Luule

“*sinu erkkollane aura paneb mind sprintima” jt luuletusi

Richard Annilo 26.10.2023

*

sinu erkkollane aura paneb mind sprintima
viivuks paitab mind nagu siidine vatitekk
viivuks sulab kui nuga läbi toasooja või
sa tekitad toredaid tundeid
aga mitte nagu kosmiline tähendus
vaid rohkem nagu mu kõht on valus naermisest
vähem nagu mm jaa see on tore
rohkem nagu ma olen pimestatud ja halvatud

 

 

*

tol õhtul, kui uduvihm niisutas maad
ning õhk virvendas seeneootusest
ilmutas mulle end päkapikk

ta hiilis puu tagant õhtuhämaruses
siis kui teised olid juba koju läinud
ja seal me seisime – kõrvuti
keset lõpmatult sügavat männimetsa

tal oli seljas pruun määrdunud nahkne kasukas
ta kasimata habe oli krussis
ja ta kiilast pead kattis tumepunane müts

ta teretas viisakalt
tutvustas end
ja vestis seiklustest kaugetel maadel
kohtumisest olenditega teisest dimensioonist
reaalsusest, mis reaalsem kui reaalsus ise
lõpmatust abstraktsest hüperruumist

ta kutsus mind kaasa
enda koju külla, seda oma silmaga nägema
ja oh, kuidas ma tahtsin minna
seda kõike oma silmaga näha

aga ma tardusin

ehmusin ootamatusest
ja kogelesin midagi keelduvat

ta kergitas oma tumepunast mütsi
jättis minuga viisakalt hüvasti
ja juba oligi läinud

jäädavalt kadunud
tagasi õhtuhämarusse
lõpmatult sügavasse männimetsa
seeneootusest virvendavasse
uduvihmast niiskesse öhe

 

 

*

jõelaeval istub kortsuline habemik
kes õngitseb sogases vees varsti üle aasta

jahe enesekõhkluse iil teda ei kõiguta
novembrikuu teda ei morjenda
ta matsutab kareda habeme all
ning lootuse puru jääb silmist pühkimata

aga linnud on juba ammu lõunasse lennanud
kalad kaugele ujunud
ja inimesed kodudest lahkunud

talle vist unustati öelda

 

 

me olemegi juba kohal

ma pole kindel, kas sa aru said
meie. oleme. kohal.
kuhugi edasi jõuda ei ole vaja

ma mõistan, see on natuke ootamatu
las ma selgitan

sadu aastatuhandeid tagasi
unistasid meie esivanemad maailmast kus
poleks ohtu vihmast ega külmast
ussihammustustest ega karurünnakutest

mõned sajad tuhanded edasi

kui aega täitis kraavide kaevamine, soode kuivendamine
ning söögiks sai leiba ja piima
unistasid vanemad sellest, kuidas pojad võiksid
käia ülikoolis, teha tähtsat nägu ja sakste kombel
puhta pesuga linnas patseerida

ma pole kindel, kas ma olen oma sõnumi piisavalt selgelt edastanud
meie olemegi saksad
meie patseerimegi linna peal
meie, kes me sööme hommikuks kellegi teise valmistatud kanavräppi

meie olemegi kuningad
meie olemegi jumalad

 


Richard Annilo (25): „Avastan lühikestes tekstides järjest rohkem väljendusvõimalusi. Näiteks tuleb välja, et alateadvuselt saab küsida metafoore ja pilte meeleseisundite kirjeldamiseks. Ja neid pilte saab omakorda sõnadeks vormida. See on minu arust väga põnev.”

eelmine / järgmine artikkel