuleb vaikuses. „Tere, härra Kamüü!“ – „Terekest.“ – „See on minu jaoks suur vedamine, et teiega kohtun. Olen teilt tahtnud uurida, ma tean küll, et teie teate. Nimelt tundub mulle täna, et ma ei liigu edasi ega tagasi ja olen kogunisti lõksus. Miks ei jõua ma küll edasi koju? Kas olen sattunud limbosse? Mida ma kardan? Öelge, kuidas end lunastama peaksin? Kas peaksin end lunastama? Kuuldavasti olete teie need küsimused juba lahendanud, palun, aidake mul mõista.“ – „Vabandage väga, aga mulle ei meeldi asju selgitada. Mulle meeldib merd vaadata.“ Camus läidab sigareti, puhub mulle suitsu näkku ja pöörab end üle käsipuu kaugusesse vahtima. Põrnitsen ta kukalt. Hetke pärast pomiseb ta vaevukuuldavalt: „Pealegi oled sa Nihiri-aastates alles liiga noor.“ Ma ei tea veel, mis on Nihiri ja mida ta sellega mõtleb. Möödume üksteisest.
–1063 m
Võibolla on see saatus, et vaimusilmas kujutletud sild päriselt olemas on ja et ma nüüd siin olen. Kui ma saaksin vaid saatusest aru, siis oskaksin siit ära minna, aga mina saan aru ainult valikutest. Heidan asfaldile selili. Vaatan tähistaevast. Tähtedes on lõpmatult võimalusi ja valikuid ja see on nii tore. Võibolla peitub ka saatus seal kusagil pimeduses, valgete nööpide vahel, aga seda pole silmaga näha ja sellepärast ma seda ei mõistagi. Suunan pilgu hoopis ülevalt alla vaatavale laternalambile. Pupillide kitsenedes kustub laternavalguse ümbert muu maailm ja lambi üksildane ainsus kiirgub üha eredamaks.
–252 391 434 km
Olen kosmosesüstikus ja lendan valguse poole. Lähenen otsejoones päikesele, aga tean, et kui jõuan piisavalt lähedale, möödun temast orbiidil. Mu sihtkoht on kaugemal, kuskil väga kaugel. Otsin planeeti, mida saaksin sõpradega koloniseerida. Ma otsin meile inimlikku planeeti, sellist, kus saame elada nii, nagu meid loodi, ja nii, nagu me olla tahame, ja mitte nii, nagu on keegi eelnevalt heaks arvanud. Seal planeedil ei peaks me kartma sõdu ega haigusi ega nälga ega vaesust ega üksindust ega üksteist ja seal poleks vaja ühtki viadukti. Selle planeedi nimeks paneksime Nihiri ja lausuksime: „Siin me oleme, nihirilased!“
Olen nüüd päikesele lähedal. Nüüd on siin kuum.
Olen nüüd päikesest möödunud. Nüüd on siin jahedam.
Olen nüüd jõudnud juba päris kaugele, aga samas on kõik ikka veel ees. Mu süstikukapsel on väga kitsas, aga mu eesmärk on üüratu. Panen silmad kinni, et planeet üles leida. Kui veab, leian võibolla saatusegi. Uinun ja näen unes kõiki eelnevaid unenägusid, mida kunagi varem näinud olen.
7 m
Ärkan püstijalu. Olen siin kõndinud juba aasta või kümmekond. Olen kõndinud sügavale enda sisse ja jõudnud veendumusele, et nüüd on aeg väljuda. Piki viadukti tuhisevad minust mööda valged silmaklappidega hobused, üksteise kõrval, üksteise järel, kappadi, kappadi, kappadi, kappadi, kappadi. Taevasse on tekkinud virmalised. Autosid pole enam kuulda. On vaid kabjad, kümned, siis juba sajad ja tuhanded kabjad. Pea kuklas, vaatan värvide virvendust. Hüppan mööduvale hobusele. Vabastan ta silmaklappidest ja kappan öise ratsanikuna üha kiiremini koidikusse. Viadukt lõppeb.
*
Jõuan kodutänavale ja jalastun. Karja galopp taandub nurga taha. Loen valimisreklaami: „Tulevik on meie kätes!“, kräsujuukseline naabriproua viskab prügi ära, märkab siis mind ja noogutame tervituseks. Panen muusika mängima, istun voodile ja silman endast kõrgemal pisikest külalist. Laelambi kuplil rippuv nahkhiir langeb lendu ja sööstab pärani unustatud aknast välja. Sünnitusmajast kostub üle tänava vastsündinu kisa, kajakate naer kajab rõõmsalt.
Avan kapi ja haaran reisikoti.
Hendrik Lõpp (29): „Miks peab olema normaalne? Miks ei võiks olla eriline? Miks peavad olema kõigil, kurat, sihukesed mütsid, vat millel on sihuke nokk?” – Valdis
