suvi (sandra küla 173. ruutkilomeeter)
teen kannapöörde
tennis lendab jalast
kingapael hargneb
kukun püksipõlve
heinaplekiseks ja
rabedaks. rohelise
kollase valge sini-
kirju liblika suvi,
kaleidoskoopiline
löögimöll. vana-
jumal isiklikult
(oma kahekümne
tellisroosa sõrmega)
teibib rahumeeli
augulisi räbaltiibu
saunaakendele
puistab kuurinurka
kärbsevastsenukke
kuhjab kakandeid
korrapärastesse
püramiididesse
ja talutab taeva-
lael parmuparvi.
marraskil nahk
kasvab taas
õhtuks teksariide
külge kinni.
*
ootusest pakitseda
tunda rakujagunemis-
tsüklite kihelust sõrme-
otstes väriseda vaiksest
ümbersünnist kuulda luude
kokkukasvamise sahinat ribides
tuttuute vabrikvärskete kõrvadega
suriseda seljaaju lakkamatust ininast
litsuda päkad põletava sillutise külge
ja liibuda laubali mullakamarate müüri
aista ilmalõpukära värinat sügaval põues
säriseda praksuda krigiseda käärida kärsata
ning muudki millega muiste igavust peletati
*
las sünoptikud sobravad südamesügavustes
kombivad vatsakesi pitsitavad artereid katsuvad pulssi
lõikavad lahti kõik mida lõigata annab
ennustavad pilvisust veenivoogude ajel
laotavad laiali ja traageldavad kokku
teadus nõuab ohvreid
kähmlus
tuviparvede virgund tiivad hõõgniidilaaned
elektrikarjused marraskil õlad hilisõhtused
kiirabiautod kahetunnised hämarasõidud
tolmtuhmid peegelklaasid rästikuhääled
õnnetoojad õnneviijad märguanded ended
suvi (jõesuu)
kui ma oleksin jumal, siis
tahaksin lipata selle kruusatee lõppu,
tahaksin pöörata ära.
haruharva kuhugi jõuda
lasta saabastel võiduda kõrtsu tolmavas parklas
ise ilusalongi vaateaknas heleroosaks pleekida
võilillejuurtega mestis asfalti murendada
katlamaja keldris kopse õhust tühjaks rookida
tänavapostidega lageraiet mängida
bussipeatuseid üles juurida ja ritta seada
ja, suur töö tehtud, kruusale tagasi pöörata.
Elo Valner (19) on selline.
