Proosa

„Sinuga on „lihtne“ ja „hea““ jt tekste

Liisa Ketter Liitoja 20.04.2022

Sinuga on „lihtne“ ja „hea“

Ma tulen. Aga teeme täna midagi teisiti. Sa ei pea seda kartma. Kindlasti on nii parem – parem kui see palav ja otsatu vaikus. Soovin, kui saapapaelu seon, et mõtleksid täna nii nagu mina, ja tulen. Jälle on nii nagu alati – vaiksed sammud täis rumalat lootust, et täna on miski teisiti, aga ei ole. Jälle ei ole – nagu alati. Kole palju sõnu, aga ma ei kuule, et sa midagi ütleksid. Punased õunad laua peal, väikeses tassis soe tee ja tuled lähevadki kustu täpselt siis, kui peavad. Kehamällu salvestunud ajagraafik, veatu süsteem, koduseks kulunud süžee. Lõhun patjademosaiigi, räägin sõnu, mida me hetk hiljem ei mäleta. Nii hea. Nii lihtne ja hea.

Kardan maailmamerd

Mäletan, kui ma mahtusin üleni nukumaja suurde tuppa. Mäletan, kui ema tuli lasteaeda järgi, ta pikki tumepunaseks lakitud küüsi. Südames olen ikka veel nii väike, kui olin siis, kui tohtisin esimest korda rannas üle pea vette minna. Ma kardan. Ma kardan minna üle pea maailmamerre ja kaotada silmist kallas. Kardan, et tähtsaimal retkel kaob tuul või kukub kompass sügavasse vette või loen kaardilt valesid koordinaate. Kardan unustada esimest üle-pea-vett ja esimest lasteaiapäeva. Kardan, et sügavas vees löön pea vastu kivi ja unustan kõik, mis ma tean. See on kõik, mis mul on. Kui kole see oleks, kui ma ei mäletaks enam saunalõhna või ema kätt mu kõhuvalu peal. Praami pealt maha sõita kadakatesse. Kollased koduakna tuled ja tunne, et oled jõudnud. Kui raske on armastus, mis mind täidab, kui neid tundeid kaasas kannan.

Sinuga rohelises unes

Võib-olla nägid, et nad võtsid su raadio. Selle, mis näitas rohelise valgusega, mis kell on. Mõtlesin, et tahaksid teada. Su toas on külm. Nad võtsid teised asjad ka, mina ei tea, kus need on. Mäletan, et ärkasin üks hommik ja su kell näitas 07:04. Sa lugesid ajalehte, mina olin näinud halba und. See oli ammu. Nii ebaaus, kui üks hetk keegi on ja järgmine hetk teda pole. Ehk mõne laine sees või metsa taga hõljub veel sinu hingatud õhku. Tule siia ja vaata, kui kõrgeks on kasvanud puud. Ainult tule, ei taha ma midagi muud. Tule vaata, kui tolmune on su telekapult, kuidas su rattaga keegi ei sõida. Mina oleksin sõitnud, oleksin ma olnud suur. Kas sa näed, kui meil paistab päikene? Vahepeal tundub. Tahaksin veel olla väikene. Kas tunned kui metsas puhub tuul? Kas sa said olla piisavalt kaua suur?

Ütle, oled sa siin? Või kuul?

Miks on sein kahe maailma vahel nii habras, kui minnes kaotame kõik?

Kuidagi vaikne on.

Palun tee, et sajaks rohkem lund. Pane mulle käsi ümber, tahan magada ja näha rohelist und. Kas mu sõnad kannab sinuni tuvi või teeb seda tuul? Kas sina juba kuulsid, mis ma teen, kui olen suur?

Oli 7.04 ka siis, kui sa läksid. Kas läksid ise või võttis sind keegi? Miks mina pean teadma, mis tunne on kaotada ja ise siia jääda? Ma ei kuule vahepeal, vahepeal ei näe. Miks pean ma teadma, kuidas on tahta minna, mitte jääda, ise alles väikene? Kas sina ei tahtnud jääda? Kas sa kuuled mind? Ütle midagi, ma muud ei tee kui kuulan.

Sinine klaas ja sünnipäevakook

Eile kadus kild või kiht meie sõprust, ma ise kiskusin selle katki. Varem oli kõik nii põnev, sul oli ka, sest me ei teadnud eriti palju. Vähemalt üksteise kohta arvasime, et midagi teame, kui iseenda kohta mitte. Õrn puudutus sõrmel, hingel tugevam. Olime valgusesähvatused lumehanges, varjude ja varjude keskel, see oli ilus ja müstiline ja aus. Ma ei oskagi öelda, miks ma nüüd pidin küsima. Värsket haava katsuma. Kas arvasin, et nii oleks parem? Arvasin, et leeke saab peegliga kinni püüda, kodustada, taskusse pista. Igal juhul rebisin kõik järjest lahti. Küsisin suuri küsimusi, lõin käega ümber su müüre ja küüntega koorisin maha su koore. Ma tean nüüd asju, mida poleks tahtnudki teada, ning laiali on kõik, mida arvasin end teadvat. Ma ei teadnudki midagi. Kas nüüd on parem? Ma pistan siis peegli tagasi taskusse, jätan kõik need killud ja koogipuru. Ja äkki ükskord kevadel sulame lumega koos üles ja ma ei pea enam mäletama, et kord olime sinine klaas ja sünnipäevakook.

Aiaväraval

Põhjatus kausis algusi täis, ja heina, ma jooksin siin üles-alla ja rippusin aiaväraval. Terve maailm oli laiali selle kausi sees, soojades värvides ja kihtidena, nii palju, mida näha ja proovida – puid ja kohti, kuhu ronida ja joosta. Pehmed ja valged olid lambad, olid pilved nende üle. See väike mättane põld oli siis suur, kartuleid oli palju. Veel järel mõned piisad hommikuvihma, kõrgete latvade süles kastepärlites õunad. Kõik oli roheline ja kõike ühendas päikesekiir, liim mosaiigis, valge sillerdus. Asju oli palju, nad kõik olid üks ja sätendasid, samas ei kriisanud. Kus lõppes roheline, olid varjudes koopad, salapaigad, mullahunnikud, kauguses jooksid loomad. Kuum piim valges täppidega kruusis ja poolkinnised silmad, kui tuli uni või päikene paistis või kui maailm voolas üle. Rada, mis viis teistesse kohtadesse, kuhu kunagi ei jõutud minna, see kõik oli minu soe päev ja päikene.

Kus Martin tantsib Michaeliga

Päike valas puude ladvad punasega üle ja süütas hauavaasides punased tuled. Päev sai liiga kiiresti otsa. Vaatan, kuidas loojang tõuseb lehtedelt, kuni punast enam ei olegi, ja surun pliiatsi paberist läbi. Kas näed, ma ei suuda öelda, et olen jälle siin. Ma usun, et kusagil mujal oleme me praegu koos. Sööme vana õuelaua ääres praelesta ja õunu ja sa räägid mulle, et on koht, kus Martin tantsib Michaeliga, ja et ta ei kahetse enam. Seal ei tunne me päeva, mis otsa saab, ega hauavaaside punaseid tulesid, sest seal ei saa miski otsa.

Seisvate vete kallastel

Ühes oma maailmas elan ma sinuga, seal oleme meie ja on nemad ja kõik linnud ja loomad. Teises maailmas elan ma üksinda, olen ainuke kala. Seal on värviliste kividega teed, need viivad seisvate vete kallastele. Seal sõidan ma paadiga ja mängin suupilli. On liivakast ja punaste marjadega puud. See on minu kodumaailm, millest ma välja tulin, et sinuga kohtuda. Nüüd olen natuke suurem, raskema südamega, ja tean rohkem asju. Kodumaailm ootab mind, kuni tean piisavalt, et tahta tagasi minna. Mu kodumaailma väravad ja värviliste kividega teed, ainult mina tunnen neid.

Lumi üle klaasist kommide

Õrn lumi üle punase vaiba, üle klaasist kommide. Ma mõtlesin eile jälle meie sammudest üle silla ja kange igatsuse raskusest. Kui porine lumi krudiseb jala all, kui sinine maa sees tardub, näen ma, kus sa tookord seisid. See koht on nüüd kaugel, kuid ma näen – on kuidagi lähedal, oli just. Ma mõtlesin sinu esimesest soojusest keset pikka talve ja sellest, kuidas kõik tundus. Sellest, kuidas kõik muutus.

Haistmismeelest

Lasteaed. Lasteaias on lasteaialõhn. See ei ole kibe ega magus ega ebameeldiv. See tuleb sööklast – kokatädid teevad seda iga päev. Sügisel tuleb seda ka aknast. Pori, milles mängime. Vihmast märjad lehed. Pikapeale see lõhn ununeb, nagu lõhnad ikka. Nad ei tule tagasi, kui sina tagasi ei lähe, võib-olla mitte ka siis, kui lähed. Kui kokatädid on uued ja söökla on uus ja sügist ka justkui pole – siis ei ole enam lasteaialõhna.

Apteek. Apteegis on kaotuselõhn. Vere ja köharohu ja kummikinnaste lõhn. Kohe-kohe kaduvate inimeste ja nende lastelaste lõhn. Ema pisarate lõhn. Aga on ka magus, uute beebide magus lõhn. Esimene rinnapiim ja purustatud jääkuubikud, kerguse ja rahu lõhn.

Pagarikoda. Uksest sisse astudes kaneeli-, järjekorras hoopis šokolaadilõhn. Vanaema ostab mulle sooja saia, endale ka, ja kakao. Kõik on magus ja meeldiv ja lihtne, vanamoodi ja hea.

Autoremonditöökoda. Ostis elu esimese auto, täiesti oma raha eest, ainult vend natuke aitas, ja juba läks katki. Midagi läks valesti, kui lasi heal sõbral sõita. Pettumuse lõhn – ja veel, kui arve läheb kalliks, kahetsusväärne. Rahalõhn. Bensiini ja teiste vängete mürkide lõhn, kuusepuukujuliste õhuvärskendajate lõhn ja vahtralehe lõhn. Ebameeldiv, segane, vali lõhn.

Raamatupood. Puit. Raamatuid tehakse sellest, raamatupoes on neid palju. Puidulõhn. Hommikukohv, kingipakend ja soe, soe tunne, kui hoiad raamatuna käes tervet maailma. Elevuse, loomuliku looduse ja magusa elu lõhn.

  

Shift

Ma tunnen, nagu oleksin paralleeluniversumis. Ma ei tea, kas see on kuumast või Joosepist või päriselt, aga imelik on.


Liisa Ketter Liitoja (18): „Mind kannab süda ja liigutab vihm. Lähedased ütlevad, et olen tujukas. Ema ütleb, et see on hea.“

eelmine / järgmine artikkel