Olga Tokarczuk
„Aja oma atra läbi koolnute kontide”
Hendrik Lindepuu kirjastus, 2020
Tõlkinud Hendrik Lindepuu
Arvustus pälvis Värske Rõhu kriitikakonkursil teise koha.
Olga Tokarczuki viimane eesti keeles ilmunud teos „Aja oma atra läbi koolnute kontide” on ühelt poolt jätk Tokarczukiga kaasaskäiva maagilist realismi kätkevate teoste jadale, ent samas ka selle maagilisuse lõhkumine. Kõik üleloomulik, mille maalimisega autor suurema osa teosest vaeva näeb, puruneb lõpuks kildudeks. Killustunud peegelpildilt vaatab vastu vaba tahtega inimene kogu oma ettemääramatuses.
Teose žanriks on autor seekord valinud klassikalise kriminaalromaani (ingl whodunnit), aga seda moonutatud kujul. Esimesest isikust jutustaja rollis ei ole sedapuhku uurija, kes passiks üksnes hariliku detektiiviloo keskmesse, vaid ekstsentriline, astroloogiast ja horoskoopidest huvituv poolatar Janina Duszejko, kes üritab veenda politseid oma versiooniga toimunust. Romaan saab alguse ühel külmal talvehommikul, kui peategelase testosterooniautismi põdev (sic!) naaber leiab kodumetsast tuttava jahimehe laiba. Janina, märganud esimesena sündmuspaigale jõudes metskitse jälgi, on kindel, et see oli metsloomade kättemaks amoraalsele salakütile. Laipa ümbritsev lumi koos „kahtlusaluste” sõrajälgedega on politsei tulekuks juba sulanud. Algab ökoloogiline triller, mille käigus leiab lõpu mitme jahipidamisega seotud tegelase maine teekond.
Tõtt, karmi tõtt
Kõige muu kõrval on Tokarczuk kirja pannud poliitilise mõtteavalduse, mille kontekst on aastaid pärast „Aja oma atra läbi koolnute kontide” esmailmumist (2009) veelgi olulisemaks muutunud. Peategelase kaudu suunab Tokarczuk kriitikateraviku keskkonnateemadele, mis on Poola võimupartei (Õigus ja Õiglus) agendas olnud marginaalsel positsioonil. Valitsuserakonna ametlikule poliitikale oponeerimise tõttu on Tokarczuk kodumaal saanud külge erinevaid silte: näiteks ökoterrorist, kelle õhutusel võetakse avalikkus keskkonnakaitse eesmärgil pantvangi, või targowiczanin. Viimane viitab Targowica konföderatsiooni poolehoidjatele, kes said nime 18. sajandi liikumise järgi, millega Poola vabariiklikud aadlikud üritasid taastada Rzeczpospolita vana riigikorda ning seista vastu konstitutsioonilise monarhia algatatud aadliseisuse privileegide piiramiste reformidele. Rahva seas sai Targowica liikumise pooldamisest reeturluse sünonüüm.
Ühiskonna tervisele jagab autor laastavaid diagnoose. Nii nagu Janina vaevleb teose vältel erinevate tervisehädade käes, kannatab nende all ka ühiskond. Peategelasel on kinnisidee, et loodus püüab inimkonna tekitatud ökoloogilise kahju eest kätte maksta. Selles üritab Janina veenda nii oma tuttavaid kui ka politseid. „Keegi peab inimestele rääkima, mida nad peavad mõtlema,” sõnab Janina pärast oma pöörasena näiva idee tutvustamist Dyziole. Peategelane jätkab mõtteavaldust sõnadega: „[m]ul ei ole muud väljapääsu. Muidu teeb seda keegi teine.” (lk 136) Sellist kriitikat saab vaadata mitmest perspektiivist. Asetades end peategelase kohale, on see umbusaldusavaldus „kellegi teise”vastu, kellele on antud võim ja võimalus dikteerida ühiskonnas valitsevat mõttemalli. Lugeja positsioonilt võttes peitub avalduses aga korralik doos egotsentrilisust, mis on ühtlasi groteskne ja hüsteeriline. Rusikaga vastu rinda trummeldamine ning absoluutse tõe kuulutamine on moes olnud juba mitmel sügisel. Sellise maneeri kaudu ühiskond polariseerubki. Võidujooks selle nimel, kes suudab kiiremini ja kõvemini enda tõe välja hõigata, on alanud.
Vabaduse otsinguil
Peale ökoloogilise ja ühiskonnakriitilise rakursi ühildab autor eri koolkondade elutunnetusi. Teksti taustal on ooterežiimil selle vaimne patroon William Blake, keda Tokarczuk üksnes hetkeliste sähvatuste kaudu teosesse kaasab. Samas on selle romantismi suurkuju kohalolu tunda igal sammul – olgu selleks individualismi rõhutamine, mida ilmestab kogu teose olustik ja taustsüsteem, või peategelase keerulised suhted religiooniga. Nii seab peategelane ühel hetkel kahtluse alla Jumala võimekuse kanda kogu maailma valu – ainult masin suudaks sellist valu taluda. Samuti loob Janina moraalitu kuvandi kohalikust ksjondsist (Poola katoliku vaimulik), kes on muu hulgas ka jahimeeste hingekarjane.
Tokarczuk on teose pealkirjastanud Blake’i vaimus. Eesti keeleski ilmunud raamatu „Taeva ja põrgu abielu“ poeemist „Põrgu õpetussõnad“ pärinevad read „Külviajal õpi, lõikel õpeta, talvel naudi. / Aja oma käru ja ader üle surnute luude.”[1] Sarnasusi võib märgata koguni stiilis – ka Tokarczuk on agaralt kasutanud suurt algustähte nimisõnade rõhutamiseks (Loomad, Päike, Horoskoop, Valgus). Neist tekib mingi ebakorrapärane kood, mida ei ole võimalik lõpuni lahti muukida, aga mis annab sõnadele kõrgema Kõla ja millega autor loob enda filosoofiliste tõekspidamiste tähtkuju. Just nimelt tähtkuju, sest sellest saab aimu üksnes siis, kui seda piisavalt kaugelt uurida.
Teisalt tegeleb peategelane oluliste eksistentsialistlike teemadega, mille keskmes on vabaduseotsingud. Hobiastroloogist horoskoobikoostaja ühelt poolt ning inimese vaba tahte otsija teiselt poolt annavad kokku keerulise inimhinge, kelle sisemonolooge ilmestavad kõhklused. Ühest küljest usub Janina, et kõik inimesed on horoskoobi kaudu, mis laiutab inimese käsivarrel justkui sinna tätoveeritud vanginumber, vangistatud taevalaotusesse. „Sellest ei ole pääseteed,“ mõtleb peategelane ja jätkab: „Ma ei saa olla keegi muu, kui ma olen. [—] Me eelistaksime mõelda, et me oleme vabad ja et igal hetkel võime end uueks luua.” (lk 102–103) Teisalt lööb tema veendumus kõikuma ning ta nendib, et „vahel on mul tunne, et me elame maailmas, mille ise välja mõtleme. Me määrame, mis on hea ja mis mitte – joonistame tähenduste kaardi… Ja pärast maadleme kogu elu sellega, mis me endale välja mõtlesime.“ (lk 196) Sellega seab Janina hetkega kahtluse alla kogu Taevaliku ettemääratuse, asetades eksistentsi etteantud olemusest kõrgemale.
Vabaduseotsingute illustreerimiseks läbib teksti punase niidina vanglamotiiv. Kuigi tähtedesse kirjapandu kujutab inimese jaoks vangistust, leiab Janina, et seda vangimaja tuleb ilmtingimata põhjalikult tundma õppida. Selles pole midagi erakordset – see üksnes kinnistab ideed, mille kohaselt ei saa ettemääratuse eest põgeneda, aga mida tundma õppides on elust siiski võimalik rõõmu tunda. Hetke pärast leiab peategelane end taas siplemas dihhotoomiamülkas, kui nendib, et „[v]angla ei ole kusagil väljaspool, vaid see on igaühes meist” (lk 35). Seega avastabki inimhing, et tema vaba tahe ei ole lukustatud ettemääratuse kambrisse. Kogu selle aja jalutas ta vaba tahet justkui jalutusrihma külge aheldatud koera. Niivõrd armas on temale ta vangla. Peategelasele ei jäägi üle muud kui nentida, et võib-olla ei oska inimene lihtsalt ilma vanglata elada. Küsimus on ainult selles, kas vangla on inimesele tähtedest kaasa antud või on ta otsustanud selle endale ise luua.
Fragmenteerimatus
Olga Tokarczuki üks iseloomulikke stilistilisi võtteid on teksti fragmenteeritus, mis on olulisel kohal nii „Päeva majas, öö majas” kui ka romaanis „Jooksikud” („Bieguni”, 2007). Kirjanik on teose postmodernistlikule struktuurile andnud lausa omaette määratluse: tähtkujuromaan. See on romaan (tähtkuju), mille moodustavad paljud omavahel esialgu seostamatud tekstid (tähed). Lapsepõlvest meenub mulle piltmõistatus, kus punktid tuli numbrilises järjestuses omavahel ühendada. Ühendamata punktide sigrimigrist sai hetkega üheselt tajutav kujutis. Tokarczuk on midagi sarnast teinud enda tähtkujuromaaniga, ainult et numbrid ei ole ette antud ja see annab joonistajale suurema vabaduse valida, millises järjekorras punktid ühendada.
Romaanis „Aja oma atra läbi koolnute kontide” on kirjanik otsustanud selle ülesehituse suuremas osas hüljata. Tekst on tervikuna küllaltki lihtsasti haaratav ja narratiiv üldjuhul lineaarne, kui mitte võtta arvesse mõnda üksikut ekskurssi minevikku. Ometi on tähtkujuromaani alged – tõsi, seda üksnes miniatuursel kujul – tajutavad ka siin. Kas mitte ei võiks pidada tähtkujuromaani seemneks ülalmainitud võtet, mis väljendub teatud sõnade lause keskel suurtähestamises?
Tokarczuk tekitab lugejale nende sõnade markeerimisega sarnase olukorra nagu „Päeva maja, öö maja” peatükkidegagi: ta loob selgelt eristuvad osised, mida pole võimalik eirata ja mis tekitavad põhjendatult küsimuse, kuidas need punktid ühendada. Eriti teravalt tekib tunne just rõhutatud sõnade puhul, mis esialgu külvavad hulgaliselt segadust, ent mida võib lõpuks mõista filosoofilise tähtkujuna.
(Negatiivis) huumor
Tokarczuk on teksti pikkinud teravaid vaimuvälgatusi, mis on surmtõsise esitlusviisi, aga samal ajal muigamapaneva idee tõttu erakordselt nauditavad. Sellised killukesed võtaksin kokku ühise nimetajaga „„negatiivis” nali”: tegelase tõsimeeli ja ilma igasuguse irooniata esitatud tekst saab humoorika tooni alles siis, kui lugeja on mõtte justkui foto ilmutanud ning mustad laigud muutuvad valgeks, ja vastupidi. Nii näiteks tekitab „raev kindla korra, näitab maailma pähklikoores, Raevu ajal näeb Inimene nii Selge Pilguga, mis igal muul ajal jääb talle kättesaamatuks.” (lk 34) Raevu ajal on maailm kindlasti üks paras pähkel, aga maailm ei ole selline paik, mida on võimalik hoomata nii, nagu on võimalik hoomata pähklit. Raevuga kaasneva selge pilgu asemel kattuvad silmad pigem klappidega. Siis ongi käes raev – lihtne ja pime.
Lustliku tooniga on Tokarczuk maitsestanud – ja seda üldsegi mitte ilmutamata kujul – kõige triviaalsemaid sündmuseid. Näiteks öösel vajamineva taskulambi saatus „sai selguda alles hommikul, päevavalguses. Taskulampidega on alati nõnda, et neid leiab üles päevavalgel.” (lk 9) Pidades seda avaldust lugedes silmas peategelase tõsimeelsust ja huumorivaesust, leiabki lugeja end selle kuivana näiva tõsiasja üle itsitamas. Mõnikord lihtsalt on kõige naljakamad asjad need, mis oma olemuselt ei ole üldse naljakad.
[1] William Blake. „Põrgu õpetussõnad“ – Looming, nr 9, 1993, lk 1224–1226. Tlk Ants Viires.
