Luule

“serenaad kipitavale kurbusele” jt luuletusi

Sanna Kartau 11.10.2021

Luuletusi Sanna Kartau ilmuvast debüütkogust “Vahetus”

 

emaga ühist

laubakortsud laiad õlad
kohmakus elektrivõlad
hingeraskus õlujanu
rõõmu taga jahe valu

 

issi

issi ärkab
……………………….talve rüpes
……..lumi on tolm …………………………köögilaua vakstuks
………………………….tuhmistamas ta
………………………………………………………….vananevat keha
…………………………..armid liikunud kõhu alla…………………………. ümarad õlad
………………………………………………………………………………………ujuvad …….valus

vesi kallatakse
………..kohvitolmu ……peale
……..karmilt kukub………….. sopp ……………ta soolde…………. ära
……………………………………………………ära
……………………………………………………………nagu puuris tuvi ………….varbadest
………………………..armistunud jalad……………………………… tiibadega ….paanikas

kurb kõrbenud
………..õrn kui …………………..sinikas………… issi
…….riietub ………raputab
………………tolmu …………………………………….sokkidelt maha ……………………..ta
…………………värinad ………keerutavad seda
……..üles ……………………………………………….kui kummitusi…………….. õhus issil
……………………………..on aega ainult asjade ……………………………….maskideks

tolmu õhuke
………….vaevakarva kiht
…………….tundub……………… ta …………………suutmatuse üle naervat
……………issi komistab …………………………………risti löödud …………..kohe peale
viljastamise hetke……………………………………………… isegi ta .munn. tolmune
……………………………………………….elades
………………………………………………………………………………..uskumatus õuduses
ja siis
…………kõik….. mida ta pole öelnud
……paneb ………………………………..ta vangi ………………………tolmu koguneb
……………………………………ta telekal
……………………………………………………ta tahavaatepeeglil
…………………………………………………………………………………..ta akutrellil

 

 

nikotiini-zen

Töö juures suitsetame me kõik.
Lapsed, kliendid jalgade vahel siblimas
teenindamist ootavate silmadega,
segaduses silmadega. Nähes mind pausil,
suits näpu vahel, ütlevad nad:
Ära kiirusta,
ja lisavad sarkastiliselt:
Mul ju aega on.

Töö juures suitsetame me kõik.
Me suitsetame vahetustes,
anname laudu üle ja võtame viimaseid makseid,
et istuda, suits meisterliku meeleheitega valmis rullida
ja suhu torgata. Töö juures suitsetame me kõik
ja vaatame tühja vihaga kaugusesse.
Ohetest koosnevaid vestlusi
liigendavad naerupahvakad –
mõni väsimuse väljendus on tragikoomiliselt täpne.

Kustutan koni ja tõusen
kangelase naeratusega, mis ütleb:
Kuid mulle meeldib su eest hoolitseda.
Sa maksad mulle muretuse eest,
ma maksan naeratustes,
mille siiruses sa kahelda ei julge.

Töö juures suitsetame me kõik.
Me suitsetame ja iga mahv tähistab
õhkuhaihtunud puhkusehetke,
seda võimalust istuda,
hetkelist mis-sest-et-halli-subjektsust,
tossumeditatsiooni.

 

kunstformen der natur

betoonist seinad ja rauduks
klaaslaua peal kasvab üksik orhidee roosa õiega

keegi murrab kohe sisse
ma tean, et keegi tuleb kohe
sammudes tundsin ära ………….lõhna haistsin …………….ukse taga oli
janune müdin ………………………hirmuhigised tolmukad

ma tegin ukse ise lahti, et raudukse hallile värvikorrale
sissemurdmise jälgi ei jääks
sissetungijal oli kaasas väike ………………..jõõrane püstol, millega lahtist ust tulistas
kallas lillele vett ja pühkis hirmuhigi käisega maha
ise naeratas laialt, nagu tal ainult head plaanid oleksidki

kõhus keeras ………….õudne kui ………..huvitav
hing kinni ……….huuled pruntis

tuli ja läks ja samme uksest välja seades hammustas lilleõie kaasa
millest mul kohe kahju ei olnud, sisse ei murtud, aga
kõik võeti kaasa ………mu hingetoru ikka kinni
lauslakkamatus läbistatuses
õõnsalt hingasin sisse, tõusin

lükkasin verise kleidi tuimalt trumlisse
lisasin valgendit ……..jäin ainult ootama, mil ta uuesti
tuleks

külmad betoonseinad sosistasid vastu
mu oma ootusärevat ……………………..igavesti kestvat ohet
hõõrusin käsi kokku ja kastsin longus lillevart, naeratasin
keegi murrab kohe sisse …………ma tean, et
keegi tuleb kohe
suu orhideetükke ……püstol kuule täis las ta
seekord tulistab

 

Kõige soojem detsember

Külm hakkas, kui „Shawshanki lunastuse“
ainus naine oli peategelast golfistaariga pettev bitch.
Külm hakkas, kui „Kaardimaja“ esimene leedi
ütles presidendile, et nad on elanud vales,
et ta ei kujutanud ettegi, kui loomuliku
vägivaldsusega võimuvahekorrad tasakaalutuse poole vajuvad.

Ta jättis presidendi maha ja
ma panin sulle teki peale.

Külm hakkas. Mina lugesin Audre Lorde’i,
………..sina James Baldwinit.
Mina Doris Lessingut,
………..sina Roberto Bolañot.
Mina Adrienne Richi,
………..sina Don DeLillot.

Panin küünla põlema.

Õues. Hoidsin lõuga kõrgel, et niiske hingeõhk
salliserva märjaks ei teeks.
Inimese silmamuna ei saa isegi äärmuslikes temperatuurides
jäätuda, aga ma pole kindel,
kas selleks tuleb silmi kinni hoida.

2006. aastal tangokeerdude maailmarekordi teinud
mehe sõnul on tema õnne ja tänulikkuse allikaks
igapäevane vaesuse praktiseerimine
ja ma laulan kaasa:
sellest piisab,
sellest piisab,
sellest piisab.

Ma armastan, kui
kiiresti temperatuurimuutus hinge
kinni võib lüüa,
eriti silmi lahti hoides.

 

serenaad kipitavale kurbusele

poollämbumas värdnägemustest ärkvel
nagu karikakar valgusetuse värvi
selle tühikargaja nimi on tabalukk
tal on prillid mis pilgu värvipimedasse lõksu tõmbavad
uttu eksind kõigest-eemal-kasarmus soo keskel karantiinis

täis valmimata seemneid mis sees hüübivad
ta põlved on asfaldile määrimist väärt
nagu näts kummitab selle kleepuv natuur
peatselt ka ümbritsevaid
me lahkusime me paremini me uuesti ükskõik mida
et vältida rahulolematuse nakkavat natuuri
kaenlaaluses kipitav kahtluste kammajaa:

kurbus ma anun sind astu maha kaalukausilt
mille vastaspoolele kogu mu kannatlikkus hakitud on
olen uperkuudis olen kallerdav olen makseraskustes
olen kuuendat kuud pandimajas olen lohakas
olen sulle seitseteist vastamata kõnet kirjutanud:

arulage sa oled arulage
su seitse arulagedat kombitsat roogivad mind
harutavad lahti mu püsivuse poldid su hääl
õitseb nõgesena palun
kingi mulle oma olematus

ja ära tee mind karmiks kurbus
ära karmista mind palun veel

 

*

Kui sind vaimusilmas näen,
oled mustade lindude parv
musta augu sulgede ja
taevasiniste žiletikätega,
inimkäte ja inimsõrmedega,
taaskasutuses jumalasilmadega ja
iginõtkestuvate puupingetega,
juurtega, mis maa keset
paigal hoiavad, kujutlen
südamikku parve rada lakkumas,
sellelt söömas, sulatamas selle
avanemist ja sulgemist.

 

kas me pole mitte kõik hüpnotiseeritud sellest, kui pimedaks ikka minna võib?

teel metsast välja,
peale viina jaoks jõhvikate korjamist
ja kaerahelbepudru otsasaamist märkasin
paljaid puuvõrasid. valgus ei
tundunud peegeldavat.

surevate mullamadude heli
sundis sammalt põgenemisihas kõrgemale kasvama.
tõstsin korvi, et lahkuda,
jalad põlvitamisest kriipel.

kas lahkun enda ja jõhvikate jaoks
või jään, et apokalüpsise laulu kuulda?
kui maa end ümber keerama hakkas,
tõusid juured ja rusikad.
jäin. laulsin kaasa,
tume torkiv puukoor põse vastas,
kõiki neid vihaseid ridu peast
keelele kaapides.

laulsin kaasa, kui mandrite lihked
maas musti kaevikuid lahti murdsid,
kui kured ja tihased õhust sukeldusid
ja nende pisikesed koljud märjalt
vastu kanjoneid raksatasid,
kui pilved rähklesid punaselt
surnud poegade, surnud armukeste või
surnud lindude kiljatustes.

ma laulsin kaasa,
metsikutes plahvatustes kurja rõõmu täis,
nii palju mäda! nii palju viha!
nii palju taevast kukkuvaid linde,
puugid murdunud kaeladel verd imemas,
tühikäigul langeva maailma
hulluse rüpes.

 


 

Lühidalt: SANNA KARTAU (27)

Selle numbri luuletused on pärit sinu peagi ilmuvast debüütkogust „Vahetus“. Mis ajendas sind tervikteost looma ja avaldama?
Luuletuse ja kogu kui tervikteose vahel ei ole väga palju samme. Olin tekste esitanud, olin neid ajakirjades avaldanud, olin tekste toimetanud ja konstellatsioonidesse asetanud. Kogu tundus nagu loomulik järgmine samm. Kui 2019. aastal Eestis käies Liisi Ojamaa kogu „Myyrid ja wärawad“ leidsin, kõndisin läbi linna seda aina ja aina üle lugedes. Mõned kuud hiljem kuulutati välja Väikese Hipi Fondi käsikirjavõistlus, mis tundus märgiline. Asusin enda tekste läbi töötama ja kogu käsikiri valmiski mõned kuud hiljem. Saatsin selle ära. Paar kuud hiljem sain teada, et see oligi võistluse võitnud. 

Oled mitu aastat Berliinis elanud. Mis on sealses loomingulises õhkkonnas teistmoodi kui Eestis?
Erinevusi on palju, aga minu jaoks on olulisimad kaks: Berliin on värvilisem ning rikkam. Miks just need kaks? Värvilisus tähendab, et mu sealses luulekogukonnas on inimesi väga erinevate taustadega, kes, leidmaks ühist keelt, on sunnitud eeldustest ja ootustest loobuma, kuna mitmekesises sotsiaalses keskkonnas need enamasti ei päde. See annab inimestele aga palju rohkem võimalusi katsetamiseks ja enese aktiivseks loomiseks. Raha on ehk veider asi, mida mainida, aga kõrgem miinimumpalk ja odavad hinnad tähendavad, et täiskohaga töötamine ei ole kunstikogukondades alati norm ning inimestel on palju enam aega, mida loomingule pühendada, ka katsetustele, mängudele, lollustele ja hullamisele. Eesti loomeinimene peab üsna kiiresti üles kasvama, Berliinis saab kauem laps olla. 

Ehk jagad mõne lugemissoovituse, mis su loomingut mõjutanud on ja mille jälgi ka „Vahetuses“ näha võib?
Kogus endas mainin palju autoreid, kes mulle olulised on, aga siinkohal tõstaksin oma töölisklassi juurtele truuks jäädes esikohale „madalat“, ebapretensioonikat kunsti. Esimene meeldejääv luulekogemus oli Danielle Steeli naistekas „Nüüd ja igavesti“, kui olin 15. Mu „Videviku“-hullus sillutas tee hea inglise keeleni, mis aitas teistele tekstidele ligi pääseda. Laulan kodus täiel rinnal Smilersit ja Termikat.

eelmine / järgmine artikkel