*
sihid sõrmega
esimest heledat
täppi taevas
ja küsid
kas teadsid
et veenusel on
päev pikem
kui aasta
tule tagasi
voodisse
nurun
külm hakkab
kisun teki
üle pea
terve tuba
väriseb
kui naerad
surun hambad
põlve
vahel tundub
et sinu sisse
mahub
kogu kosmos
minusse
vaid mina
ja sedagi
suurivaevu
*
joome siniste ööde
vohavat vaikust
kui mustasõstraveini
heidame pühapäevariietes
märjale rohule
naerame ja luksume
putked kiiguvad kaasa
udu varjab meid
unetute silmade eest
surume põsed vastu mulda
kaevame küünte ja keeltega
teineteise sisse
ürgpimedusest koopa
kuni käed on nõrgad
ja huuled katki
kuni unustame õhtu
ja hommiku
taevasse ulatuvad uksed
ja küünlad
mis ei anna sooja
selle, et on olemas õige
ja vale
et oleme ühesugused
ent ei sobi kokku
kas sinagi usud
et õndsaks võivad saada
vaid õnnetud
su hääl väriseb
ma ei vasta
suus on äkki
hallitanud leiva maitse
idas juba hahetab
udu kulub me
hingetõmbeist hõredaks
ärkame sookurgede
tühja kaevuna
kumisevaist karjeist
valgetel pluusidel
punased plekid
sääred sääsekuplades
teeme ristid peale
*
peame piknikku
sinu euroremontimata köögi linoleumpõrandal
lihapirukad ja limonaad
keerad korgi pahinaga pealt
sakslastel olla kõige jaoks sõna
a vot jaapanlastel on ka
on isegi sõna puude jaoks hiroshimas ja nagasakis
mis tuumapommiplahvatustes ellu jäid
hibakujumoku
haukan mõttesse vajunult pirukat
kui uus sõda tuleb
tahan mina esimeses pommirünnakus hukkuda
ei tea
kas jaapanlastel on ka minusuguste jaoks sõna
sa ei vasta
kohendad punast kilekotti tagumiku all
vana hea rimi
hyper super mini
kesklinna poolt kostab sireen
pilvede taga loojub kaadmiumkollane kevadpäike
*
kõik need ööd
mil luude kasvamine
ei lasknud magada
ja mu peas
keerlesid mõtted
kas ka puudel on valus?
kui jalg otsast lõigata
kas siis saab luu pealt
aastarõngaid lugeda?
või öörõngaid?
puusüü –
lapsesüü?
kõik need ööd
on mu kontides
endiselt alles
raskuseks jalgades
mis hoiab mu hinge kinni
nagu juured puid
ja puude hingi
suurekskasvamise süü-
tunnet täis
ja ööd, ööd, ööd
Janika Läänemets (32) otsib õiget sõna.
