Olen ise ka üllatunud, ei tea, millest see elevus ja ootus tulid. Ju ma siis olen armunud. Ootan teda, et talle naeratada ja kuidagi puutuda ta vastu. Kasvõi näpuotsaga, alguses. Musi teha nii väga vist ei tahagi. Pole nagu seda tüüpi, kes teeb ukse lahti ja siis hüppab kaela ja hakkab musitama, hea meelega paneks talle näpu silma, või kõrva, tere või teremusi asemel. Või kaks näppu ninna, seda peab kuidagi varjatult tegema, et alguses näitad umbes nagu hey, peace man või midagi sellist nagu suitsukatteks, onju, ja siis järsku lükkad näpud sügavale ninna ja siis naerad.
Muidugi on mul terve päev selle ootuse kõrval ka väike ärevus, et äkki ta ei tulegi. Sellest polekski midagi halba, sisendan juba varakult endale, usaldamatusest. Ei tasu loota, et keegi laseks kella, okei tegelt, et keegi kella laseb, seda ikka juhtub. Mõni elanik või mitteelanik tahab sisse saada, keegi ei kuule kella või lihtsalt keegi tahab rattaid varastada või prügikastidesse sobrama tulla, tulge aga tulge. Aga see, et keegi ka minu ukse taha jõuaks, neljandale korrusele, seda juhtub harva. Kolmas, teine ja esimene tõmbavad rajalt maha. What can I do? Isegi ei tahaks siia jõuda.
Nii, kõigepealt lasen kella, lasen end välisuksest sisse, koputan esimese korruse uksele – keegi ei vasta, koputan teise korruse uksele – keegi ei vasta, koputan kolmanda korruse uksele – keegi ei vasta. Koputan neljanda korruse uksele – uks avaneb, lasen end sisse. Iseenda ainus külaline, kohtlen sind armuga ja kirjutan Su suure tähega, ei, panen läbivalt suurte tähtedega.
JAA, ära tule, kui sa ei taha. Suur koristustöö on tehtud, sa juba nagu olidki siin ja aitasid koristada. Jõulutuledki võtsin kapiotsast alla, pühkisin tolmust puhtaks ja panin põlema. Koristasin ikka korralikult. Esimest korda pärast seda, kui läksid. See oli juba kui palju aega tagasi, mitu kuud äkki, palju kuid tagasi. Aga ikka kuulen selgelt su kohvrirattaid mööda koridori minemas, just nagu see oleks olnud eile, äkki su kohver jäigi mu koridori edasi-tagasi liikuma?
Ma isegi pesin põrandat, üle mitme kuu imesin vaibalt tolmu, tervest korterist imesin tolmu ära, seda oli juba nii palju, et tekitas nohu. Oma töölaua koristasin ära, see oli täis igast paska, lihtsalt põhimõtteliselt, miks on prügikast, aga mitte prügilaud, ma tahtsin prügilauda, viskasin teadlikult prügi laua peale, tahtsin!
Voodi kõrval põrandal olid taldrikute ja tasside virnad, mida kattis juba hallituse ilu, siin-seal korteris vedeles kahvleid, nuge ja lusikaid, kuskil ka üks vispel. Ma ei korjanud neid üles, ei tahtnud, tahtsin astuda kahvlite peale, komistada ja takerduda, et jalad oleks katki, et põlvedel oleks sinikad ja muud väiksed lõikehaavad.
Ja vannituba, see läigib puhtusest, lõhnab värske õhu ja roosipeenra järele; ok, roosipeenar on väike liialdus. Enam pole siin sitahaisu, mu neljanda korruse vannituba haises nagu kuivkäimla või tegelt isegi midagi hullemat – see haises nagu märg käimla. See oli vahetult pärast seda, kui olid lahkunud, kui seisin vetsus, poti kõrval, vaatasin oma hulpivaid junne, mis justkui ei tahtnud uppuda … otsustasin: MINA ENAM VETT PEALE EI TÕMBA!
Oi see oli ammu, vannituppa oli raske minna, käisin enamasti õues kuskil põõsas hädal, öösiti pissisin kraanikaussi või lihtsalt kaussi ja viskasin sisu aknast välja. Siinkohal pean tõdema, et enda sita sisse on raske surra, vb isegi võimatu, arvan, et see oligi mu plaan. Aga on tõhusamaid viise, sitt surmab aeglaselt ja vaevaliselt, kui üldse. Türa, ma olin pettunud.
Ja siis sa helistasid, ma ehmusin, ei lasknud üldse kutsudagi, vastasin kohe.
m: halloo
s: tsau
m: halloo
s: kuuled vä?
m: hallooo
s: nalja teed või?
m: ei, maitee nalja
Ütlesid, et oled linnas, küsisid, kas võid minu juurde ööbima tulla.
Tõenäoliselt vastasin jaatavalt, ei mäleta, hakkasin ruttu koristama.
Ja nüüd ja nüüd on kõik puhas, puhtad linad, puhas pesu, kõik-kõik on puhas, mu kõrgetelt lagedelt ei ripu alla ühtegi ämblikuvõrku. Kuigi on üks asi, millest ma loobuda ei suutnud, need on su kasutatud kondoomid, mida kogusin; kui mul oli neid viis, siis näitasin sulle, sa ütlesid yuk! ja vist ei käinud mul umbes kolm nädalat külas ega vastanud kõnedele. Siis ma enam ei teinud sellest numbrit, aga me jõudsime numbrini 225, nii mitu korda lasid oma valge vedeliku kondoomi sisse. Olid mingis kilekotis pikka aega, kuhu siis lisasin neid juurde. Ei suutnud neid ära visata, sest tegelt see nagu polegi sinu asi, vaid see on minu asi, sellepärast need ka mind ei häirinud. Issand, mõtle, kui palju, ma ei kujuta ette, kui mitu miljonit sinu surnud spermatosoidi, kui mitu spermatosoidilaipa on minu käes. Sorteerisin need ilusti ära, mahutasin kolme umbes kolmeliitrisesse klaaspurki, kaaned peal, osa oli paremini säilinud, osa oli hallitanud veits, võtnud erisuguseid vorme, aga ikkagi väga ilusad, sul võivad väga ilusad lapsed kunagi tulla! Igasse purki asetasin väikse LEDi, eri värvi valgust saab ka panna. Olen väga rahul sellega. Ilus sisekujunduselement. See on see mu kunstianne.
Kõik on puhas ja ilus ja korras. Ja mina olen puhas, nii puhas, õhk on värske, õhk on, ja ma hingan … ja ma ootan … ootan … vaikuses … ootan … ootan ja ma kuulen uksekella, see heliseb … heliseb … heliseb … ma hingan vaikselt, aga nii sügavalt, nagu ma pole kunagi end hingamas tundnud. Kell vaikib. Ma neelatan, ma naeratan.
Nii naljakas on. Ja ma ootan edasi … ootan … ootan … ootan, kuulen sind treppidest üles tulemas, hullu kolinaga, nagu kuuleks su hingeldamist, sul on suur seljakott seljas ja suur kohver käeotsas, nagu ikka oli, kui sa tulid ja läksid.
Uhhh, ma hingan sügavalt sisse, kõik tuled põlevad, liiga hilja on, et neid kustutada, sa oled ukse taga, sa koputad, koputad, koputad. Helistad, saadad sõnumeid.
Kirjutad: hallooo
Ma mõtlen: hallooo
Ja ei lase sind sisse.
