Parema nime puudumisel nimetagem siis seda ettevõtmist Ranna tänava residentuuriks Sillamäel ja seda vihikut Ranna tänava residentuuri külalisteraamatuks. (Sillamäe, 15. juuni 2021)
„Sillamäe päevik“ on väljavõte 15-pealise residentuuri ühisest päevaraamatust ning osalejate isiklikest märkmetest – katkendid, mis vahendavad Tartust ja Tallinnast üheks suveks Kirde-Eesti kuurortlinna sõitnud külaliste kogemusi, emotsioone ja argireaalsust.
Saara Hanna, 15. juuni, T
Pargin oma musta mersu hallide autode vahele ja ketistan jalgratta hoovi metallist pesukuivatuspuu külge. Kohalikel on meist hais juba ninas. Liginen esimese kotitäie asjadega välisuksele, kui esimese korruse aknast pistab pea välja kartulikoorekarva pikkade juustega vanem naine ja ütleb: Здравствуйте! Ma ei jää vastust võlgu, hüüan ka straastvutje, aga извините, я не понимаю по-русски.[1] Pole probleemi, inglise keelt ikka räägime? Räägime siis sellest, et kolime viiendale korrusele (ja ei, aitäh, ei vaja asjade tassimisel abi), kus, nagu altnaabri jutust ilmneb, on meie korteris varem elanud üks gentleman – vist – Indiast. Ahsoo! „Aga rohkem ma teid ei tülita, ei taha jätta endast liiga uudishimuliku (curious) naabri muljet – good night!“ Head õhtut, jah. Mis nüüd selle infokilluga peale hakata? Eks minna esiteks nõudepesuvahendit ostma, aga üldse mitte eelmiste elanikega seoses, vaid ikka endale…
Хилья, 16. juuni, K
Privjet, Sillamäe! Saabus Hilja ja alustas koheselt võitlust Punaarmeega – sipelgatega! Köögis – võeh! Olud on enam kui ehedad. Rasvaplekid igal pinnal. Ilmekas sigaretijälg tugitoolil. Õhtu sai lõpetet Sovetskojega promenaadil.
Saara Hanna, 22. juuni, T
Võtan endale eesmärgiks kaardistada kõik Sillamäe pisipoed. Neid jagub nii stalinistliku ampiiri keskele kui punastest kärgtellistest laotud Brežnevi-aegse I mikrorajooni keldri- ja esimestele korrustele. Üks Natali-nimeline on end isegi silikaattelliste vahele ära peitnud.
Viru puiestee (endise Lenini allee) Rusanika centrum. Osaühing Rusanikale kuuluvad ka Pjataja partija ja Toidupood. Lahtiselt müüdav värske keedupeet, plasttünnikestes hapukapsas ja marineeritud ingver, viieliitrises plekkpurgis veel marineeritud kurgid. Kõige selle üle kumamas kliiniline sinakas valgus. Eeskujulik vorstilett. Seitset sorti kuivatatud kalu. Tubakatooted ja alkohol. Suhkruvaabaga koogid ja kapsa-kulebjaaka. Külmutatud kohalikud pelmeenid, külmutatud Hiina pelmeenid. Delfiinidega kalender ja pisike vaip seinal.
Mere puiestee Desjatka. Eesti keeli Kümps. Desjatka maleruudulisel põrandal aeleb kohev tumehall kass, valge manisk, valged sokid. Käitub nagu peremees või kohalik Peemot. Salvesti purgisupid, Premia jäätisekirstud, külmlett kaetud pärmitaignast saiakestega. Külmletis Rakvere kalkunisink, nimeta keeduvorst, Viči kalapulgad, Nõo veiselihasült, peedi-juustusalat küüslauguga… Hea perenaine, anna meile see liitrine pudel Müncheni heledat – Sillamäe salaõlu, saksa retsepti järgi, 5,2%. Seame end promenaadil sisse, seljad sadama poole, istume pingil ja vaatame, kuidas kamp kohalikke noormehi, torsod paljad, haljastuse vahele rajatud grillidel vorste küpsetab, taustaks energiline klubimuusika.
Ja siis nad tantsivad.
Хилья, 23. juuni, K
Kajas on müüjaproua endiselt muigvel. Klientide jaanipäevaostud lõppevad kõik lausega „и вот это 1,5 л водки, пожалуйста“[2] .
Saara Hanna, 24. juuni, N
Uuele ringile. Natali. Kaja. Nadežda. Rusanika centrum. Grand. Kala ja _iha pood. Toidu_aubad.
Desjatka ees kohtan jälle Peemotit. Poest väljub perekond – poiss, vanaema, vanaisa –, jäävad teda silmitsema. Vanaema hoiab ust lahti. Kass jalutab sisse.
Saara Hanna, 26. juuni, L
„LIFE IS SO MUCH EASIER WHEN YOU JUST CHILL OUT“[3] – Narva, Art Club Ro-Ro, särk tundmatu poisi seljas kell 1.45.
Хилья, 29. juuni, T
Näen esimest korda Sillamäed unes. Taevasse kõrguvad punased telliskivimajad. Kell 10 huvikäik Desjatkasse, et näha hommikusi peaparanduse otsijaid. Arman kirjeldas värvikalt, kuidas nad seal värisevi käsi salatit, mahla ja midagi kangemat küsivad. Õhkkond oli aga üliviisakas. Oli ainult üks tädi, kes ostis piroškiisid.
Saara Hanna, 29. juuni, T
Sillamäe 64. sünnipäev! Kell 19.00 esineb Mere puiesteel Anne Veski (65). Tuleb välja, et Cafe de Paris’s saab šampust tellida ainult pudelikaupa.
Tüüne suveõhtu. Tolmukübemed tantsivad õhus ja üksik kajakas tiirleb garaažide vahele üles seatud pingpongilaua ümber turniiri pidavate poisikeste kohal. Avalugu „Eilne päev“. Kogu Sillamäe on kogunenud Mere puiestee trepile huilgama ja plaksutama, kui Anne räägib ja laulab, kord eesti, siis vene keeles – või vastupidi?
Saatjatest ümbritsetud Anne lahkub, aga rahvas jahtub aeglaselt. Desjatkasse on mobiliseeritud kaks müüjannat. Elu kuurortlinnas!
Хилья, 3. juuli, L
Meil on naabritädid, kes, üks üleval, teine all, üksteisega jututavad. Ikka Moskvast ja Naabritest ja Tuvidest ja Kassidest. Arbuusihinnast. Ja muudkui jututavad. Vahepeal alustavad kell viis hommikul. Ja üks rõdu allpool elab kass.
NB! Oht astuda loo sisse! Mul on tunne, et Sillamäe kubiseb lugudest.
Хилья, 5. juuli, E
Eile olevat mingi laksu all tšikk meie maja lähedal muru põlema pannud. Beeta on juba kohtunud Svetlanaga, naabri kasside, väikepoodide vaimustava valiku ja paari sipelgaga. „Sillamäe ei ole nii tühi ja väljasurnud. Sillamäe elab.“ Ja nii see tõesti on.
Хилья, 13. juuli, T
Tuleb joonistamistuju – lähen õhtul Sõtke paisjärve sillale ja kriban maju ja järvepinda. Inimesed ja jalgrattad muudkui mööduvad, pannes persealuse kolisema. Päike tuleb pilve tagant välja ja üha rohkem inimesi tuleb sillale aega veetma. Õllepudeliga kalanaisele lisanduvad teised kalastushuvilised, poistekari tõuksidega, kaks artsy välimuse ja intensiivse pilguga tšikki. Mul on peas kõrvaklapid, kus heliseb Nublu „Universum“, ja ma ei pane rahvast suurt tähele.
Saara Hanna, 14. juuli, K
Vaivaras tehakse vana traktoriga heina, lõpuks visatakse ikkagi hanguga rõuku. Roostes masinas on midagi, mis teeb ta võõramaks kui sirbid ja vikatid, kuigi nad kõik loodi anno domini enne minu ajaarvamist. Purjus kraanajuhi hooletuse tõttu purunenud viadukti köndid küünitavad kahel pool raudteed üksteise poole. Nii juba 36 aastat. Monument hääbunud utoopiale.
Aga ükskord algab aega…
Saara Lotta, 14. juuli, K
Loksudes Sillamäele
Juba on suurepärased koodivahetused kõrvus. Diagonaalis üle vahekäigu istuvad õde-venda. Õde on Sonja. Vend tuvastamata. Räägivad muidu vene keeles, aga tegid kellelegi eestikeelse video(kõne). Ja siis läksid loomuliku kergusega jälle vene keelele üle. Noh, ja praegu ütles üks teisele muu venekeelse jutu sees: „Ära!!!“
Õhtul. Residentuuris aknalaual
Saara Lotta, 15. juuli, N
Mõned kohmakad katsed luua kontakti vene keeles:
Maximas…
„Извините… У нас в кассе… Надо…… Алкогол!“
Kiire jutt sellest, kuidas tema ei saa sellega aidata ja läheb kutsub kellegi.
„Спасибо большой!“[4]
… В „Десятке“…[5]
„Здравствуйте! Пожалуйста 1 München!“
„… Большой?“
„Большой!“[6]
Kiire jutt sellest, et kas ma olen ikka 18.
Mina ei saa aru ja vibutan pangakaarti.
Хилья kõrvalt: „aa… 18?“
Mina ikka ei saa aru.
Х: „ID-kaarti näita…“
Aa! Otsin ID-kaardi välja.
… На Морском улице.[7]
Istume X-ga ja sätime asju välja.
Saabub mees, kes tervitab meid ja uurib, mida me õpime.
Meie oleme veidi aega vait, püüdes peas ehitada lauset „ei-õpi-me-miskit“, kui Х jõuab vaimustava lahenduseni:
„Это… Пикник!“[8]
Mees rõõmustab vastuse üle, selgitab, et pakkusime ilusat vaatepilti ja ta mõtles, et eks me ikka midagi õpime, ning jätkab jalutuskäiku mere poole.
Хилья, 15. juuli, N
On sume ja soe suveöö Sillamäel ja õhk on just niisama sametine, aga samas ka värskendav, nagu Sillamäele iseloomulik. Terve Sillamäe ongi üks magalarajoon. Muudkui kortermajad ja hämarad majadevahelised teed, sirelite varjud ja mänguväljakud. Üks hruštšovkarõdu on eredalt valgustatud. Suurte akende tagant paistab tühi valge tuba, mis otsekui kiirgab pimeduses. Toas seisab tabureti peal täies hiilguses aluspükstes mees ja lihvib lage.
Nägin täna õige mitut meestegruppi: põõsa all, poe nurga taga suitsu kimumas, männipargis istusid kolm vanemat härrat, kahel neist seljas ühesugused ruudulised särgid. Romaan kolmest Romanist, kolmest vene mehest.
Saara Lotta, 16. juuli, R
Mere ääres
Päev täis suhtlust heatahtlike sillamäekatega:
Esiteks kõige armsam kaltsukatädi (одежда секондхенд[9]) üldse, ütles meile девушки ja мои хорошие[10] ja näitas, mis, kus ja kuidas on, vabandas, et riietuskabiinis tuli ei põle jne. Müüs kauneid teksajakke. Teiseks daam, kes kohe pärast kaltsukaskäiku hüüdis meid ja ütles, et kaltsukatädi кричала[11] meile järele, aga me ei kuulnud. Naasime poodi ja selgus, et keegi (kahjuks mitte meie) oli oma prillid sinna unustanud. Kolmandaks saiamüüja на рынке[12]! Nõudsin tšeburekki ja sõrnikuid (sain kah), aga ta püüdis mulle ka pliine ja taignas kala maha parseldada. Ja Svetlana! Lõpuks kohtusin ka temaga. Tõlk-filoloog. Rääkis(ime) Kaplinskist. Svetlanal on väga tähelepanelik pilk…
Blondid-brünetid keemilised soengud. Päikseprillid. Naeru-kurrud ja aastate sete liikmetel. Pead keset usinalt lainetavat merd. Pensionäride vestlusring lainte vahel peegeldab kaldaäärset pardiperet. Sillamäe nägemuslik tuumajäätmekuhil virvendab kuumas päikeses. Õnnis roheline küngas, mida piiravad kraanad, korstnad ja rekkad. Ja море.[13]
Sillamäel on nii palju sõprust. Haruharva näed kedagi üksi tšillimas. Või isegi kõndimas. Vanad paarid, noored sõbrad, noored paarid, vanad sõbrad.
Saara Lotta, 17. juuli, L
Jälgisime rõdult, kuidas kittelkleidis daame jalutas kassiga ümber elektriputka. Jalutas paar ringi, aga siis pistis jooksu, kui kass oli parajasti teisel pool putkat. Kass, valge pikakarvaline pehmik, jäi talle veidi pettunult järele vaatama.
Pärast ujumist
Sillamäe don Juan: tänavakunstnik, kes avaldab armastust valge seinavärvi ja laia joonega. Tema seni teadaolevate kallimate hulka kuuluvad Оля & Юля.
Хилья, 23. juuli, R
Käisin väikepoes nimegaaaa… Vot, ei tulegi meelde. Igal juhul soovisin kodujuustu. „Cыр?“ pakub müüja mulle heldelt. „Njet-njet! Kak… tvorog!“ Домашний творог on neil ainult kilekotikese sees ja местный[14] – Sinimägedelt! 2 euki ja läheb kaubaks! Pood on huvitava ruumijaotusega. Kaks ruumi, mille vahel on produktid jaotatud mingi ürgse loogika alusel, mida on esmapilgul raske lahti kodeerida.
Хилья, 24. juuli, L
Raamatukogu ees on vanaisa lapselapsega jalutamas. Vanapapi istub, laps siblib ringi ja nad muudkui jutustavad. Laps vadistab ja papi ohib: „Боже мой.“[15] Möödakäijad tervitavad. „Kah jalutate? Vaat kui tublid!“
Anni, 24. juuli, L
Viivikonna
Äratus hiline ja uimane, natuke kange. Sõidame Viivikonda. „Säh sulle ääremaad!“ – meist möödub Bolt Drive’i logoga linnamaastur, on uus kirkavärviline mänguväljak, nõukaaegne ja roostesäbruline mahavõtmisel. On hoolitsetud õierikkad kultuuraiad ja lagunenud endine kauplus, mille tagauksest saab sisse kolama, on 50ndatel ehitatud kool (★, 1954 Г. школа), mille fassaadi ehtiv täht vaid mõne millimeetri võrra katuseviilu tsentrist väljas. Väidetavalt elab nüüd algse funktsiooni minetanud hoones keegi, kes öötundideni venekeelset raadiot kuulab. Ei saa kinnitada, tol päeval raadiot ei kõlanud.
Saara Hanna, 27. juuli, T
Jalgrattamatk Sillamäe – Jõhvi – Kurtna maastikukaitseala – Vasknarva – Kauksi. Esimene piknik Sirgalas. Vaatan, kuidas rohi on Nooruse tänaval sillutise endasse neelanud, ja äkki veerevad kõrvalmaja ette kaks džiipi. Autodest astuvad välja võõramaa mehed ja kogunevad keset teed aru pidama. Üks ütleb mulle eesti keeles: „Tere!“ Ütlen väheke vaiksema „tere“ vastu. Tunnen, et äkitselt on minust saanud pärismaalane.
Хилья, 28. juuli, K
Svetlana on teinud kooki. Armas, suure südamega Svetlana! Söön seda Hvostovi seltsis. Kook on lihtne, õunakattega ja keefiritaignaga. Nagu emad ja vanaemad ja maakodud. Ei ole siin mingit passiooni.
Üks vaikelu. On vihmamärg ennelõuna. Promeneerin, prügikott näpus, piki Ranna tänavat. Niiskel asfaldil, punase tornmaja varjus naeratab mulle vastu üks pontsakas pliin. Tõstan pilgu ning punasel telliskiviseinal terendab skemaatiline peenis koos selgitava tekstiga „ХУЙ“.
Хилья, 29. juuli, N
Lisaks KELIA[16] pakenditele lebab Sillamäe rohealadel, rannal, tee äärtes häbitult palju kondoomipakke (vahel kasutatud kondoomegi). Omamoodi ilus kah, kui palju turvalist seksi need Sillamäe puudesalud on näinud.
Anni, 13. august, R
Taas Sillamäel. Seekord saabusin bussiga, läbi Kohtla-Järve ja Jõhvi. Kohtla-Järvele sisenedes tõstan silmad raamatust ja – väikepoed! (Pood Tallinn, logol kilukarbisiluett.) Stalinistliku klassitsismi sugemetega lagunev veetorn! Olen Ida-Virumaal.
Loen teel katkendlikult „Sillamäe passiooni“. Toibun Hvostovi (s 1963, Jõhvi, ENSV) traumast ja taagast, ise (s 1994, Tallinn, EV) taagatult Majakovski nõlvast Rannale vuhisedes.
Хилья, 18. august, N
Õhtu kodus. Akna taga hoovavad puult puule tohutud lainetavad tihaseparved. Juba kell pool kümme pimedus, puhuvad jahedad tuuled. See pole harjumuspärane pika suvepäikese käes praadiv Sillamäe. See on meretuulte nätsutada venevärki väikelinn Euroopa idapiiril. Hallid pilved sõuavad piki taevast, vahel välgatab külmkollane päike. Inimesed tõmbavad jopiluku ninani kinni ja kiirustavad tänavail. Mere ääres on ilma kiuste siiski mitmeid lõkkemeistreid, koerajalutajaid ja jalgrattureid.
Saara Lotta, 23. august, E
В автобусе[17]
Taas Sillamäele. Võõrkeelt – kuigi mingi tõrge tekib, kui kõiki keeli võõrasteks nimetada – kuulates saad aru, et luulekeel tõesti pidurdab. Daamike bussis ütles telefonis kellelegi fraasi „она сама“[18] ja ma ei suutnud kõla kõrval tähendusele mõtlema hakatagi. Ühtlasi: bussis on papagoi?? Пoпугай!
Saara Lotta, 25. august, K
Tänased kohtumised силламяэскийtega:
Saiakesetädi turuhoones, kui palusin alandlikult oдин чебурек:
„А беляш хотите? С мясом. Вкусный, тёплый…“
Mina ei suuda vastu panna: „… хорошо, один пожалуйста!“[19] Kaval tädi!
Viisin biojäätmeid välja.
Prügikonteinerite juures молодой человек[20] soniga: murrab hakkidest jüngritele saia. Näeb, et ma tulen, ütleb midagi.
Ma ei kuule, sest kapuuts on peas, olen küsiva näoga.
Läheb konteineri juurde ja teeb mulle ukse lahti.
Mina, t u g e v a eesti aktsendiga: „Spassiibaa….?“
Üks kahtlaselt kütkestav Sillamäe härra: must barett silmil viltu, punane T-särk, küünrapaikadega pruun pintsak, tume habemevari lõual ja mustad puhmas kulmud. Ja sihvakas koer! Mõlemal militaarne samm.
Tädi, kes suitsetas kõrvalmaja köögiaknal ja muigas irooniliselt.
Abielupaar, kes ühe esimese korruse korteri köögiaknast rõõmsalt mööblit välja loopis. Mööduv tädi, kes nendega jutustama jäi.
Rannaliival oli kirjas: Лада <3 Арина. Sillamäe don Juan?
Tuult ei ole. Ainult vihm. Meri loksub vaikselt ja sõbralikult, kiigutab üht valget pontsakat kajakatitat. Isa rannas astub kivilt kivile, hoiab pisikest roosas kombinesoonis tütrekest süles ja seletab talle miskit. Väljas soe, Ranna-majas külm.
Хилья, 5. september, P
Rahu, eksootilisi elamusi ja oliive? Pigem ei, seekordne Sillamäele saabumine kostitas mind väikese närvivapustusega. Armas Ranna-maja oli üle ujutatud lekkiva gaasi ja pärani rõduuksest sissevoogava sügiskargusega. Üle nädala lahti olnud gaasipliit kinni, papud jalga ja padavai maja ette päästet kutsuma. 100+ hirmutavat stsenaariumi võttis mu vaimusilma ees kuju. Kogu maja plahvatab!
Pääste jõudis kiiresti kohale, ent brigaad pistis kohe vale maja suunas jooksu. Suunasin nad trepikotta. Vahepeal jooksid kokku poisikesed, vanamehed, Svetlana pistis pea aknast välja – kohalik sensatsioon. Proovisin säilitada külma närvi ning keskendusin small-talk’ile Svetlanaga. Õudne. Kas kohe paiskuvad ülakorruse akendest tulekeeled ja brigaadipoiste tükid?
Õige pea kutsuti mind üles ja rahustati maha – ohtu ei ole. Loeti sõnad peale, näidati, kuidas gaasikraan kinni käib, ning korjati minu kontaktandmed. I VSJOO. Korteris kostitas Sillamäe mind teise käiguga: külm võileib külmade Maxima kalakotlettidega ning temaatiline komm „No ProbleM“. Gaasipliiti kasutada polnud nagu tuju.
Korteris on külm nagu põhjanabal. Ei aita, et päevi lahti olnud rõduuks sulgeda, olemine on ikka karge. Vaja leiutada ellujäämisstrateegiad. Svetlanalt kuulen, et tema korter on hea soe. Meil töötab vaid vannitoa radikas. Kas kolida Svetlana juurde või vannituppa?
Хилья, 6. september, E
Hommikul keedan kohvi, keedan mune, praen suvikõrvitsat ning lisaks veel ühe muna. Kõik selleks, et üks ruum korteris soojaks kütta.
Хилья, 7. september, T
Svetlana on mulle mütsi teinud. Musta ja nagu puuviljavõrgu. Paneme akna alla peegli püsti ning üks mööduv meesterahvas tuleb end samuti sealt imetlema.
Tõmbun külma eest vannituppa, mis on suurepärane paik kodukontoriks. Tundub, et ka Punaarmee otsib sealt varju. Senised konfliktid on ajutiselt korstnasse kirjutatud ning eksisteerime ühe õhtu rahumeelselt vannitoa soojas embuses.
[1] „Tere!“ – „tere“ – „vabandage, ma ei saa vene keelest aru“ (vn)
[2] „ja see 1,5 l viin, palun“ (vn)
[3] „Elu on nii palju lihtsam, kui vabalt võtad“ (ingl)
[4] „Vabandage… Meil kassas… Vaja… Alkohol!“ – „Suur tänu!“ (vn)
[5] „Kümpsi poes“ (vn)
[6] „Tere! Palun üks München!“ – „Suur?“ – „Suur!“ (vn)
[7] „Tere! Palun üks München!“ – „Suur?“ – „Suur!“ (vn)
[8] „See on piknik!“ – (vn)
[9] „second-hand riided“ (vn)
[10] „neiud“ – „mu paikesed“ (vn)
[11] „hüüdis“ (vn)
[12] „turul“ (vn)
[13] „meri“ (vn)
[14] „Juust?“ – „Ei-ei, nagu… kohupiim!“ – „Kodujuust [kodune kohupiim]“ – „kohalik“ (vn)
[15] „Oi jumal“ (vn)
[16] KELIA on pikka plasttuubi pakendatud mahlapulk, mille pakendit illustreerib päikeseprillidega konn.
[17] „Autobussis“ (vn)
[18] „tema ise“ (vn)
[19] „Üks tšeburek.“ – „Aga beljašši tahate? Lihaga. Maitsev, soe…“ – „…hästi, üks, palun!“ (vn)
[20] „noormees“ (vn)
Anni Ansper (27): „Olen paadunud siseturist ja halb enesetutvustaja.“
Hildegard Reimann (22): „Armastan sageli kummalistes kohtades uitamas käia ning kipun sealjuures pahatihti kaotsi minema. Muuhulgas olen isehakanud spetsialist vene kommide alal.“
Saara Lotta Linno (23): „kõrgharitud potsataja“
Saara Hanna Mildeberg (30): „linnakoer“
