*
Üks ohtlikumaid asju maailmas on vaadata mehele jõusaalis otsa.
*
Läksin oma ereoranžis mütsis välja. Vastu tuli erekollases mütsis vanamees. Naeratasime üksteisele.
*
Kui ma ei teeni raha kunstiga, siis ma ei teeni raha.
*
Naljakas on lugeda, kuidas minu kohta kasutatakse mõistet „progressiiv”. Mõnes asjas olen tõenäoliselt rohkem konservatiiv kui need, kes mind sedasi sildistavad.
*
Olen oma vast leitud klassivihas veeretanud sellist mõtet: oletame, et mind vägistavad päeva jooksul ära üks töölisklassipoiss ja üks ülemkeskklassimees. Ideaalis ma andestaksin esimesele, tapaksin teise. Tõenäoliselt muidugi tapaksin nad mõlemad. Veel tõenäolisem: ei tapaks kumbagi.
*
Kas mõni mees on tõesti nii naiivne ja arvab, et Herr Ruuben Kaalep on esimene riigikogus istunud nats ja eelmises valitsuses neid polnud ühtki? Või OK, oletagem, et ta on esimene nats, kes kunagi riigikogus istunud. Aga kas see on OK, et seal istuvad misogüünid, seksistid, venelastevihkajad? Kust jookseb piir? Minu jaoks on need kõik ühe kamba jõmmid. Ma ei tunne ennast paremini, kui riigikogus istub seksist, aga nats mitte. Mis loogika see on?
*
Vaatan su Instagrami. Näen, et sõbrustad Kaja Kallasega. Klõpsan su mehe Instagrami kontole ja näen, et tüüp paneb üles pilte vaestest kilekotiga Kopli joodikutest stiilis „naerame nüüd koos nende üle, internet”. Ei imesta. Radikaliseerun vaid. Panen teile mõlemale kord pommi alla. Luules, muidugi, luules. Proosaliselt.
*
Kõige ohtlikumad ja jälgimad ongi jürirattad – põhimõttelagedad limukad, kes oma väikese võimu käestlibisemise võimalikkuses annavad kas või pigem terve riigi ära. Ja terve Eesti on neid täis. Ene Mihkelsoni kirjandus on neid täis. Kõige ohtlikumad inimesed: jürirattad. Eichmannid.
*
Olen nii palju ja demonstratiivselt sedastanud oma soovi lapsi mitte saada, et kardan, et Universum või Murphy või Muu Saatuse Iroonia on nagu: HAHA, BITCH, YOU’RE GOING TO BE AN OCTOMOM!
*
Maailmas on liiga palju kasse, aga mind on ainult üks.
*
Pärast kooli jõulupidu otsustasin alkoga lõpparve teha. Pidu meenutas mulle liialt mu kümne aasta tagust mina. Mõni vb igatseb oma 20ndaid, mina mitte. Pühapäevasuitsetamisega tegin lõpparve juba kolm kuud tagasi.
*
Fleur Jaeggy, Cookie Mueller, Clarice Lispector – õed.
*
Tüüpiline lasnamäelane näeb välja nagu midagi Kim Kardashiani ja Juhan Liivi vahepealset. Üleelusuuruste persete, kurva-morda, lahtiste hõlmadega vaesed luuletajad. Persed, mida on söödetud odava õli (ema ütleb: poslamasla) peal praetud kalapulkadega ja joodetud 2 l Coca-Cola või odava õllega. PS! Kurva-morda on hea sõna magala tähistamiseks. Lasnamäe ongi kurva-morda: „Sõrmuste isand” meets „Lilja 4-ever”.
*
Kui suur roll on olnud vene estraadil minu psüühe kujunemisel? Ma ei taha mõeldagi, mida Filipp Kirkorov või Maša Rasputina mu alateadvuses ja alateadvusega teevad …
*
Tsitaat ühest Balabanovi filmist: „Ammu juba joon. Oli mul periood. Ükskord armusin ühte näitlejatari. Ta pani ette, et kui joon edasi, läheb minema. Kaks kuud suutsin kaine olla, pärast enam mitte. Ta läkski minema. Ma ei saa jätta muutmata oma seisundit. Muidu on igav. See on huvitav. Siis, kui on hea. Ja pärast, kui on halb. Siis on jälle hea.”
*
Üks kolleeg ütles mulle, et ma olen alfa, ja kuna tema on ka, siis me ei saagi eriti hästi läbi saada. Keegi päriselt mõtleb sellistes kategooriates? See on nii loll ja. Ja nii 2000ndad. Ma ei saa aru, kuidas ma saan alfa olla, kui hoian suurema osa ajast omaette. Kas alfad ei ole mitte mingid grupiliidrid? Mingid Oshod ja muud võimujanused pervod? Aga vb see ma olengi … hahaha. Kõik on veel ees, Sveta. Ükskord leiad sinagi oma ajusurnud Mansoni-jüngrid ja te lähete mõnda kuulsat eesti näitlejatari tapma. Või noh, näitleja elukutse on tegelt juba out, nüüd on suunamudijad need, kes tahetakse olla. Nii et – mõni praegune influencer peab surema. Näitleja jääb ellu. Old school never dies.
*
Meelis Oidsalu ütles oma saates, et Eestis pole eliiti ja tema on ka vaene. Mul hakkas nii halb, et oksendasin ja nutsin pool ööd. Hommikul proovi ei läinud, silmad olid nii paistes, et ei saanud pool päeva neid lahti. Vanematele end näole ei andnud. (Vähendan sõnamänguga oma valu, pane tähele.) Mul on tunne, et mulle lihtsalt situti näkku. Ja mitte ainult mulle. Kui Oidsalu on vaene, siis mis olen mina? Mis on mu vanemad? Eestis pole eliiti? EESTIS POLE ELIITI??? Mis ükssarvikumaal mõni mees küll elab? Võta privileegiprill eest ära, Meelis! Mis on see Eesti ja need eestlased, kes elavad reaalselt allpool vaesuspiiri (ja ei, ma ei räägi endast praegu, eks)?
Mõtlesin, et see vist ongi see tunne, mis mul kunagi elada ei lasknud. See terav Teise tunne. Kogu aeg pendeldan kahe maailma vahel. Nagu kummitus. Üritan end kuskile sobitada. Tahan ka kellegi kampa. Tahan nagu Pinocchio olla päris poiss. Või vähemalt kunagi tahtsin. Tänu EKRE võimuletulekule on see tagasi. Kõik on pinnale ujunud. Reformarite tegemata töö. Venelaseks olemine. Vb on see isegi hea, nüüd peab selle kõigega tegelema. Mingit osa ühiskonnast ei saa enam lihtsalt vaiba alla pühkida, sest nagu me näeme, ta tuleb ja tõmbab meie ilusa Eduka Eesti plakati seina pealt maha. Muide, ma tean vähemalt kahte tüüpi, kes valisid Helmeid. Miks? Üks ütles, et kättemaksuks. Teine ei vastanud. Ma ei taha nüüd ühe inimese näitel siin meeletuid vandenõuteooriad ja hüpoteese püstitada, aga mõtteainet peaks see andma küll …
Ei ole nii, et ainult mingid neoliberaalsed keskklassi puhtaetnoeestlased valivad EKREt.
*
Mina. Teine. Ja teised. Peab tegelema privileegipimedusega (eeskätt muidugi enda omaga).
Peab tegelema nende inimestega, kellele on näkku situtud juba mitukümmend aastat. Ma ei ole oma klassikuuluvust vist kunagi nii teravalt tajunud. Ja üldse mõelnud selle peale, et need inimesed, kellega ma siin veinikest olen libistanud viimased viis aastat ja kelle ringkonda ma end „lugenud” olen – me ei ole ju sama „klass”. Kõikidel nende vanematel on kõrgharidus, peaaegu kõik nad on käinud eliitkoolis. EKRE võimuletulek on väga teravalt andnud mulle teada, kuhu tegelikult kuulun. Peab ületama nii EKRE kui ka Reformi (koos Keskiga). Saatma nad pensionile.
Peab mõtlema alternatiive neoliberaalsele maailmavaatele, kus kõigest, aga nüüd juba ka inimesest, on tehtud (alg)kapital, väikefirma. Ja see väikefirma on ise loomulikult süüdi ses, kas ta ujub või upub. See, et inimene on lõppkokkuvõttes vaene, rabagu ta terve elu või mitte. Struktuuril, mis hoiab üleval perversset asjade seisu (kus vastutus isikliku heaolu nimel on veeretatud indiviidi enda turjale ja kaela, selmet sellele, kuidas ühiskond on organiseeritud, ning ajalooliselt kujunenud ebaõiglusel pole sellega muidugi mingit pistmist, oo ei). Neoliberaalne ühiskond toimib printsiibil, kus inimesed suhestuvad üksteisega eelkõige konkurentsi mõiste ja prisma läbi. Kogu eksistents on tõmmatud majanduslikule loogikale. See on ka see, miks me maailm praegu soojeneb ja upub. See on eelkõige viimase kolmekümne aasta vili. Kui Aimar Ventsel ütleb oma kultuur.err.ee kommis, et proletariaat ei mõtle revolutsioonile, on tal loomulikult õigus. Inimene, kes elab neoliberaalses maailmas, on pandud muret tundma eelkõige oma perse suuruse, peenise väiksuse või väikefirma edukuse pärast. Sestap pole tal ka aega olla pahane struktuuri peale, mis lõpuks seda väikefirma möödapääsmatut pankrotistumist juba eos tingib ja toidab. (Ja seda, et armastust ei tule ega tule Vargamäele). See on ka see, mis toidab indiviidi kui sellise endaga mitteläbisaamist. Siis ei olegi aega mõelda millelegi muule. Nt revolutsioonile. Kuigi, mina ka ei mõtle sellele, ise vasakpoolne ja puha, nii et ma ei saa aru Ventseli murest, või oligi see komm üksnes vastus Oudekki Loonele, mis lihtlabaselt karikeeris ning taandas vasakpoolsuse (nagu see oleks mingi üks asi) mingisugusele revolutsiooni-ihalusele? Mida vittu?
*
Maailm ütleb inimesele: kui sa oled vaene, siis sina ise oled selles süüdi!
See on Reformierakond. See on ka suures osas EKRE.
Ja see on bullshit.
*
Inimene on läbikukkunud liik. Õigemini: valge inimene.
*
Sakslased on nii kuiv rahvas. Suhtlen siin enamjaolt mittesakslastega, peaaegu kõik väljastpoolt tulijad on huvitavad inimesed. Sakslased aga eelkõige korralikud ja tublid. Käsutäitja rahvas. Ja eelkõige räägin kunstirahvast, eks. Kui nemad on juba nii igavad, siis mis veel teiste elukutsete esindajatest? Sellepärast Berliin ongi nii lahe, et ta pole Saksamaa. Giessen, see väikelinn, kus mina õpin – vot see on tõeline Deutschland. Ma ei tahaks siin kunagi elada. Üldse, idaeurooplased tunduvad olevat kõige normaalsemad.
*
„Eesti natsid on mulle sümpaatsemad kui saksa natsid. Kas see teeb must natsi?”
„Teeb küll.”
*
„Tead küll ju, see piip-piip-piip-heli.”
„Sa mõtled „tuut-tuut-tuuti või?”
*
Eesti naiste siledus ajab kõhedaks. Karvad naise kehal mõjuvad mulle viimasel ajal kuidagi eriti erootiliselt. Meie osakonnas on pooleks neid, kes ajavad karvu, ja neid, kes ei aja. Ma ise pean raseerimisdieete vahelduva eduga. Eriti meeldib mulle kasvatada tuuste kaenla all. Samas, sellise sügavalt tumeda karvase sääremarjani ei jõua ma vist kunagi. Mul jääb poole peal lihtsalt kannatusest puudu ja siis raseerin jälle selle üleminekutsooni, marcaugéliku mitte-enam-mõnusalt-sileda-ent-mitte-veel-täisjõus-karvase mittekoha uuesti siledaks.
Tuleb meelde, kuidas üks kolleeg siin Saksas tuli ühel suvepäeval nahkseelikus ja kontsades koosolekule ning ma lihtsalt ei suutnud pilku ära pöörata ta tumedate karvadega kaetud jalgadelt. Puhas seks. Must miniseelik. Mustad karvad. Mustad basanoškad. Meenutas mulle üht teist episoodi, hetke, mil nägin ühel ammusel näitusel pilti Mare Tralla karvasest jalgevahest. Mäletan, kuidas mul sähvatas selle pildi peale väga tugevasti enda, tol hetkel veel siledast jalgevahest. Vb panen päevikužanri vaimus lugeja rõõmuks nüüd juurde, aga ma vist isegi pärast kodus masturbeerisin, kujutluspilt Tralla tussist silme ees. Huvitav, miks ma end üldse heteroks pean?
*
Lugesin Märt Väljataga kommi kirjandusauhindadele kultuur.err.ee-s. Ma ei tea. Miski on sügavalt häiriv ses viisis, kuidas Väljataga end väljendab. Ses mõttes, Väljatagaga on mul olnud paar väga sümpaatset kirjavahetust ning omal ajal kirjutas ta ka raamatule „kes kardab” soovituskirja ja olen talle lahkete sõnade eest lõpmata tänulik. Aga. Miski viisis, kuidas Väljataga räägib kirjandusest, meenutab ebameeldivalt tõekuulutamist. Ma ei usu nt, et Hasso Krull või Kajar Pruul end kunagi sedasi väljendaks. Väljataga kirjandusest rääkimise viis ei anna eriti ruumi seisukohavõtuga mittenõustumiseks, ei anna võimalust lugejale ei öelda, sellele vastu hakata. Isegi kui Väljataga ütleb, et see on vaid tema arvamus, loen justnimelt ja eelkõige viisist, kuidas ta kirjandusest räägib, välja, et tegelikult antakse mõista: nii on. Ja üldse, seda kommi lugedes tundus, et eesti kirjandus on olemas ainult selleks, et Väljatagale meeldida või mitte meeldida. Muud funktsiooni tal nagu polekski. Hakkan vaikselt sellest paavsti tiitlist aru saama.
*
Kui Eesti teatriõpe lisaks kas või mõne aine, mis õpetaks noori näitlejaid-lavastajaid poliitilis-kriitiliselt mõtlema, siis ehk ei määriks mõni idioot enda nägu meelelahutuslikes massile mõeldud saadetes musta värviga kokku. Ning mõni ei sõidakski äkki Iisraeli Eurovisioonile tausta laulma.
*
Päike oli punane ja kuum. Loojus kiiresti.
*
Kolmapäev. Kaks orgasmi. Olen iseenda Artur Adson.
*
Kuna ma ei taha näidata Väljataga üksnes ebameeldivana, räägin ühest ammusest intsidendist. Umbes kümne aasta eest jõin end täis (miks need lood alati nii algavad?) ja saatsin kopsaka manuse väga (VÄGA) halbu luuletusi (mind polnud veel kuskil avaldatud) otse Väljatagale (mis mul ometi viga oli?). Hommikul kaine peaga ja suurt häbi tundes vaatasin, et tüüp oli vastanud ja veel sõbralikult. Eks ma saatsin ka väga purjus-dramaatilise kirja stiilis „kellel neid luuletusi ikka vaja on …” (tõsiselt, mis mul viga oli?), nii et eks ta mõtles, et oleks ebamoraalne mõnele ebastabiilsele suitsiidikule vastamata jätta. Kuna ma jätsin kirjas oma nime ütlemata (nii palju oidu mul oli), siis ta küsis selle kohta sõbralikult oma kirja lõpus. Loomulikult ma kainest peast talle enam ei vastanud ja mu nime ta õnneks teada ei saanud. Läks veel kolm-neli aastat, enne kui julgesin Vikerkaarde uuesti mõne luuletuse saata. Siis juba oma nime alt. Olin selleks hetkeks ka aktiivne Värske Rõhu autor. Aga Väljatagale olen selle sõbraliku vastuse eest siiani väga tänulik. Need olid ikka tõsiselt halvad luuletused.
*
Tunnen end alatasa ilusaima tüdruku ja incel’i vahepealsena. See ongi, mida mõtlen American beauty all. See koht, kus nad ristuvad, sealt võibki mind leida. Ma vihkan ka neid mehi, keda vihkavad ja kadestavad incel’id. Seda prototüüpi. Kuigi ma võiks selt sellilt iga kell keppi saada. Ja tean, et temagi on patriarhaalse struktuuri ohver. Kuid mu süda kuulub luuserile, alati.
*
Permanentne piip-piip-piip-nagu-tuut-tuut-tuut-tunne. Tõsiselt.
*
Nii kui käin Eestis ja näen mõnda lavastust, hakkab halb. Häid asju näeb nii harva. Veel halvem on aga lugeda mõnda sitta ülistavat kriitikat. Kui palju meelelahutust kunsti pähe. Kui palju problemaatilist teatrit. Peaks selle asja ette võtma, kui jälle Eestis olen. Sitt asi on see, et see on nii väike ringkond, olla korraga lavastaja ja kriitik on väga raske – kui mitte võimatu. Aga midagi peab tegema. Asi on ikka päris õudne. Samas, eesti kirjandusmaastik meeldib mulle näiteks väga. Jällegi, hüpotees, et lugevad inimesed lihtsalt on targemad, peab paika. Nii et marss lugema.
*
Kõik väikelinnad on midagi Sigatüüka ja Dogville’i vahepealset.
Pluss, ainult väikelinnades on võimalik ehmuda iseenda varju peale. Võimalus megalomaaniaks on päris suur. Pean selle kooli lõpetama ja jõudma suurlinna. (Kõlan nagu Vargamäe Indrek.)
Plusspluss, kui ilm on väikelinnas hall, on see hall su pea kohal, vajutab asfaldini välja. Majad on madalad ja kõik see hall on justkui lagipähe. Oled üks üleni hall hall. Ja kui päike on väljas, on täpselt vastupidi. Siis oled üleni päike, kiirgad seda. Kõrgemate tornidega linnas saab ise rohkem valida, mis tujus ja tujuga parasjagu olla. Väikelinn lamestab. Surub oma ilma peale. Totalitaarne režiim. Väike inimene.
*
Arvan, et Kajar Pruul ja Pille-Riin Larm ei tea, kui väga ma hindan nende toetust eesti kirjandusmaastikul.
*
Tavaline keskklassikirjanik ei satu nüüdseks küll juba kinni pandud kohtadesse nagu Merekeskus või 16-euro-hostel või mõnda veel olemasolevasse (kohta, mille nime ma ei ütle) vähelahedasse mitte-hipster-pärisprolebaari. Sinna, kus on töötanud mu ema, mu parim sõbranna või mina ise niisama käind. Sellepärast ma nii veidraid asju me uudisteankrutest ja näitlejatest teangi. Nad arvavad, et nende ringkond ei käi seal. Ja ega käigi. Aga Grigorjevad käivad ja näevad ja teavad, mis te oma vabal ajal teete, härrased.
*
Kui ma kunstiga raha ei teeni, hakkan kurjategijaks. Nn ausat tööd ma tegema ei hakka. Kindel surm.
*
Cam-girling oleks ka ehk teema. Mulle meeldib masturbeerida, võin seda sama hästi ka kaamera ees raha eest teha. Muidugi, see on ka ohtlik ala, peab end õppima pervertide eest kaitsma. Samas – kas ma seda naisena juba eos ei oska? See on omadus, mida iga naine peab tahes-tahtmata oma enesekaitseridikülis kaasas kandma. See tuli meile koos ribiga kaasa. Ja kui ei taha ribidesse saada kodus või teatriparklas, siis, noh … See on tõenäoliselt rohkem bioloogia kui bioloogiline kell ise, rohkem bioloogia kui nn emainstinkt ise: osata kaitsta ennast pervertide eest!
Tuli emapiimaga kaasa.
*
Ainus hustler, keda olen elus lähedalt näinud, on mu ema. See naine ei jää nii lihtsalt hätta. Loeb inimesi. Ma ei ole sellist naist veel kusagil mujal kohanud. Ka endas mitte. Huvitav, mis oleks n-ö vabas maailmas kasvamine temaga ja temast teinud. See on raske mõte.
Kindel on see, et kui Nõukogude Liitu poleks olnud või mu vanemad ja sugulased oleks põkanud läände, ei oleks mu vanemad praegu tõenäoliselt koos. Ja mu lemmiktädi Linda oleks elus. Ja tädi Maia. Ja ehk isegi tädi Marta. Ja tädi Elviira ei oleks ehk psühh ja me saaks taga suhelda.
*
Filosoof ja asotsiaal on oma kehalises olekus, selle lõtvuses, väga sarnased. See, kuidas nad istuvad jalg üle põlve. Loobumise pehmus, teravalt välja joonistatud askeetlike lihaste lõtvus. Justkui võist tehtud luudega. Vahustatud koore luude keha. Olen märganud, et saan just tema kehalise oleku järgi aru, kui inimene on sügavalt kurb. Sellest, kuidas ta keha – ja kehana – selles maailmas on. See keha tõmbab mind. Tajun selle lähedust isegi perifeerse pilguga. Asotsiaalne keha. See ei ole reformierakondlase indu ja maailmavallutamistungi täis keha. Minul on ka ju pigem reformierakondlase keha. Asotsiaalne keha, see ei ole pingul keha, hommikujooksukeha. Stardijoone taga pauku ootav ühe põlve maha asetanud oravarattajooksukeha. See on loobumise keha. Keha, mis on maha istunud. Pannud jala üle põlve. Vaadake kevadel ja suvel pinkidel kaugusesse vaatavate, istuvate asotsiaalide kehasid. See on minu unistuste keha. Asotsialia nervosa. Loobumise keha, loobunud keha, loobunu keha. Tal pole enam kunagi kuhugi kiire.
*
Kunagi andis üks õpetaja mulle head nõu, mis peab siiani paika: kui tahad joosta kiiresti, tuleb joosta kiiretega. Nii mõnus on ju tunda, et oled nii suur tegija, kui kõnnid kõrvuti ratastoolis vaevu roolivate inimestega. See ongi Eesti.
*
Ma armastan Balabanovi filme. Ja tõenäoliselt on tema sovetijärgne lihtgängster mu ideaalmees. Või noh, ma tahaks tegelt ise üks sovetijärgne lihtgängster olla. Põhikooliharidus, suur vene hing. Lõpmatu jooma, korruptsioon. Rassism, seksism, batjuška. Kuplid ja Kafka. Paksud hõbeketid, nahktagid, baabad, bljadid, pizdaad ja pisdetsid. Elu, mis seab kahtluse alla väga vähe ning peab ise ka väga vähesega hakkama saama. Ja siis see loll lohh otsibki neis filmides muudkui elu mõtet ja vastust küsimusele: mis see õnn siis on?
Õnneks ma juba tean.
*
Vaatasin lõpuks ära Svetlana Baskova kultusfilmi „Roheline elevant”. Vene realismi saabki vist ainult sedasi ette kujutada. Psühhedeelselt.
*
Proovisaalis olen enda ees täiesti alasti. Kõik mu ebakindlused – mu keha, mu mõtete, mu ande suhtes – on rõõmsalt kohal, on hästi ligi. Kleepuvad nagu armastajate vedelikud. Aga veega neid maha ei pese. See pole romantiline kohting iseendaga, see on see, kui tahad sündmuskohalt ruttu ära. Sest see kõik on lihtsalt nii rõve ja tüüp ei mõista ei irooniat ega musta huumorit. Ainult et proovisaalis olen mina see tüüp! Kaks minutit millegagi katsetanud, eksperimenteerinud, ja juba ma taban end mõttelt, et see kõik on pask. Reaalselt, kaks minutit või isegi vähem ja juba mul vasardab kukla taga läbikukkumine! Põrumine! See ei toimi ju! Mida sa üldse üritad! Ma pole veel midagi teindki, kui juba on kriitik Sveta kohal. Laseks ma endal siis midagi vähegi teha, aga ei, juba eos: pask, pask, pask!
See prooviprotsess on olnud õpetlik, üldse on soolo tegemine alati nii raske just ses mõttes, et selle esmane tingimus on iseendaga läbisaamine. Ja minu üllatuseks: ma ei saagi endaga läbi! Või vähemalt mitte nii hästi, kui olin seni arvanud. Jah, ma olen õnnelikum, palju õnnelikum kui varem, kuid teatud tegemata tööd pressivad rasketel hetkedel ligi ja välja ja ma pean nendega tegelema. Ses mõttes on jube tüütu, et pool proovi läheb stoppideks ja stoppimiseks, kus panen aktiivselt vetot iseenda kriitikale iseendale, muidu läheb pool proovi pelgalt enda vihkamise nahka. Kirjutades nt seda(si) mul ei ole. Ma ei pea endaga läbi saama, et kirjutada head luuletust. Sellepärast on see Lepajõe vaimus kujuteldav vaenlane, elukutse (elu kutse) ja ülesanne mul tants (ja teater), mitte kirjandus.
*
10 aastat tagasi tundusid Simone Weil ja Ella Ilbak oma pühendumises „ideele” – ühel siis eelkõige jumala (ja sotsiaalse võrdsuse) ja teisel tantsu kujul – mulle liialt ekstreemsed. Juurdlesin toona, kas peab tõesti see olema nii „kõik või mitte midagi” … Sellises „kutsele” vastamises on midagi äärmiselt askeetlikku, mõtlesin, rõhutatult ja epateerivalt ranget, ning Weili puhul oli see ju lõpuks tappev. Toona, 20selt, tundus nende elu mulle – kuigi loomulikult imetlusväärsena – peamiselt siiski ebavajalikult ekstreemse ja punnitatuna … Nüüd, kümme aasta hiljem, tundub see ainuvõimalik. Täiesti normaalne. Ses pole õigupoolest midagi erilistki. Mis see siis nii väga on – surra oma idee eest ja selle idee läbi. Tõeline pühendumus ongi alati askees. Millegi arvelt. Ka elu enda. Pealegi, Ilbak elas ju kaua ning hästi, kuigi elas vaid tantsule ja tantsust. Peab lihtsalt selle õige võtme leidma, et kutse sind ikka toidaks, mitte ei raiskaks.
*
Nonii, lugesin üle, mis ma siin kokku olen kirjutanud ja nomaitea, mingi „neoliberaalne, neoliberaalne, reformierakond, reformierakond” ja sellele kõigele Mare Tralla tuss veel takkaotsa … Elo Tuglase päeviku mõõtu nagu välja ei anna! Paavst poleks ka vist kõige uhkem … Muide, Elo ei sallinud minu lemmikut Ellat, nii et polegi vaja sellistest naistest ja nende päevikutest siin šnitti võtta (ega ei võtki). Ilbaku „Otsekui hirv kisendab…” on jällegi üks parimaid ilukirjanduslikke päevikundusi, mida olen kunagi lugenud. Peakski selle uuesti ette võtma. Siis, kui jälle Eestis!
*
Oleng must kümme aastat nooremate seltsis. I believe they call them z-generatsioon. Esimese asjana hakkan koristama sitta üle ääre ajavat kassiliivakasti. Sel hetkel saan aru: ma olen mu ema.
*
Ilbakuga seoses tuli veel selline asi meelde. Kunagi andis meil TLÜs tunde Ago-Madis Herkül, tantsuajalugu vms, kellele pidime siis kursuse lõpuks ühe essee kirjutama. Mina ei tahtnud tema väljapakutud tantsijatest kirjutada, panin ette, et teen hoopis Ilbakust. Tema lahkesti lubas, ütles veel, et ongi hea, äkki ma suudan ta arvamust selle tantsija kohta muuta, tema nimelt pole tast seni just kõige paremini arvanud. Mis aga pärast juhtus: sain ta käest sellist tagasisidet nii essee kui ka minu mõtlemise kohta, paar nii lahket lauset, et nutsin koju jõudes terve ülejäänud päeva. See, et mõni õppejõud sedasi minusse uskus või ütles mulle nii hästi – see mõjus kui külm dušš, šokeerivalt. Olin ikka harjunud kõigi õppejõududega alatasa tülli minema. Aga tema hoopis julgustas mind edasi olema. Julge. Olin nagu hirv autotulede valguses. Paralüüsis. Praegugi hakkan pillima, mõeldes tema sõnade peale. Ja kõik selle Ilbaku pärast. Isepäine Ilbak. Isepäine Grigorjeva. Tulevane tark inimene (oli üks lause, mis ta mulle ütles).
*
Jätan vist mulje, nagu ma pilliks kogu aeg. Aga ei. Suuremad nutud tegin lapsepõlves juba ära. Lapsepõlve sulaaeg. Tegelesin tollal suht päevast päeva peamiselt nutmisega. Teiste ees ka veel. Huvitav, mis mulle siis nii väga haiget tegi? Ei mäletagi enam. Lihtsalt, üks hetk tuli lasteaeda üks tüdruk, kes nuttis must veel rohkem, ja siis vaatasin ise ka, kui tüütu ja raske see on. Kui keegi muudkui nutab su kõrval. Talumatu. Tekitab tahtmise tappa anda. Nii keerasin päevapealt kraanid kinni (ellujäämisinstinkt? haha). Nüüd nutan väga harva, aga siis korralikult. Iga nutmata päeva eest. Ja nii, et teised ei näe. Pluss, mu nägu läheb nutmismaratonist nii paiste, et järgmine päev ei aita enam midagi. Ja siis peab nelja seina vahel nutmispohmelli pidama. See on ka tüütu. Aga vahel lihtsalt ei jaksa mitte nutta. Ja siis tuleb.
*
Vaatasin täna meikides peeglist, et mu lainerijoone pikkus ei vihja vist vähimatki, et oleksin Hegelit lugenud. Tõmbasin selle lolli mõtte peale jooned veel pikemaks. Nüüd näen välja nii, nagu ma poleks Kanti ka lugenud.
Ja ega ma polegi.
