maa ja taeva vahel
selles karges meeles
aknale paljuneb
niit
jääseened külmas paigale ei pea
nad kasvavad äärest
nii tasa
jääniit katab akent
ei sisse
ega välja
ükski pilk
ei soe
ei karge
silmi akna tagant
tunnistavat pilku
helki
elumeelest
soojast toast
ei kargest õuest
omaks tunnistada taba
sest olen võõras
pilvini udus
silmaga jagan siis maad
ei üks
ega teine
omaks saa
viivuks
üks vana naine palus istet mu kõrvale
ta kõneles teist keelt
lugesime vaikides kumbki oma ridu
tundmata nime, rahvust
kes teab
kas kogemata
vanem käsi riivas noore käe palge
kohtusid
ühes viivus
tundmatud käed
teineteist tundsid
või tunnen vaid puudust
kodu kindlast tundest
lapse silmad
avan silmad
lembes loojangus
veel unest
pealpool pilvi
siin särav päike
alla ei ulatu
kui siis pistab ta nina
valgest kreemiaugust
sisse
tervitab alguse lõputa
looklevaid mügarikke
tippe
üleval päikesega
alla vaadata otsa
karmidele alpidele
nagu poleks
ilma
peal
loodud ühtegi
linna
masinat
olen väikesest
väikesem veel
ja päike
mul on andnud
süütud lapsesilmad
vana tuba
siin väikeses toas
pole akent
nad ütlevad
et õues on hommik
kust võiksin seda teada
kui kõheduse kõdist
lõdinaga
külmast
õhukese tekiga kehal
siin väikeses toas
laman
pea
ja
hamba valuga
kui jala asuks teele
kõnniksin koju
peatuseta
kolmkümmend kolm päeva
ja kaks tundi
kolmtuhat kaheksasada
seitsekümmend kaheksa kilomeetrit.
koduigatsus
lissaboni segases öös
võõras tundes värelen
nutust ja naerust.
tallinna koduses melus
asub mu teadmine
oma kohast ja teost.
portugalis venivad päevad
nad supis keedetud
üheks.
ihul tantsib pinge-nõgese tõbi
sügelen vaimus ja kehas
siin maailmaäärel tunnen end
võõrana.
võtan sõõmu kiirnuudlisuppi
kirjutan alla sihitule vaagimisele
et mööda saata jäänud päevad.
lennul koju
ei enam siin
ega veel seal
ütleb stjuardess
vahepeal
„vaata ise, kuidas oma supipõhja ära jood!“
kas sorgin kahvliga või tõstan kausi näo ette
neiu, olete viisakuseta!
lasen kraanikausist alla
ta oli jahtunud ja ilmetu
ei kõlvanud
ma vannun.
tõusen rahus meelel
pole näinud ei suppi
ega segadust
hommikud
õhtud taas
seatud on ritta
unustan lõunased uned ja lissaboni süümevitsad
vaid joont mööda peab inimeseraas toimima
puudutamata segadust
või ta kärmelt kraanist alla laskma.
nõnda pole koristada midagi
ega muretseda vaja võõra tundmuse pärast
tuleb unustada!
jah
kui järgid mu sõna
oled puhas!
kuid siis pole
ei kodust ega võõrast
ei midagi
vaimus muutuma määratud.
lissaboni öö
kohtasin sind pimedas öös.
vihm oli õhu niiskeks kastnud.
lõunamaine ookeanibriis mõjus uimastavalt
käänulistel linnateedel polnud enam ühtegi inimest.
olen päris kindel
et istusid ootavalt bussipeatuses.
esimene pilk tegi mind rahutuks
juba olid sa oma õienupu üles tõstnud
ajal kui peatusest mööda kiirustasin.
juhtunu oli kaunis õõvastav.
ootamatu külaline oli surnud
ammu
vajunud unustusse
igaviku hõlma.
„sa oled närtsinud, kallis“ ütles tema.
kuidas oli see siis võimalik?
„sa oled surnud“ ütles mu hääl.
tema näole puhkes õis ja ta ütles:
„nagu sinagi“
Elisabeth Heinsalu (19): „Võin olla metsik ja seiklushimuline, aga ka omas vaikuses ja rahus pööningul luuletusi kirjutada. Mulle meeldib kallistada, nii inimesi kui loomi.“
