sügisene romanss
SÜGISE TULEK
On sügis.
Me ju teame, mida see tähendab.
Millegi peale ei saa kindel olla.
Mateeria muutub voolavaks, asjade piirjooned häguseks. Maapind lõhnab siidri järele, gravitatsioon raskeneb – tõmbab enda poole pilvi, puuvilju, lehti.
Inimesed, kes igavlevalt bussipeatuses seisavad, jalaga nahistavad ja kella vaatavad, heidavad eksleva tühja pilgu taevasse ja tunnevad korraga võitmatut tõmmet. Teele-teele! Tühja sest bussist! Ja nad ajavadki oma tolmumantlites käed laiali, vabastavad jalad elegantse tõukega maapinnast ning liituvad esimese mööduva linnuparvega.
Enne järgmist kevadet neid ei nähta.
Puude all askeldavad reipalt rehitsevad vanainimesed. Nad kraabivad lehti isevärki ahnusega kokku. Vormivad puuvõrasid maapinnale. Aeg-ajalt teeb ekslev tööriist juhusliku tiiru üle taeva ja selle harude vahele takerduvad ka paksud hülgehallid vihmapilved. Korraks vilksatab päike.
Mööda teed astub mõtlik võõras. Me ei tunne teda, aga nimetagem ta Urmaseks. Miks ka mitte? Urmas on ilus nimi.
Kortermajade vahele jõudnud, jääb Urmas seisma. Uurib mõtlikult maapinda jalge ees ja sülitab sinna ühe korraliku läraka tatti. Tatt võbeleb pisut, mullitab ja voolab siis vaguralt Urmase jalge all laiali. Tatist on saanud koorekohvikarva lomp, mis vaevu-vaevu Urmase vanamoodsaid püksisääri puudutama ei ulatu.
SAATUSLIK KOHTUMINE
Veel üks võõras asjatab puude varjus.
See on Siil. Siil kogub õunu, sest see on sügiseti Siili töö.
Eriti on tema tähelepanu köitnud üks ilus ja ahvatlev, punasest punasem ja ümarast ümaram ubin otse puuladvas, mis jääb väiksele loomakesele kogu tema ihast hoolimata lootusetult kättesaamatuks.
Mööda teed tuleb Naine. Sest kus on õunapuu, seal on ka Naine. Olgu neid kõdunevaid, vaablastest täidetud ja mahapudenenud õunajunne juba pool Paradiisiaeda täis, ometi on seal ka midagi noppimisväärset.
Naise pehmetesse kätesse soonivad rasked turukotid. Tema rinnad tõusevad ja vajuvad hingeldamise taktis. Kontsad klõbisevad lõbusalt sillutisel.
Siili Naine ei huvita.
Siili huvitab õun, mis just sel hetkel on pisut võbisema löönud, võtab veel hetke justkui kaalutlemiseks, kõigutab end tuules kergemeelselt siia-sinna ja alistub siis gravitatsiooni kutsele.
Õun kukub.
Potsatab maha.
Langeb lauale.
Ja – Siilikese suureks meelehärmiks – veereb ülehelikiirusel minema.
Otse kõnniteele, otse Naise jalge ette. Kontsakeste lõbus klõbin peatub.
Siil, loomulikult, lidub õunale järele. Tuiskab põõsastest välja ja jõuab samuti Naise, justkui viimse kohtumõistja ette.
Siil seisatab hirmunult.
Naine silmitseb loomakest uudishimulikult. Siis lööb tema silmis leekima võidurõõm. Üks lõbus ja kaval tuluke.
Siil ei pea selle tulukese kuumusele vastu ja pageb tagasi põõsastesse.
SIIL VAATAB NAIST
Pisut hiljem ühes kortermaja köögis on turukotid juba lahti pakitud. Pitsitav mantel kodusema kitli vastu vahetatud, leib käärudeks lõigatud ja vorst viilutatud.
Naine teeb vorstivõileiba.
Vorstivõileib on tema armastuse väljendus Mehe vastu, kes on ka koju jõudnud ja istunud tugitooli kui troonile. Trooni ees laiub maailm, mis on kehastunud nelinurksel, lamedal ja maapinna suhtes vertikaalsel tasapinnal. Tasapinnal näidatakse saadet jänesest, kes käib kõrvade peal.
Jänes pingutab kogu jõust, mis tekitab tema näole naljaka ilme. Tema silmad lähevad pisut punni ja kõrvad, millele keha toetub, hakkavad võdisema. On selge, et kaua ta vastu ei pea. Tagajalgade rapsimine õhus pingestab olukorda ja annab publikule märku, et peagi on ekraani taga oodata mütsatust.
Järsku langeb vorstivõileivale vari.
Naine võpatab ja pöörab pilgu aknale.
Tema ja valguse vahel on Siil. Loomakese näol on murelik ilme. Ta on nina ja käpad vastu klaasi litsunud ning jõllitab Naist imeliku intensiivse pilguga.
Nüüd on Naine see, kel hakkab ebamugav. Ta püüab oma algse tegevuse juurde naasta, aga tõmbab noaga vorsti asemel sõrmest läbi. Veri hakkab voolama. Punane sillerdav veri.
Siil naeratab salapäraselt ja kaob vaateväljast.
NAISE ESIMENE UNENÄGU
Öösel näeb Naine und.
Ta istub, seljas ilus punane kleit, poolkuu peal.
Ümberringi vilguvad tähed, mille ümar olek ja okkaline kiirtekimp meenutavad talle kedagi … Naine kõigutab muretult jalga ja ümiseb. Säravad tähekesed tema ümber naeratavad ja ümisevad kaasa. Poolkuu sirutab külgedelt välja käed ja püüab Naist kohmakalt emmata.
SIILIKESE KÜLASKÄIK
Kätte on jõudnud järjekordne kole sügispäev.
Maja ees pingil istuvad mehed. Nende vahele on siginenud teatav sõnatu üksteisemõistmine ja aina kiirenevas tempos käib nende vahel ringi kangendatud puuviljaveini pudel. Urmas istub nende keskel, õlg õla ja külg külje kõrval, ning lonksab samuti mõtlikult pudelist.
Saatuse õnnetul tahtel libiseb aga pudel kellegi karvaste näppude vahelt ja potsatab maapinnale. Pudelist voolab mulksudes punast rüübet. Lõunasse suunduvad linnuparved ei pea paljuks seal pisut tiibu puhata ja maanduvad rõõmsa pladinaga lompi. Nurga tagant kargab välja reibas vanaeit Valentina Semjonova, kes asub neid kuivanud saiaga pilduma.
Mehed ei lase end sellest häirida. Kuskilt leitakse pudel hundijalavett. Urmas kergitab pisut oma tolmumantli serva ja – mitte kellegi imestuseks – kasvab seal ridamisi kõige suurem sortiment marineeritud seeni. Üks-meelselt lüüakse neile kahvlid sisse.
Sellel koledal ja arusaamatul päeval on Mees juba töölt koju jõudnud ja tugitooli vajunud.
Telekas on saade imelisest tantsivast puudlist. Puudel on üsna tobeda olemisega. Tema lapergused kõrvad lipendavad tuules. Talle on selga surutud tobe mannavahukarva baleriiniseelik, mis on koerale ilmselgelt liiga kitsas, ja tema karvkate on kaunistatud roosinupukestega. Puudel kõigutab end a-ha „Take on me” rütmis.
Samal ajal astub keegi trepikoja hämaruses vaikselt astmetest üles.
Heliseb uksekell.
Mees ajab end ohates tugitoolist üles ja loivab uksele.
Ukse taga on pisike puhisev Siil, kellel on ühes käes kimp sügisesi astreid ja teises pudel Sovetskoje Igristoje vahuveini. Siil näib olevat pahase näoga.
Mees ei teagi, mida sellest arvata, kui üle tema vasema õla kiikab koridori Naine.
Naist nähes läheb Siilil korraga kulm kortsu. Ootamatu väledusega lööb ta pudeli roosiks ja suskab selle klaasist kihvadega ähvardavalt Mehe poole.
Naine raputab vaevumärgatavalt pead.
Siilikese käsi lööb kergelt võbelema, tema silmisse ilmub niiske helk. Ta pillab pudeliotsa maha ja vantsib löödult minema.
Mees hakkab halba aimama.
NAISE TEINE UNENÄGU
Naine näeb unes, et hulbib selili mööda pimedat jõge, milles peegelduvad samad öised tähekesed. Taevastele tuledele lisandub maine leek – tal on põlev küünal käte vahel. Naine tunneb, et teda valdab oma tuleviku ja jõe kulgemise koha pealt äärmine teadmatus. Ja äärmine ükskõiksus selle teadmatuse vastu. Ta suleb silmad ja tunneb, kuidas jõgi teda tuhande okka jõuga embab.
NAINE HAKKAB SIILISTUMA
Sügis jätkub.
Urmas on väsinud. Ta on endiselt selsamal majaesisel pingil, kuhu ta eile jäi, ja magab norinal. Tema kõhetu rind tõuseb ja langeb hingamise rütmis ning sõõrmete ja kõri kaudu väljuvad sealt võimsad tuuleiilid.
Kortermajade vahel mänguväljakul kõlguvad kaarredelite küljes mõned lapsed. Tuul õõtsutab nende kehasid siia-sinna. Lapsed kilkavad rõõmust.
Korraga lendab üks pisem neist, Juss, mööduva iiliga kaasa. Teised jäävad lolli näoga järele vahtima.
Raevutsev tuul võtab aga vanust küsimata. Järgmisena lendab õhusõidule kuri vanamutt Valentina Semjonova, kes on just saanud kätte oma oktoobrikuise pensioni kolmesaja euro väärtuses ja suundub sellega lähimasse supermarketisse, et osta kassile natuke krõbinaid ja endale präänikut Klassikaline. Selle kauni plaani katkestab aga õhuvoo ootamatu, ettearvamatu ja jõuline liikumine.
Suurimad tormid pole aga mitte ilmastikulised, vaid hingelised.
Mees on terve päeva tööl rahutu olnud. See on halb märk. Tavaliselt on ta tööajal vägagi rahulik, suisa tuim, võiks öelda.
Selle rahutuse ajel asutas ta end varem koju minema.
Naine istub oma toas peeglilaua ees ja sõrmitseb mõtlikult kammi. Tema kõrval on laiali ilu– ja kosmeetikatooted. Kardinapraost võib näha, kuidas huilates vilksatab mööda Valentina Semjonova kõver kuju.
Naine ei ole Meest oodanud, ta on juuksed veidi turri ajanud ja nina otsa musta täpi teinud.
Meest nähes Naine kohkub ja keerab end vaibale kerra.
Mees püüab teda rahustada. Ta astub Naise juurde, patsutab teda kergelt õlale ja ütleb: „Kullake. Ära siis nüüd sedapsi.”
Naine on end aga üheks tihkeks froteest, puudrist ja turtsumisest koosnevaks keraks keeranud.
Mees tunneb igatsust lihtsasti seletatava ja ootuspärase maailma järele. Ta lülitab teleka sisse.
Telekas tuleb saade siilist, kes seikleb udu sees. Siilikesel on paun õlal.
„Arvatavasti vahuvein ja šokolaadikompvekid,” mõtleb Mees kurjalt.
Siil kohtab teekonnal valget hobust ja öökulli. Meeleolu on pisut psühhedeelne ja sündmustik arusaamatu.
Mees paneb teleka otsustavalt kinni.
MEES ÜRITAB
Urmas on end pingile istukile ajanud ja suitsetab närviliselt. Kõikjal laiub udu. Tema sigaretiots on ainuke majakas kõikjal loksuvas halluses.
Udusupi sees seisab tuhmilt valgustatud kortermaja aknal nõutult Mees ja trummeldab vihmapiiskade rütmis vastu aknalauda.
Väljas sügiseses ööpimeduses seirab tema valgustatud siluetti prügikasti tagant Siil. Prügikastile on kirjutatud „Olmejäätmed”. „Arvatavasti siis meie teostamata jäänud kavatsused, nooruspõlve unistused ja lausumata lahked sõnad,” mõtleb mööduv paadialune ja läheb heaga teisale taarat otsima.
Tubases miljöös on aga Mees väljutanud raske ohke ja tõmmanud selga tokerja kampsuni.
Kampsuni, mis lõhnab veel ülikooliauditooriumide, hämarate kõrtsitubade ja kevadiste paadimatkade järele. Kampsun torgib ebameeldivalt ja on Mehele ootamatult suur.
Mees võtab laualt ajalehe (sellise, kus sudokud on juba lahendatud) ja keerab selle nina ette koonuseks.
Ta valab mummulisele alustassile pisut piima ja astub otsustavalt Naise juurde.
Naine umbusaldab teda veidi. Tõrksalt tõstab ta pea ja nuhutab küll piima lõhna tundes nina, aga ei soostu veel seda limpsima. Miski Mehes on lootusetult võõras.
Mees püüab Naist lepitavalt emmata. Seda tehes kukub tal aga torbik eest ja lahendatud sudokud rulluvad põrandale laiali.
Naine silmitseb teda ühe põgusa hetke. Hetke, milles on koos kõik nende koosoldud, aga jagamata ajad, ununenud unistused ja lausumata lahkused. Tõuseb siis ja sammub otsustavalt esikusse. Ei, suisa jookseb. Otsustavalt tõmbab ta korteriukse lahti ja seal, ukse taga, kassikuselõhnalises vahelduvvooluga valgustatud trepikojas, ootab teda juba Siil.
Siil on pisikesed käpakesed laiali ajanud ja koonu alla moodustanud võidurõõmsa naeratuse.
KONETS
Siil haarab Naise kukile ja põgeneb koos temaga.
Astmetest laskudes Siili vari seinal aina kasvab. Kirg annab talle jõudu, muudab looma iseendast suuremaks. Trepikoja uksest peab ta juba välja pressima, kriimustades nii uksepiita okastega ja pelutades eemale majaesisel tšillivad noortekambad.
Mänguväljakuteni jõudes on ta juba puukõrgune, tema ninaots näib puudutavat Kuud. Naine, kes jooksu käigus on vabanenud oma hommikumantlist, on vaid pisike helendav täpp Siilikese õlal. Kerge nagu esimene lumi.
Ehkki Siil on puulatvadestki kõrgemal, astuvad tema jalad maapinnal väga hellalt ja tema okkad ei torka puruks ainsatki öötaevas sõudvat pilve. Nii kaob ta koos koormaga pimedusse, kust kostab vastuseks üksnes kuivade lehtede sahin, mille vahelt hõõgub kire punane kuma.
