*
siin on minu köögilaud
on granaatõun antidepressantide karbi kõrval
on rasvane taldrik
mille peale toetub kahvel
ja nutsakuks kortsutatud salvrätt millega mu isa oma suud pühkis
on kaks tassi kohvi
pooleldi joodud
mustad rõngad settinud tassi ülemise serva külge
siin on mu köögilaud
väikesed taldrikud
pooleldi söödud koogilõikudega
ja kann teega
mu vanaema istub minu vastas
me joome teed mis on liiga tuline
ja kõrvetab mu keelt
aga on siiski talutavam
kui üritada üksteisega rääkida
mu vanaema istub minu vastas
silmad kinni
nägu kortsus
ja mu ema
tema tütar
värvib ta kulme musta kulmuvärviga
mu vanaemal on seljas valgete
ja tumesiniste triipudega kampsun
ja ta ei võtnud oma jalanõusid jalast sest kummardamine on tema vanuses liiga vaevaline
(ema alati karjub meie peale kui me jalanõudega toas käime ja mida vanemaks saan seda rohkem karjun ka mina)
mu õde tuleb kööki ja valab endale teed
mu ema toob väikese elektriraseerija ja hakkab oma ema lõuakarvu ajama
need on needsamad lõuakarvad mis on minu emal
need on needsamad lõuakarvad mis on ka minul
need on needsamad lõuakarvad mida ma öösiti kitkun ja katkun sest mind häirib nende juures kõige rohkem see
et neid on nii vähe
et mul pole täishabet
ma istun
joon teed
vaatan kuidas mu vanaema näeb välja kuninglik
suursugune
ehkki ta ei tohiks
ehkki ta pea on kuklasse aetud
ja ta suu on täis kooki
ta tütar hoiab ühes käes habemeajajat
ja teises käes paari näpitsaid
ja tema kulmudest on saanud kaks musta ristkülikut
ja ta pigistab oma silmi kinni
siin on asjad mis istuvad
minu vanaema kullatud trooni peal
kullatud kroon minu vanaema peas
kuldne kahvel kullatud taldriku peal
kuldsed kullerkupud õues rohu seas
*
kõik mehed mu suguvõsas surevad noorelt
ja kõik naised jäävad vanaks
ja lähevad hulluks
ma arutlen öösiti
kumb saatus mind ootab
*
pea on segi
pea on hull
pea pole mitte kunagi mu sõber olnud
ja nagu loll laps mänguväljakul
olen ma raisanud kogu oma elu tema järel joostes
olen teda anunud
teeselnud
kui ta mind selja taga mõnitas olin vait
olen valetanud kasvatajale
ja nutnud söögitädi põlle sisse
olen andnud talle oma kõige paremad lelud
ja vabandanud ennast madalamaks kui muru kui ta neist tüdines
olen matnud oma näo sügavale padja sisse lõunauinaku ajal
lootes et kogu maailm lõpetaks minu ja minu piinlikkuse pealtvaatamise
kasvataja hüüab
et ma magaksin selili
et ega ma siin rannas leba
ma keeran end küljele
ja vaatan enda kõrval oleva poisi pruunidesse silmadesse
ta näeb hirmunud välja
üles ärgates ma teda enam ei leia
ja ma kardan
et oma suures üksinduses
mõtlesin ta välja
*
sa kõnnid mööda tartu tänavaid
mööda ülikooli raamatukogust kus töötab su tädi
kui kuuled lennukit taevalaotuses tiirutamas
sa kangestud keset tänavat
sa ei taha vaadata üles taevasse
aga sa ei suuda ka mujale vaadata
ainus mõte su peas on
palun ärge olge venelased
ja kui olete
siis palun mitte praegu
sulle tuleb meelde kuidas su tädi rääkis
paar päeva pärast kahekümne neljandat veebruari
et raamatukogu arhiiv sobiks hästi varjendiks kui see poleks raamatuid pungil täis
sa oled alati armastanud keldrite lõhna
sa kõnnid mööda tartut
tartu – see linn kuhu sügis jõuab kõige varem
sa pole kindel kuidas seletada seda et lennukid tekitavad sinus paanikahooge
see kõlab naeruväärselt
ja loogiliselt mõeldes sa tead
et kõik lennukid sinu pea kohal on täis turiste
näiteks venelasi kes kuhugi puhkusele lendavad
ukrainas on sõda ja sa oled kakskümmend
putin on olnud võimul kauem kui sa oled elus olnud
sa ei elanud nõukaajal aga sa tunned nagu oleksid
sa ei elanud nõukaajal
aga sa kannad ikkagi selle ajastu valu endaga kaasas
nagu pindu sõrmes
mida sa ei raatsi välja tõmmata
sest sa kardad väljatõmbamise valu rohkem
kui seda valu
mida praegu
hambad ristis
kannatad
ja kannatada sa juba oskad
sa oled eestlane
vahepeal sa tõesti vihkad oma kodumaad nii nagu see vihkab sind
sa ostad latte kaerapiimaga
neli eurot ja nelikümmend senti
sa kuuled kuidas keegi tudeng räägib töölisklassi solidaarsusest
aga tema küüne- ja silmaalused näevad välja nagu ta poleks oma elus päevagi töötanud
sa ootad kuni barista selja pöörab ja libistad viieka tipipurki
kolm päeva tagasi oli see viiekas
jäetud koogitaldriku alla
pooleldi välja turritama
kui sa läksid lauda koristama
raharinglus
kodus sa kuuled ikka lennukeid
kuuled neid taeva all tiirutamas ja su hirm ei vaibu
sa poed oma kirjutuslaua alla peitu ja üritad ära hoida paanikahoogu
su ema vaatab sind
ja enne kui sa jõuad midagi isegi öelda
ütleb ta sulle
kallis
need on meie poisid
neil on täna õppused
tartuffil ühel õhtul keset filmi
lendab üle teie kõigi peade helikopter
sa värised oma matkatoolil
pigistad oma saialilleteega täidetud termost
üritad kõigest väest keskenduda filmile
sa üritad mitte mõelda sellele kui sümboolne oleks
surra raekoja platsil
armastusfilmide festivalil
keegi sinu ema sõber ütleb
et saksamaal ei soovitata turistidel eestisse tulla
ta ütleb
et kõik see kaerapiim mida sa endale sisse kaanid ei muuda lääne meelt
ta ütleb
et nad ikkagi ei näe eestit nii nagu sina näed eestit
ta ütleb
et sa võid oma kodu täita heleda skandinaavia mööbliga
võid pürgida põhja-euroopa poole
võid joosta ära
võid minna välismaale tööle
aga sa sündisid tartus
ja sa arvad et siin sa ka sured
vahepeal sulle isegi natuke meeldivad need annelinna majad
need kõrguvad su kohal nagu lossimüürid
nende vahel tunned end kaitstuna aga mitte turvaliselt
sa armastasid äikest
selle madalat mürisevat laulu mis kõlas
nagu maakera kõht koriseks näljast
isegi lapsena ei kartnud sa äikest
su ema pidi su akna alt eemale tirima
miks sa siis nüüd teki alla poed
ennast kallistad
ja üritad mitte nutta
kas su kõrv ei tee vahet äikesel ja pommidel
kas su aju on veendunud et sel ööl
on sinu koduaia õuel kümneid tuumajaamu
mis ükshaaval plahvatavad
sa surud oma näo patja ja korrutad
see on äike
see on äike
aga sa ei julge välja vaadata ja sa ei usu iseennast
ja sa kardad et sa ei suuda enam ealeski äikest armastada nii nagu varem
sa oled nagu närviline koer vana-aastaõhtul
iga kõuemürinaga sa võpatad ja mässid end tugevamini teki sisse
sa kõnnid mööda riia tänavat ja mõtled et peaks rohkem leedu kirjandust lugema kui
väike laps sikutab sind varrukast ja kui sa vaatad
tema suurtesse
märgadesse
silmadesse
hakkab ta sinuga rääkima
sa pole kindel kas eesti või vene keeles sa saad tast aru ikkagi
ta ütleb
minu lemmikmänguasi võeti ära
sa küsid talt missugune see mänguasi oli
ta ütleb et see oli suur ja uhke tank
külje peale maalitud suur punane täht
sa tahad küsida et mis kuradi ajast on tank mänguasi
aga sulle tuleb meelde et psühholoogid on ju alati rääkinud
et sõjaajal üles kasvanud lapsed mängivad sõjamänge
ja nüüd kus sa seda last lähemalt vaatad ei saagi sa aru kas ta on 8 või 80
ta nägu on krimpsus ei tea kas need on kortsud või ta lihtsalt nutab
sa küsid kes mänguasja ära võttis
ja ta ütleb kersti ja urmas naabermaja trepikojast
ta nutab valjusti ja sa üritad oma kätt eemale tõmmata aga ta hoiab su varrukast kõvasti kinni
sa üritad teda lohutada
ära nuta
ära nuta
issi toob sulle kindlasti uue
ära nuta
ära nuta
issi toob sulle sada uut tanki
palju suuremad ja uhkemad
külgedele maalitud suur Z
ära nuta
ära nuta
issi saadab sulle tankid
need tulevad üle võidu silla
mine jõe äärde ja oota seal
e. g. s. (21)
Sinu tekstidest jäävad kõlama täpsete, argieluliste kujundite abil sõnastatud soosegadus, sõjahirm ja taju, mida ei saa usaldada. Ütlesid toimetusprotsessi käigus (vabandamaks oma kaootilist komakasutust): „Kes oleks arvanud, et noores eas Virginia Woolfi ja Ene Mihkelsoni üheaegsel lugemisel võivad olla tagajärjed?” Millised loomeinimesed – kirjanikud, kunstnikud, režissöörid… – on su luulele kõige tugevamat mõju avaldanud?
Minu suurimaks inspiratsiooniks on vaieldamatult tšehhi kirjanik Bohumil Hrabal, kelle kirjutised on mulle viimase paari aasta jooksul väga kalliks saanud. Ta suudab haarata oma lugeja ja hüpata temaga üheainsa lause jooksul läbi tosina ajajärgu ja asupaiga, hetkekski laskmata lugejal hinge tõmmata, aina jookseb edasi ja edasi, ei karda ühestki teemast rääkida, mitte miski pole tema jaoks tabu, vahepeal tekitab tunde, nagu sa oleksid tema sõnade vahel lõksus, oled alistatud ja sunnitud iga ta mõtet kuulama, nagu vana mees oleks mõnes pärapõrgu bussipeatuses otsustanud rääkida sulle terve oma eluloo, sa ei saa teda peatada, sa ei saa lauset pooleli jätta, sa ei saa põgeneda, ja kui ta lõpuks sulle halastab ja lause lõpetab, tunned, nagu oleksid ühe terve eluaja ära näinud.
Pea igas möödunud aastal ilmunud Värske Rõhu numbris on keegi avaldanud oma luuleloomingut varjunime alt. Mis võib olla sellise sageda pseudonüüminduse taga? Miks eelistada varjunime?
Ma ei oska küll öelda, mis põhjus on, võin üksnes öelda, mida loodan. Ma loodan, et oleme mõistnud, tänapäeva tehnoloogia kiuste, et me ei ole kohustatud jagama iga viimset kui tegu või mõtet laia maailmaga, ei ole kohustatud selgitama iga oma sõna võhivõõrastele, ei ole ära teeninud pidevat ärakasutamist sotsiaalmeedia hiiglaste poolt, meie nimede ja andmete müümist, meie iga mõtte meile tagasimüümist. Ma ei kasuta pseudonüümi häbi pärast või selle pärast, et mul midagi varjata oleks, pigem üritan ma kogu maailmale, aga ennekõike iseendale, meelde tuletada, et mul on õigus privaatsusele, mul on õigus seada piire, ja mul, inimesel, kes on alatihti jaganud liiga palju liiga paljude inimestega, on viimane aeg õppida hoolitsema iseenda hingerahu eest.
