*
ta tahaks kuulda et see on õige uks
et ta ei ole kõikidele märkidele vaatamata ikkagi eksinud tulnukas
nagu purjus sõnad mis huultelt vangidena põgenesid
tahaks osata midagi öelda kuuldes
et isa on nüüdsest surnud
või et see oli kellegi teise istekoht
mitte jõllitada neid oma tummade kalasilmadega
kus sõnad kondoritena ringe marsivad
mõistus paaniliselt otsimas raamatust peatükki
mis on unustatud kirja panna
tahab et ka tema seljal pilgud murduksid
ja kellegi mõtetes tal oleks oma kamber
*
seal ta lamab nagu vastsurnu
päikesekarva kingipaberiga lapitu
ära koori veel maha tema hella nahka
ehk suudan mõttejõuga müürida end
selle sekundi lõputusse lühidusse
või just vastupidi plaastrina paljaks rebi
nuga ta pehkinud südamesse suru
otse, kiiresti, puhtalt
kui kogenud kirurg
sõrmedesse matan silmad
ole mureta, ma saan hakkama
muidugi ei tahtnud sa seda
las võtan ta käekõrvale
õõnes puidust nukk, hale katse Jumalast
ja uputan end taas öö embusesse
*
üks mesilane maandus tänaval
betoonist otsides lilli
mis närtsinud
nutmata taga
üks mesilane maandus mu jalal
vana segane eksinu
lahke naeratus ammugi
kadunud
*
tahaks vajuda mulla alla
tühjusesse pehmesse
sõbralikul pimedusel ennast kanda lasta
tunda kuuma tuult suudlemas mu sõrmi
tahaks et ei oleks tähtaegu
et kaoks raskus
kivid mullast õhupallidena taeva tõuseksid
kesk tähti ma ripuks siis kuukiirest pesunööril
juuksekiharad taeva lõuendile pritsitud
vabalt
Madis Miikael Arro (18): „Ma kirjutan aeg-ajalt luuletusi.”
