Proosa

Shuni. Mida sa pead teadma, Julie

Naomi Fontaine / Ulla Kihva 13.07.2021

Katkendid romaanist

prantsuse keelest Ulla Kihva

 


 

Kui sa tagasi tuled, märkad Uashati sissesõidu juures silti. Rohelist silti valgete, valitsuse kirjatähtedega. Sellel seisab: „Uashat. Reservaadi piir.” Las ma jutustan sulle, kuidas kõik alguse sai.

Veidi üle kuuekümne aasta tagasi, sugugi mitte ammu, sündisid su isa ja ema. Nad kasvasid üles kusagil Briti Columbias. Nad elasid Kanada laste elu, rahulikku, põldude veerel. Samal ajal rajas föderaalvalitsus selle reservaadi. Minu oma.

Lahekallas, kuhu reservaat asutati, oli tshemanipishtikunnuat’ide, Sainte-Marguerite’i jõe innude kogunemispaik. Nad käisid seal pidamas pidustusi, mis kestsid terve suve. Moodustusid noored armastajapaarid. Vanad nautisid sooje meretuuli. Suvi oli hingetõmbeaeg. Pärast karmi ja metsikut talve lasti pehmel kliimal oma nahka paitada. Ilusad suvepäevad olid tähtsate kõnede, jahilugude ja teineteise leidmise päralt. Lahesopp võttis nad vastu, ja kui sügis käes, mindi tuldud teed tagasi.

See oli teine ajastu. See oli enne Kanada dekreete. Seaduste kehtestamist. Tummasid dialooge. Reservaati kui midagi iseenesestmõistetavat.

Mida oli neil kaotada, jättes elu metsas, et end seal sisse seada? Nad läksid. Mõned vähem vaguralt kui teised.

Ma ei väidagi, et ma kõike mõistan, aga usun, et mu vanavanemad teadsid – nende maailm oli täielikus muutumises. Nad olid valgete perekondadega juba piisavalt kaua kõrvuti elanud. Imperialism oli valgete ja indiaanlaste vahelisi suhteid laastanud. Põlisasukate hinge oli sugenenud kahtlus, kas sõltumatu eksistents on ikka võimalik. Äärmuslikud meetmed, mille tunnistajateks nad olid olnud juba aastakümneid, olid nad võimalikuks sündmuste käiguks ette valmistanud. Nad teadsid, et nende eluviis ei jää siis enam samaks. Et nende teadmised pannakse rängalt proovile. Sõna rüvetatakse. Keha vägistatakse. Territoorium laastatakse. Et enam kunagi ei sünni lapsed telkides. Nad tundsid ette, oskamata seda sõnadesse panna, mida tähendab olla koloniseeritud.

Reservaati rajades pidas valitsus parimaks ehitada selle ümber kõrge metalltara, et tähistada piiri, mida innud enam mõjuva põhjuseta ületada ei tohtinud. Nad olid uusasukatele nii lähedal. Neid lahutasid metsaviir ja tühermaa. Nad polnud ohtlikud. Nad olid häirivad. Ettearvamatud. Vabad. Põhjamaisest mõõdukusest kuni tundra jäiste väljadeni. Nende radu polnud märgitud ühelgi kaardil. Ega minekuid üheski kalendris. Nende kulgemist mõjutasid aastaajad.

Mis ime läbi võinuks need kaks maailma, minu ja sinu oma, tollal teineteist mõista? Siis, kui raudtee tõi ilmsiks lume all, metsade keskel, jõgede ääres peituvad üüratud rikkused. Mitte keegi ega miski poleks suutnud peatada Nitassinani loodusvarade pöörast ekspluateerimist.

Tõke. Metalltara, mis ümbritses valitsuse püstitatud ajutisi telke ja varjualuseid. Mitte keegi ei ületanud piiri, ei ühes ega teises suunas. Kui nad reservaadi lõid, pidid nad kindlasti hirmul olema.

Ma räägin mõistagi ehitajatest.

Sest minu vanavanemad juba tundsid hirmu. Igal võimalikul moel, olgu need nii uskumatud kui tahes. Nälg, külm, kadumised, surm, tõved, lein, juurtest võõrdumine, põlgus, surnult sündinud lapsed. Vähesed asjad suutsid neid veel hirmutada.

Mitte hirm ei takistanud neid metalltara ületamast. Hoopis julgus. Julgus uskuda, et võib-olla loovad nad niiviisi oma lastele helgema maailma. Minu vanaisa otsustas, et tema tütred lähevad kooli ja hakkavad tema katuse all prantsuse keeles kõnelema. Oma isast kaugenemise hinnaga. Omaenda keele, vanemate pärandatud oskuste, oma uhkuse hinnaga. Mõistad, seda tähendabki olla koloniseeritud. Kahelda oma kultuuri väärtuses. Kahelda iseendas.

See silt tuletab meelde, et kõigel oli hind. Ja et seda hinda maksid nemad oma ihu ja väärikusega.

Aastaid hiljem võtsid ametivõimud maha tara, mille olid püstitanud. Aga oli juba hilja. Olime sündinud vangistuses ja vangistusest oli saanud meie pääsemine. Meie, nomaadid, rändajad, kelle valduseks oli kogu põhjaavarus, jäime lõpuks uskuma, et tara kaitseb meid. Tara püstitanud inimeste põlguse, pettuste, viha eest. Kõige vastupidavamad on need tõkked, mis püsivad meie peas.

Minu kodukohta tulles näed, et kogukonnajuhtide nõukogu on lasknud valitsuse sildi kõrvale veel teisegi tahvli välja panna. Mustade tähtedega maalitud valge puittahvli.

Innud soovivad teile tere tulemast Uashati kogukonda. Tshiminu-takushinau ute Uashat mautania innit.

Näed, mu sõber, niimoodi saabki vahel võimatu teoks. Kinnises reservaadis, võõrastele suletud paigas, oleme me kogukonna taasloonud. Tugeva ja ühtsena. Valmis külalisi vastu võtma. See lummab mind. Missuguseid võitlusi tuli neil pidada? Missugune jõud neis pesitses? Et aastaid, kümneid aastaid hiljem see muutus toimus.

Tahaksin kirjutada, et vastupidavus. Aga ma tunnen, et see on midagi muud. Ma mõtlen veel. Ma tean, et seal on midagi muud.

 

*

Minult on küsitud, milline on kõige ilusam prantsuskeelne sõna. Siin see on:

Liberté. Vabadus.

Ometi pole seda sõna minu keeles olemas. Vabadus on kontseptsioon, mis kuulub loomuomaselt kõige meie maailmanägemuses eksisteeriva juurde. Oleme pärit ilma piirete, piirideta paigast. Vabad olendid lapsepõlvest peale, nii kui iseseisvaks muutume. Isegi loomi ei püütud karjakasvatuse eesmärgil. See on olek, mida pole kunagi tarvis nimetada.

Ainus viis öelda innu keeles „vabadus” on rääkida „vangistuse lõpust”.

Apikunakanu.

 

*

Statistika on kõige lihtsam viis rahvusi kirjeldada. Kõige tavalisem. Sestap ka kõige levinum. Ma kasvasin üles, läbi imbunud oma rahva statistikast.

Kui lapsed olime, räägiti, et meil on vähe šansse keskkool lõpetada, sest statistika järgi me põrume. Seega, et vältida koolist väljalangemisi, võeti kasutusele erimeetmed: lihtsustatud eksamid, latt lasti allapoole, mitte ühtki kodutööd. Aga ikkagi kukkusime läbi. Kes saaks numbrite vastu.

Edasi tuli uimastisõltuvus. Alates narko-, alko- ja vaimse tervise probleemidest, lõpetades kõiksugu ainete sissehingamisega rohelistest kilekottidest. Sest valu nõuab külmutamist, isegi kui see hävitab mõistuse, keha ja hinge, isegi kohtades, kus unustamiseks ei leidu muud kui bensiini. Ka siin olid numbrid kõnekad. Need kinnitasid – me sündisime, et saada sõltlasteks. Et asi ei liigu paremuse poole. Ennetuskampaaniad. Oh neid ennetuskampaaniaid! Neid lokkas nagu kevaditi võililli. Kõikjal. Sõimest kuni postkontorini tuletati meile meelde narkootikume ja nende tagajärgi; kui tähtis on mitte teha esimest joint’i, sest sellest järgmine samm on juba kindlasti tugevad narkootikumid. Algkoolist saati veerisime veatult sõnu nagu „kanep” või „kokaiin”. Aga me eelistasime omaenda termineid – matshitshishtemau, kauapat –, mis võimaldasid meil pageda sügavamale, segamatult. Statistika ei eksinud. Me hakkasime tarbima aina nooremana.

Hiljem asuti kokku lugema suitsiide. Lood olid palju tõsisemad kui koolist väljalangemise või isegi uimastisõltuvusega. Näitajad kiskusid päris pööraseks. Nüüdsest oli meist saanud rahvas, kel on suurim risk endalt elu võtta. Eriti meestel. See tekitas peredes kohutavat ängi. Nii nagu mujal oodatakse, millal lotoga miljonivõit tuleb, ootasime meie surma, või surmasoovi. Nagu saatust.

Ja praegu kirjutan sulle, Julie, et rääkida, kes me oleme. Ja esimese asjana turgatavad mulle pähe numbrid. Kuidas neist lahti saada? Kuidas saada lahti väikestest asjadest, mis on niivõrd vääramatud. Endelised. Ebainimlikud.

Üks ajakirjanik, kes oli statistikaga kahtlemata vägagi kursis, küsis, kuidas mina, innu – te pidanuks kuulma, kuidas ta mu identiteeti rõhutas –, haridustee läbimisega hakkama sain, kuni ülikoolikraadini välja. Ma pole kunagi arvanud, et ma ei saa sellega hakkama. Nii ma talle ka vastasin.

Meid on kaua analüüsitud, ilma et keegi oleks kunagi võtnud vaevaks meid tundma õppida.

Julie, ma jutustan sulle kõigest, mida statistika ei räägi.

 

*

On asju, mida ma lapsena ei õppinud. Ma ei õppinud enne majja sisenemist uksele koputama. Ma ei õppinud, et tähtis on kohtumisele õigel ajal kohale jõuda. Mu ema ei õpetanud mulle, kuidas oma rahaasjadega targalt ümber käia.

Ja sina, Julie, oskad sa jänese jälgi ära tunda? Oskad sa puulehtedelt ilmamuutust lugeda? Oskad sa kuulda – peale silmaga nähtava kannatuse – südametukseid, mis kiirenevad, et edasi lüüa?

 

*

Kui sa tuled, Julie, kuuled keelt igasuguses vormis. Vahel segatakse sekka prantsuse sõnu. Nagu mõni kreoolkeel, tänu millele mõistad vestluse teemat, tabamata kõiki nüansse. Avastad end samasugusest olukorrast nagu lapsed, kellele tuleb innu keeles mitu korda sama asja korrata ja kes lõpuks, nii hästi või halvasti kui oskavad, oma vanemate sõnade mõtet oletavad. Pole üldse mitte lihtne keelt elus hoida, kui see pole valitsev keel.

Kõige eakamad kõnelevad üksnes innu keelt. Sul läheb vaja tõlke. Vanavanemad on esimesed, kes sind Shuniks kutsuvad. J-i ja l-i ei suuda nad hääldada, sest neid häälikuid pole minu keeles olemas. Nad innupärastavad su nime. Nii nagu misjonärid prantsuspärastasid pikka aega meie omi. Ütlen seda ilma kibeduseta. Vastupidi, kui nad sind Shuniks kutsuvad, on see märk, et asjad pole enam nii nagu vanasti. Et valgete ja innude suhted pole enam ühesuunalised. Ja et kahtlemata, tänu keelele ja kultuurile, mida oleme alal hoidnud, on meil varuks aardeid neile, kes meiega kohtuma tulevad. Nagu pehme kõlaga eesnimi. Omaksvõtmise viis. Alatine sõprus. Või lihtsalt käsi, mille teisele sirutame. Midagi nii hella kui lepitus.

 

*

Et põhjendada kunagisi kolonialistlikke meetmeid ja neokolonialismi, väidetakse vahel, et põlisrahvastele viidi modernsus. See on modernsusest üsna kitsas arusaam.

Mõni aasta tagasi osalesin Pariisi lähedal Vincennes’is America festivalil. See oli esimene kord, kui mind seesugusele üritusele kutsuti. Esimene kord, kui ookeani ületasin, jala uuele mandrile tõstsin. Kahtlemata täitsin ühe oma unistuse. Vaimustus vanast arhitektuurist, monumentidest, mida olin raamatutest tuhat korda näinud, ning armastus veini ja kalli toidu vastu.

Minust tehti festivalil üks pilt. Mu nägu on tõsine ja suu kokku surutud. Vaheliti sõrmed põlvele toetumas. Kannan sinist kleiti, mille olin samal päeval Vincennes’i turult ostnud. Aga seda pole näha. Foto on mustvalge. Pole näha ka seda, et olen hirmust kange. Mul pole õrna aimugi, mida ma seal laval teen, nii suure kuulajaskonna ees, vastamas minusuguse noore inimese ambitsioonide jaoks kaugelt liiga keerulistele küsimustele. Sel hetkel ma ei tea, mida tähendab olla kirjanik. Ma ei tea, mida ma pean ütlema, või tegema, või mõtlema, või mitte ütlema, või mitte mõtlema.

Olen laval koos moderaatori ja veel ühe põlisrahvaste esindajaga. Too on pärit Amasooniast. Ta on hõimupealik. Ta kannab pealikurõivast ja ehteid, mille on valmistanud naised tema rahva seast ja mis tähistavad arvatavasti tema julgust. Tund aega oleme vestelnud territooriumist, kultuuridest, võitlustest. Me ei tunne teineteist ja ometi tunneme end teineteise traagikas ära. Meie hääled kajavad kokku. Seal hävitatakse terveid metsi, võtmata arvesse nende eluviisi, ühtekuuluvust maaga. Nad on valinud rahumeelse vastupanu tee. Nad rajavad ümber oma territooriumi laagreid, et see metsik hävitamine lõppeks. Ketšuade pealik inspireerib mind.

Siis, kohtumise lõpus, ulatatakse mikrofon publikule. Üks naine tõuseb püsti. Prantslastele omasel kombel ta kõigepealt tutvustab end, toob välja kuuldud mõtted ja sõnastab need ümber, lõpetuseks esitab mulle küsimuse, mis ei olegi küsimus:

„Nii et kui ma õigesti aru saan, olete te oma kultuurist lahti öelnud, samal ajal kui indiaanlane teie kõrval on enda omale truuks jäänud.”

Mida selle peale kosta? Olen kahekümne kolme aastane. Olen südi nagu mu ema ja mu hääl võtab karmi tooni. Vastus tuleb sama kindel,  nagu oli süüdistus.

Kinnitan, et ei, tegelikult pole ta mitte millestki aru saanud. Jah, tõepoolest, ma ei kanna kleidi asemel pargitud loomanahku, ma ei tulnud Pariisi kanuuga, ma olen haritud, pealekauba veel prantsuse keele õpetaja, ravi saamiseks lähen haiglasse ja õhtuks söön Itaalia toitu. Ja vaatamata sellele, ei, ma ei ole oma kultuuri maha salanud. Sest siin pole küsimus mitte kultuuris, vaid pigem modernsuses. Ja see modernsus, mis võeti omaks valgustusajal, ent mis eksisteerib omal moel igas ühiskonnas, kuulub kõigile.

Arvan, et mu hääl värises. Tõmban sügavalt hinge. Osa kuulajatest plaksutab elavalt. Nad said pihta, kindel see.

Näed, Julie, modernsus oli tee meie metsadesse juba leidnud. Usu või ära usu, aga monarhiat asendav demokraatia, meeste ja naiste võrdsus ning inimolendite vabadus on siin valitsenud juba pikka aega.

Minu esivanemad vahetasid kümneid ja kümneid kopranahku üheainsa jahipüssi vastu. Nad varustasid end malmpottidega, nii kui võimalus avanes. Tasapisi asendusid põhjapõdranahad telgikatustel kotiriidega.

Piisab ühest telgis veedetud ööst, et aimata – juhul kui kujutlusvõimet jagub –, mida nomaaditöö endast tegelikult kujutas. Langeta puud, eemalda oksad, õige tüvepikkus, õige vastupidavus. Korja kokku sadakond nuluoksa. Laota need vaibaks maha. Ja pane püsti telk, mis tuleb otsekohe taas kokku pakkida. Ühest ööst piisab. Austuse märgiks. Minu esivanematel, neil, keda kutsuti metslasteks, polnud iial midagi selle vastu, et oma eluviisi kergemaks muuta.

Mitte modernsus ei saanud meile äärepealt saatuslikuks. Vaid võimatu idee, nagu üks rass võiks teisest üle olla. Seda, nagu sa näed, ei suuda me veel tänapäevalgi mõista.

 

*

Karupoeg

Ema?

Jah?

Inimestel pole õigust olla rassist, ega ju?

Tegelikult on küll. Sa ei pruugi teistele meeldida. Ükskõik mis põhjusel. Sind võidakse ära tõugata, sest sa oled poiss, sest sa oled laps, sest sa oled tundlik, sest sulle ei meeldi sport, sest sul on kunstnikuhing, ja ka sellepärast, et sa oled innu. Ja tead mis, mu armas, seda juhtub. Mõnikord ei meeldi sa inimestele, sest sa oled teistsugune. Nad ei leia oma südames piisavalt ruumi sinu eripära jaoks. Võib-olla pilgatakse sinu näokuju, nahavärvi, sirgeid juukseid, meie ajalugu, tantse, traditsioonilisi rõivaid või keelt. Mõnikord on neid mitu ja sina oled üksi. Ja see teeb haiget, loomulikult. Teeb haiget, kui sind ei armastata.

Aga tea, mu armas, et see on ka ainus võim, mis neil sinu üle on. Nad ei saa mitte kuidagi takistada sind saavutamast endale seatud eesmärke. Õpingud, mille valid. Töö, kuhu kandideerid. Naine, keda armastad. Põhimõtted, mille eest võitled. Lapsed, kelle üles kasvatad. Riigid, kuhu reisid. Mitte üks vaen ei saa tuhandikkugi su tulevikust ära võtta.

Ja ühel päeval sa näed. See päev tuleb. Sa mõistad, et kõik erakordne, mida sa teed, on tänu su eripärale. Sest oled otsustanud armastada end sellisena, nagu sa oled.

 

*

Kirjanikuamet paneb mind vaatlema. Märkan, kui miski on mulle võõras. Teiste käitumises või linnades, kus käin. Arvan, et ühiskonnad ehitavad end üles selle järgi, kui tähtsaks nad teatud asju peavad. On mõni väärtus, mis on kõigist teistest ettepoole seatud.

Näiteks olen täheldanud, et Prantsusmaal on esikohal ideed. Prantslased peavad lugu inimestest, kellel on ideed ja teadmised. Kui keegi räägib vähe, ei näi huvitatud päevakajalistest vestlustest ja jutustab ülemäära entusiastlikult oma viieaastasest tütrest, pälvib ta üksnes leiget tähelepanu. Seevastu mõttepeenus, kõneosavus ja lõputud suareed terrassil on Pariisis sügava austuse aluseks. Mul on üks prantslasest sõber. Aeg-ajalt me kohtume. Mind tabab sageli tunne, nagu kõneleksin elava entsüklopeediaga. Ja ehkki ta ei naera kunagi selle üle, et ma teatud vestlusteemasid ei valda – ta ei söandaks –, teevad talle nalja minu emotsioonipuhangud ja värisev hääl, kui ma oma kõige isiklikumaid mõtteid avan. Mulle tundub, et tema peas ei saa kõne ja tunded kuidagi kokku käia.

Hispaanias viibides hämmastas mind kunsti ülemvalitsus avalikus ruumis. Sealt on sirgunud Picasso, Dalí, Cervantes. Loovgeeniused, kes elavad meie kujutelmades. Muuseumid, suurmeeste mälestusmärgid, kunstigaleriid, kaasaegsed teosed – kauneimast koledaimani – ehivad kõiki linnu. Siis, ühel hilisel õhtutunnil, kohtasin välibaaris kunstnikku, kes mulle endast jutustas. Ta magab terve pärastlõuna, et end öö hakul peole asutada, ja ta sööb täiesti võimatutel kellaaegadel. Ent kas pole mitte just see iga korraliku madridlase eesõigus?

Haitil olen käinud kaks korda. Seal kuulsin poliitikute suust väljapaistvaimate poeetide väärilisi kõnesid. Siin, Québecis, neilt nii palju ei nõuta. Emmelie Prophète, kes kõneleb kindlalt, ent leebelt kunsti, ilu ja oma riigi nimel. Sõna, mida antakse ja võetakse, saab seal oma täie tähenduse. Dany Laferrière’i kuulatakse nii, nagu kuumal suvepäeval lastakse end hällitada lainetel. Kui üks rahvas on olnud orjuse, seejärel diktatuuri ikkes, on sõnadel kahtlemata jõud. Jõud rahvamasse sütitada või rahustada. Jõud riiki üles ehitada või rõhuda. Jõud unistada, öelda, harida. Ja siis see põletav jõud võluda naisi, lugedes neile luulet, mis on just nende jaoks kirjutatud. Sõna on ohtlik relv.

Québeclaste kohta ei oska ma öelda. Tahaksin pakkuda, et territoorium, nad on ju lõppude lõpuks teerajajate rahvas. Üle kogu provintsi on sadu québeclaste külasid. Välja arvatud seal, kus elavad inuitid. Ainult inuitid suudavad jää peal elada. Québeci rahvuslik uhkus on ehitatud maa rikkustele. Minu sõbranna isa on puuraidur. Suurt kasvu härrasmees pika habeme ja siniste silmadega. Ta armastab maad ja metsa samavõrd, kui mina armastan merd ja jõgesid. Tema elu on möödunud metsade vahel. Ta pole iial soovinud muud, kui elatuda maast.

Enne kui Montréalist sai kõigi eufooriavaeguses külaelanike sihtpunkt, oli québeclaste peamine mure täita kogu provintsi territoorium, kasvatada lapsi, ehitada maja, kindla kavatsusega rajada ka juurviljaaed – seal, kus isegi maapind soojeneb üles vaid üheks kuuks aastas.

Või ehk on see hoopis poliitika. Kuigi tegu on teemaga, mis kütab söögilauas kirgi ja on vaat et tsenseeritud, tunneb igaüks kohustust olla vasak- või parempoolne. Kõik ühiskonnaaspektid, olgu raha, humanitaarabi, kirjandus, keskkond, rahvus või isegi üksildus, on politiseeritud.

Olgu selleks territoorium või poliitika, arvan ma, et québeclastel on miski, mida on vähestel rahvastel: pikaealisuse meelelaad. Nad usuvad kindlalt tulevikku. Nad ei õhka taga möödunud hiilgeaegu. Vastupidi, nad keskenduvad homsele. Sellele, mille nad oma lastele pärandavad. Piisab ainult tähele panna, kui kirglikult nad keskkonnateemadesse suhtuvad.

Minu kodukohas, Shuni, on kõige tähtsamaks suhted. Need on olulisemad kui raha, haridus, poliitika, edu, keskkond, spirituaalsus ja seks. Kõik lähtub suhetest. Inimolendite vahelistest sidemetest. Sel pole vähimatki pistmist soo, vanuse, ülikoolikraadi ega palganumbriga. Isegi mitte rahvusega. Nende tuum seisneb pigem intensiivsuses, millega üks inimene end teisele pühendab või ei pühenda. Läheduse ja kauguse küsimus. Selle järgi sind hinnatakse.

Külastused, telefonikõned, perekondlikud õhtusöögid ja pärastlõunased rannaskäigud on tõsine asi. Sulle pannakse pahaks, et oled kutsest ära öelnud. Arvatakse, et sulle ei sobi nende seltskond. Sama kiiresti, kui sa neile oma sõprust pakkusid, heidetakse see unustuse hõlma.

Kõik saab alguse suhetest. Ilusad asjad. Üksteise abistamine, hool, õhtused istumised, mis mööduvad laua ümber purgist Budweiserit juues ja varaste hommikutundideni naerdes, koosviibimised metsamajakeses, jahilkäigud, jagamine, pihtimused, austus.

Ka need asjad, mis teevad häbi. Hõimunõukogu onupojapoliitika, armukadedus, kesköised kaklused, esimene kokatriip, poliitika, valekaebused lastekaitsele, koolist väljalangemine.

Tähtsus, mida suhetele omistame, on jäänud niisama vankumatuks nagu vanasti metsas, kui klanni kuulumine oli elu ja surma küsimus. Veel tänapäevalgi tasub hoolitseda ennemini oma sõprussidemete kui föönisoengu või kodu eest. Usu mind, sellises ühiskonnas on väljaheitmine talumatu.

 


 

 

Naomi Fontaine on innu kirjanik ja prantsuse keele õpetaja, kes sündis 1987. aastal Kanadas Québeci provintsis Uashatis. Loomingus maalib ta ausalt, aga hellalt, napilt, aga mõjuvalt fragmente innu reservaadi igapäevaelust, milles on nii helgust kui valu. Tema emakeel on innu keel, ent ta kirjutab prantsuse keeles.

Kanada valitsus hakkas Côte-Nordi regioonis rajama reservaate 1950–60ndatel. Kui kirjaniku vanaisa sündis veel keset metsi ja elas esimesed kakskümmend eluaastat vaba nomaadina, siis ema kasvas üles reservaadis ja oma identiteeti häbenedes. Nagu Fontaine on öelnud, on ime, et nende kogukond ja kultuur on suutnud kolonialistlikele lämmatamispüüetele vastu seista. Kui Naomi oli seitsmeaastane, kolis nende pere Uashatist Québeci linna. Terve lapsepõlve ja teismeea saatsid teda põlisasukate kohta valitsevad eelarvamused. Ta oli oma klassis ainus innu ja mäletab hetki, mil oleks tahtnud olla lihtsalt nagu kõik teised tavalised valged Québeci lapsed.

Nendesamade innu identiteedi ja kogukonna küsimustega tegeleb Naomi Fontaine nüüd läbivalt oma loomingus. Kirjanikuna on ta võtnud südameasjaks teha oma kogukonna hääl kuuldavaks, süstida innudesse uhkust enese ja oma kultuuri üle, lammutada eelarvamused ja ehitada sildu. Peale innu kirjanduse on ta pühendunud laiemalt Québeci põlisrahvaste kirjanduse tutvustamisele.

Fontaine’i esimene poeetiline romaan „Kuessipan” – innu keeles „sinule” või „sinu kord” –, ilmus 2011. aastal, kui ta oli 23aastane. See sai otsekohe sooja vastuvõtu osaliseks nii Kanadas kui mujal prantsuskeelses maailmas. 2019. aastal valmis raamatu põhjal samanimeline film, kus suurepäraseid rolle ei tee mitte professionaalsed näitlejad, vaid Uashati kogukonna elanikud. Peaosades näeb suisa Fontaine’i enda kunagisi õpilasi.

Teine romaan „Manikanetish” (2017) sai inspiratsiooni Naomi Fontaine’i kolmest õpetaja-aastast Manikanetishi koolis, kui ta pärast ülikooli Québecist reservaati naasis. Raamat on pühendatud tema õpilastele, et nad võiksid oma tugevusi läbi kõrvalpilgu ka ise näha.

Värskes Rõhus saab lugeda fragmente Fontaine’i viimasest romaanist „Shuni. Ce que tu dois savoir, Julie” ehk „Shuni. Mida sa pead teadma, Julie” (2019). Autor läkitab kirja lapsepõlvesõbrannale Juliele, reservaadi lähedal üles kasvanud québeclasest pastori tütrele, kes naaseb täiskasvanuna Uashati, et innusid aidata. Aitamise eelduseks on aga neid päriselt kuulata, tundma õppida, mõista. „Shuni” on raamatu vormis küllakutse innu kogukonda – lisaks Juliele on adressaadiks teisedki lugejad, kes on valmis end innu kultuurile avama.

tõlkija Ulla Kihva

eelmine / järgmine artikkel