Eva Koff
„Kirgas uni“
Härra Tee & Proua Kohvi, 2021
„Kirgas uni“ on Eva Koffi teine romaan (esimene, 2017. aastal ilmunud „Sinine mägi“ pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlustel teise koha). Koff on kirjutanud ka näidendeid ning lasteraamatuid ja ilmselt just oskus ja kogemus kirjutada raamatuid lastele loob ka „Kirkale unele“ iselaadse kihi lapselikult elavast ja julgelt lendavast fantaasiast, mille täiskasvanud tihti ära unustavad või alla suruvad. Sealjuures ei tasu unustada, et kuigi täiskasvanud vaatavad mängu lapsiku ja lõbusa ajaviitena, on lapsele mäng tõsine asi, see on päris. Seda mõtet andis „Kirkas unes“ väga hästi edasi 9-aastane Jaan, kelle elukaugus (poiss ei oska sõita rattaga ja eelistab eakaaslastega mängimisele piibli lugemist), aga ka puhtus ja siirus meenutavad vürst Mõškinit ja väikest printsi. Just Jaani tõetunnetus on teiste tegelastega võrreldes kõige paremini välja kujunenud, ta võtab unenägusid reaalsusena ning on loonud sideme kristlusega: „Ma ei tea, kust ma tean, et jumal on olemas. Ma tean seda nagu iseenesest.“ (lk 54)
Romaanil on neli peategelast: neuroteadlane Hele, kes uurib une saladusi, ekstsentriline piinatud geeniusest lavastaja Guido, kahe maailma vahel hõljuv piiblisse süvenenud Jaan ning tema ema, esoteerikausku Anastassia. Kõik tegelased on väga erinevad nii tegevusvaldkondadelt kui ka vaadetelt, kuid neid ühendab eduka ettevõtte Aletheia (vanakreeka sõna, mis tähendab tõde, ausust, siirust) firmapeol aset leidnud müstiline juhtum. Aletheia nimi ei ole juhuslik, sest kuigi ettevõtte olemust lugejaile lahti ei seletata, otsib iga tegelane enda isiklikku tõde. Lugejat ei tõmmata kaasa mitte ainult nende igapäevaellu ja tegemistesse, vaid ka alateadvusesse, unenäo ja reaalsuse piiripealsusesse.
Ilmselt pole unele (või selle kvaliteedile) kunagi varem nii suurt tähtsust omistatud kui praegu. Müügitabelites domineerivad raamatud nagu Matthew Walkeri „Miks me magame“[1] või Kene Verniku „Hea une teejuht“[2] ning sotsiaalmeedias jagatakse neuroteadlase Jaan Aru artikleid une tähtsusest füüsilisele ja vaimsele tervisele. Möödas on ajad, mil ülistati mõtteviisi „vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi“ – kvaliteetne uni on produktiivsust ülistavas maailma omandanud võtmetähtsuse. Unekvaliteedi parandamiseks soovitatakse erinevaid asju: ekraanideta magamistuba, sinise valguse prille, päevavalgust imiteerivaid äratuskelli, pimendavad kardinaid, palderjanitilku, unetsüklit jälgivaid nutikellu, white noise’i seadmeid, meditatsioonirakendusi, ajulaineid mõõtvaid peapaelu. Unenäod on olulised, sest neid nähakse REM-une faasis, inimese kõige kvaliteetsemal ja vajalikumal uneperioodil, mille pikaajaline puudumine võib viia dementsuse, depressiooni, diabeedi ja kõikide teiste koledate haigusteni. Unenägude sisu on aga hoopis keerulisem ja raskem selgitada. Mõne jaoks on need alateadvuse sõnumid, teisele päevapiltide kogumid ja kolmas ajab näpuga järge unenäoraamatutes või netilehtedel, et unes nähtud motiive psühhoanalüüsi, esoteerika või piiblimotiivide kaudu selgitada. „Kirkas unes“ omistatakse süvaunele ehk unenägude unele suur tähtsus: „Süvauni on ainus aeg, kui inimene on Jumalaga kooskõlas“ (lk 170). Tegelased on kas liiga sügaval unes – või hoopis vastupidi, ei suuda kuidagi saavutada ihaldatud süvaund.
Olles ise (nagu ka teose autor)[3] õrna une ohver, nautisin teost mitte lihtsalt sellepärast, et see oli üllatavalt teaduslik ja mõjus kohati teraapiliselt (ajuteadlase Hele karakter on loodud äärmise põhjalikkusega), vaid ka seetõttu, et „Kirgas uni“ kirjeldab une või selle puudumisega seotud frustratsiooni. Unetus on vaimselt ja füüsiliselt kurnav, varem või hiljem hakkab piir reaalsuse ja kujutluse vahel hägustuma: Hele „püüab saalis istuvaid ajakirjanikke eristada, aga ei näe midagi, saal on küll heleda valgusega täidetud, aga õhus hõljub justkui mingi aur“ (lk 153). Ühtlasi tabas teos hästi seda kõhedusttekitavat tunnet pärast ärkamist, kui inimene ei ole unenäomaailmast veel täielikult väljunud. Võib juhtuda, et ta viibib selles veidras meeleolus terve päeva või meenub mõni päev hiljem – näiteks rongi oodates – mingi veider, kirjeldamatu hetk, mille puhul ei oska enam öelda, oli see unes või ilmsi. Siin muutub oluliseks teoseski mainitud „kriitiline viga“ ehk loogikaviga, absurdne seos või lihtsalt ka mõni vale värvitoon, mis aitab mõista, et tegevus pole reaalne. Seega mõjuvad eksitavalt ennekõike unenäod, mis tunduvad loomulikud või igapäevased.
Raamatus kirjeldatav maailm on üsnagi äratuntav, aga samas kriitiliste vigadega, mis aitavad teosesse sisse elada. Aletheia, unekliinik Hypnosis, Parisian Plaza ja Usain Bolti baar ei ole reaalselt eksisteerivad kohad, restoran Kardemon ja lavastaja Guido populaarne nüüdisteater Komeet samuti mitte. Seevastu on päriselt olemas restoran Tchaikovsky (mille menüüd ja hinnakirja teoses detailselt kirjeldatakse), Pudeli baar Telliskivis, Shishi pood Noblessneris, Kristallihaldjad ning parfüümipood Crème de la Crème. Teos ei pretendeeri tegelikkuse detailsele jäljendamisele, vaid reaalsuse ja fantaasia segunemise kaudu luuakse ühelt poolt tuttav keskkond ja teisalt arusaam, et selles keskkonnas ei ole harjumuspäraseid reegleid – kõik on võimalik. „Kirka une“ tegevus leiab aset nihestatud maailmas, kus müstiline võib järsult tungida argisesse. Näiteks võib populaarse baari ees sinuga rääkima tulla Jumalaema kiriku põlengust päästetud tuunikasse mässitud Prantsuse kuningas Louis IX, kaasas Jeesuse risti fragment.
Teos liigub põhiliselt mööda Aletheia hangujate ja nende „toibumise“ ajatelge, kuid tegelased põrkavad aeg-ajalt kaugemasse minevikku, üritades iseennast ja toimuvat mõtestada. Mõneti on nad ka lõksus oma unenäomaailmas: Guido ei suuda lasta lahti müstilise teatris liikuva noore tüdruku Irise kujutluspildist ja oma ema mälestusest, Anastassiat painavad kohtumised ülemusega ja unenäod temast, Jaan veedab meelsamini aega unenäo-Palestiinas või Vana Testamenti lugedes ning Hele ei suuda vabaneda pupillideta viirastusest, keda ta mitu korda kohanud on. Mälestuspildid ja unenäod asetsevad mõneti samal pulgal: nad ei ole reaalsed, kuid ometi hoiavad inimest tugevas haardes. Nii ei jää tegelastel üle muud kui mälestusi ja unenägusid kogeda, mitte tõlgendada või neisse kinni jääda. Samuti tuleb neil leppida, et reaalset ja illusoorset ei olegi alati võimalik eristada.
Kui üldiselt mängib teos müstilise-realistliku piiril (viirastusi saaks põhjendada lucid dreaming’u ehk kirka une, ayahuasca tarbimise või magamatusega), siis sõna otseses mõttes ilma südameta ärimehe Meelise kaudu sai selgeks, et „Kirgas uni“ on ka sürrealistlik raamat, kus autor ei selgitagi kõike lõpuni ära. Mõned asjad on lihtsalt mängu huvides sisse toodud, näiteks oma tiival pisikest, omaette maailma sisaldavat muna kandev liblikas või pea küljes kasvavate tiibadega mees. Sümboleid võib muidugi erinevalt tõlgendada: võiks ju öelda, et Meelis pidi oma südame linnu sisse panema, sest ärimaailmas on südame olemasolu vaid takistus. Samuti võib arutleda selle üle, miks kaks tiibadega tegelast, Meelise südant kandev lind Amal ning tiibadega vanahärra Palestiinas, lendu ei tõusnud või muul moel end päästa ei üritanud? Kas nad sümboliseerivad märterlust või hoopis passiivsust ja lõksus olemist, lennuhirmu?
Kõik „Kirka une“ tegelased otsivad ühelt poolt tõde, kuid teisalt seisavad veendunult ka enda tõekspidamiste eest. Guido väljendab tõde teatri kaudu, seejuures ta keeldub tegemast järeleandmisi nii iseendale kui ka teistele, aga tema anne vabandab välja kõik iseloomuvead. Teater on see, mis on päris, ja muu maailm on irrelevantne. Jaan otsib tõde piiblist, ta üritab mõtestada enda ja oma Palestiinas elava sõbranna (või unenäo-sõbranna) jumala olemust – on need samad või on neil erinevad jumalad? Hele uurib une saladusi, tema tõde on teadus ja ka erinevate nägemuste selgitamiseks pöördub ta esmajoones just teaduslike seletuste poole. Anastassia tõde on kristallides, mida ta kasutab iseenda ja lähedaste kaitsmiseks nii välis- kui ka sisemaailma negatiivsete mõjutuste eest. Kellegi tõde ei ole halvem või vähem tõene ja eri tegelaste vaadete põrkumised kulgevad erinevusi aktsepteerides. Nii kirjutab Anastassia tema poja uneprobleeme uurivale Helele: „Olen Teile igal juhul tänulik, sest nägin, millise armastusega Te teete oma tööd. Teis on suur õrnus, vaatamata sellele kaasaegsele tehnilisele keskkonnale, kus Te töötate.“ (lk 212)
„Kirgas uni“ meenutab mõnda David Lynchi filmi või sarja, millele on sageli ette heidetud keerulisust, liigset sümbolistlikkust ja müstilisust. Lugejaile, kes eelistavad realismilähedust, selget narratiivi ja konkreetset lõpplahendust, Koffi raamat ilmselt ei sobigi. „Kirkal unel“ peab laskma ennast kütkestada, minna ühtviisi kaasa nii argiste kirjelduste kui ka unenäoliste seikadega, proovimata neid liigselt tõlgendada või mõtestada. Pole välistatud, et nii mõnigi lugeja asetab pärast teose lõpetamist voodi kõrvale unenäopäeviku, sest „unenägude kogemine tõestab, et me ei tohiks oma meeli sada protsenti usaldada selles osas, mis on reaalsus ja mis on illusioon“ (lk 227).
[1] Matthew Walker. „Miks me magame? Une ja unenägude vägi“ – Tallinn: Argo, 2018.
[2] Kene Vernik. „Hea une teejuht. Praktiline käsiraamat unetusest jagusaamiseks“ – Tallinn: Pilgrim, 2021.
[3] Vt Ave Häkli. „Eva Koff uuest teosest „Kirgas uni“: tahtsin kirjutada midagi väga erinevat oma debüütromaanist“ – kultuur.err.ee, 28.04.2021.
Hele-Mai Viiksaar (29): „Ma olen vaimuinimene! Minu eesmärk on ühiskonda ümber kujundada, mitte labast raha jahtida!“ – keegi piilupart Donaldi koomiksist.
