*
suveöö õhk kusagil magavad trammid
raudteerööpad kui mustad metalsed ussid
öö saatis õhtu hakul lääne poolt
oma kulleri kes nüüd kohale jõudnud
irevil hammastega vaatab
betoonist maja
kuidas öölambid üritavad valgust alla neelata
aga see ei õnnestu, kunagi ei õnnestu
kusagil paugatab uks kraaksub must lind
väljas tohivad olla ainult
nood kes näevad läbi pimeduse halli
aga vihmaveerennist tärkab roheline võrsuv elu
vihmase päeva triloogia
I
metalne plekk-kruus
puidust laual.
sinu käed kruusi ümber
meenutavad mulle enda omi:
need peaaegu
et ongi
minu külge kasvanud.
jahe hingeõhk põsel
kui kastemärg rohi
jalataldade all.
ma kukun sellesse hetke.
II
ma pole kunagi lootnud,
et iidsete mändide kaja
kestaks igaviku.
ometi nende okkad
on igihaljad ja teravad.
ometi nende koore all
pesitseb tarkus.
metsik fjordihobune jõekaldal
ei aima jahimehe samme;
jahimees ei aima tagajärge
enese selja taga.
samblakihi alt selles metsas
leidsin sinu näo —
tahtsid mulle midagi öelda,
aga lämbusid
rabamaastiku rüppe.
ja ma kukkusin
sellesse hetke.
III
kui tõstad käe
ja lased tuultel
sõrmede vahelt liuelda,
saad nägijaks.
metsvaarika lehtede vahelt
leiad saladusi.
härjapõlvlane juhatab teed
läbi samblakasvude.
kunagi küsisid minult:
mis on maailma mõte?
ma vastan: kuulata.
kui õpid lugema puuüraskite
kootud vöökirja,
siis leiad tee.
ja kukud sellesse hetke.
Sirly-Ann Meriküll (27): “Meeldib reisida, mediteerida, rõdul kohvi juua, sireleid nuusutada, kassi paitada, enese sisse vaadata & sellest kõigest siis luuletada-kirjutada. Vahel tegelen natuke näitlemisega ka.”
