Värske Raamatu sarja verivärskeim teos on Aliis Aalmanni debüütluulekogu „Verihaljas”. Sel puhul rääkis Liisa Mudist Aliisiga vaatlemisest ja kogemisest, pärimusest ja inspiratsioonist.
Kas mäletad, kuidas luulega tutvust tegid ja mis inspireeris sind ise luulet kirjutama?
Luulega tutvusin ammu. Mäletan, et esimene luuletus, mille kirjutasin, algas järgmiselt: „Elas kord üks siga, / kel oli mitu viga, / talle meeldis lammas, / kel puudus üks hammas …” Olin siis vist kaheksa-aastane. Vanaema on helgelt meenutanud, et kui ma veel lugedagi ei osanud, võisin tundide viisi – endal raamat tagurpidi käes, st tekst pea alaspidi – jõllitada Puškini „Jevgeni Oneginit”. Ju mind midagi nendes ridades võlus.
Pikka aega kirjutasin luulet lihtsalt selleks, et leida riimi, ja see ei pidanud isegi hea riim olema. Mulle lihtsalt meeldis sõnadega mängida. Hiljem tulid vabavärsilised katsetused ka. Tõsisemalt hakkasin luulega tegelema alles ülikooli esimesel aastal loovkirjutamise kursusel. Tunnen, et seal hakkas luuletaja minus avanema ja proovima ennast leida. Seal tuli ka esimene avalik esinemiskogemus: klassi ees lugeda enda luulet. Varem oli mu luuletusi kuulnud peamiselt ainult vanaema. Ma olen hingepõhjani tänulik, et ta on viitsinud kõik need aastad mu kirjutisi lugeda, kaasa mõelda ja innustada.
Luules liigud ringi eri kohtades ja vaatepunktides. Kuidas tajud oma luules iseennast? Mis suhe on sul kirjutades enda tunnete ja isikliku vaatevinkliga?
Paratamatult tajun ennast vaatlejana, aga sugugi mitte alati kogejana. Kogemused ei pruugi olla mu enda omad, aga ma ikkagi proovin kanda võõraid kingi ja kujutada ette, kuidas ja mis võiks olla. Või lisan oma kogemusele veel aspekte, mistõttu pole lõpptulemus enam päris see, mis alge. Igasugune luuletus on dialoog, ja dialoogi saab pidada ka iseendaga – sisemine hääl ja hääl, mida maailmale esitatakse. Suhe tunnete ja isikliku vaatevinkliga polegi kirjutades alati teadvustatud. Vahest kohtungi oma tunnete ja arvamustega alles tekstis ja leian tõe sealt, kus tunne või arvamus saab vormi, tähenduse, väljenduse.
Kuidas kirjeldaksid oma kirjutamisprotsessi ja kas sul on ettekujutus, millist emotsiooni soovid lugejas tekitada?
On kordi, kui hakkangi tundetuuma ümber sõnu ehitama. Aga on ka juhuseid, kui loen kellegi teise luulet, lühijuttu või romaani ja mingid sõnad või fraasid haagivad end nii külge, et pean haarama paberi ja pliiatsi ning kirjutama, muidu nad jäävadki kummitama.
Luuletuse viimistlemisel püüan võtta lugeja positsiooni, tajuda, kas tekst on arusaadav ja kas kujutlusse tekib selline pilt, nagu soovin. Valin vastavalt sõnu ja kujundeid, muist lisan juurde, muist kustutan ära. Vahepeal on viimistlemine päris valus tegevus, sest algne liha tuleb luudelt ära nokkida, alles jääb skelett – idee –, mida uuesti tervikuks kasvatada ja ehitada. Samas, kirjutamistuhinas olen silmitsi ainult iseendaga ja lugeja vajub tagaplaanile või haihtub üldse, sest üritan endas selgusele jõuda.
Rääkides nüüd sinu äsja ilmunud esimesest luulekogust „Verihaljas”, siis kust tuli pealkiri ja kuidas kujunes nii, et sinu lähtepunktiks sai müütiline väljenduskeel?
Üritasin seda isegi meenutada, et kust haakis mulle külge sõna „verihaljas”. Tean, et lugesin midagi ja see sõna vaatas mulle sealt vastu. Kirjutasin kohe üles ja tekkis ka äratundmine, et just see sõna peaks olema luulekogu pealkiri. Aasta oli siis 2019. Päris pikalt olid luulekogul hoopis teised pealkirjavariandid, mida ma pole päris kõrvale heitnud, nad ootavad oma aega, ehk sobituvad hoopis mõnesse luuletusse.
„Verihalja” luuletusi kirjutasin samal ajal magistritööga, milles uurisin rahvalaule – osalt just selle eesmärgiga, et neist inspiratsiooni saada. Uurisin naisega seotud värvinimesid eesti rahvalauludes. Tegelikult olin enne endale tõsimeeli kinnitanud, et ei hakka kunagi rahvalaule uurima, sest ei tundnud ennast selles teemas üldse kindlalt. Rahvalaulude mõistmiseks on vaja teadmisi ajaloost, kultuurist, laulu tekkimise ühiskonnast ja kohast, lisaks arusaama kujundi- ja laulukeelest. Teisalt tundsin, et kui ma lõputöös rahvalauludesse ei süvene, võib juhtuda, et ma ei puutugi nendega ülejäänud elu jooksul kokku.
Võib-olla võlub mind rahvalauludes sisemine soov leida juured, taastada sild tänapäeva ja mineviku vahel, proovida mõelda nii, nagu võisid mõelda vaaremad ja vaarisad. Mul ei kujunenud välja kindlat teemat, mille hulka kuuluvad laulud rohkem inspireerisid. Olin pigem korilane, noppisin siit-sealt sõnu, fraase, vahepeal jäi kummitama ka värss või kaks, mõjuda võis ka hoopis uurijate sõnastatud pealkiri, mitte laulud pealkirja all.
Luulekogu kokku pannes tahtsin, et luuletused kõlaksid kokku loodusega. Mulle meeldib looduses liikuda vaatlejana, avastajana. Isegi kui pole võimalust metsa või rabasse minna, saab ikkagi kasutada kujutlusvõimet ja mälestusi, et ehitada lugu ja kujundada stseen. Loodusest kirjutamine on üks viis loodust nelja seina vahel kogeda.
Looduse kõrval otsisin „Verihaljast” suhestumist ka esivanematega, nende maailma ja maailmanägemusega. Üritasin ennast nende hulka paigutada. Selleks, et tulevikumõtteid vaigistada, hakkasin vaatama rohkem minevikku – kuhu on kuulunud need, kes elanud enne mind.
Millele mõtlesid sel ajal, kui „Verihalja” luuletusi kirjutasid?
Vastandasin mõneti küla ja linna, aga selle taga on peidus see, missugusena ennast esitlen seal, kus tunnen end kõige turvalisemalt, ja milline olen paljude silmapaaride jälgiva pilgu all. Küla on see, mis tundub kohati väikseks jäävat või pärssivat, sest võimalusi pole nii palju, aga samas linn ei võta kedagi vastu avasüli ja oliivipärgadega. Ja muidugi mõtisklesin rände üle: kuidas kolitakse mujale, ent sageli tuntakse, et juured kutsuvad tagasi. Tunnen juba praegu, et juured hoiavad mind kagunulgas kinni. Ma pole eriline reisija, pigem istun verandal, söön kasvuhoonest korjatud tomateid, kuulan tuult ja linnulaulu ja matkajate juttu, mis maanteelt kostab. Ja nii ongi hea.
Kas nõustud väitega, et kõik on poliitiline? Kuidas suhtuksid oma luulekogu poliitilisse tõlgendusse? Mul on pakkuda näiteks üks variant. Üks huvitavamaid luuletusi su luulekogus oli minu jaoks „Minu nimi on näkk”, sest see vastandub sinu teistele tekstidele, mis tunduvad enamasti ebaisiklikud; kus luule lugeja on justkui kehatu jälgija. Selle luuletuse puhul mõjutas mind just see, et üldiselt oma eesnime ei muudeta, see on miski, mis on inimesele antud ja millega ta peab kuidagi toime tulema. Ja ma ehk loen ise mõtteid sellesse luuletusse sisse, aga mul tekkis tunne, et sulle on ühiskondlikult antud mingisugune (näki)roll, mida sa pead kandma, aga kes sa tingimata ei ole.
Algul polnud see luuletus üldse nii sügavamõttelisena mõeldud – või äkki oli ka?
Mõte tuli sellest, et mu perekonnanimes on komponent „aal”, mis tähendab ’näkk’ (seda kohtab tihti ristsõnades). Tahaksin olla näkk: müütiline, müstiline ja põnev, aga tegelikult olen tavaline inimene, lihtsurelik. Eks sinna luuletusse sulandus sisse muudki, mida ma ehk ise ei oska enam lahti harutada. Tõlgendusvõimaluste paljusus on tore – inimesed on erineva kogemustepagasi ja mõtlemisviisiga, päris ühtset lähenemist luuletusele ei saagi olla, ikka jäävad mingid varjundid erinema.
Ma ei tea, kas kõik on poliitiline, aga kõike saab poliitiliseks mõelda. Kindlasti pole luulekogu ühiskonnakriitikast päris vaba. Näiteks luuletus
mind on meri söötnud, jõed jootnud
aardeid, laevu ja torme
laintel olen meheks saanud kodu ma ei igatse
ammugi ei nuta taga. tundmatus
on võluvam, vesi armastusest selgem
ütled, et olen koletis. ma olengi,
armas. kogun pärleid ja tuult
ja kajakate kisa. igas sadamas kellelegi kallim
annab edasi süüdimatust ja varjatud hirmu ennast siduda. Seda teksti saab lugeda ka lihtsalt kui luuletust meremehe vaatepunktist, aga võib käsitleda ka kriitilisemalt.
Tegeled ühtlasi kunstiga. Sinu maalidel kujutatud inimesed tunduvad mulle olevat pigem universaalsed, sa (justkui?) ei kujuta mingit konkreetset isikut, keskseks tundub olevat pigem subjekti suhe tema keskkonnaga. Kuidas sinu ümbruskond ja eluviis su loomingut mõjutavad?
Keskkond on igal sammul oluline ja mõjutab. Mul on tihtipeale dilemma, kas peaksin rohkem inimeste seltsi pürgima või oleks mul vaja rohkem aega üksinda olemiseks – kumb mind edasi viiks?
Mu kodukoht Võru on olnud suureks inspiratsiooniks. Mulle meeldib ta vaikus, meeldib kõndida ta tühjadel või pooltühjadel tänavatel, tekib illusioon, justkui terve linn oleks minu päralt. Vaikus ja tühjus annavad ruumi ja õhku mõteteks. Saan olla avalikult üksi, kuuludes ikkagi millessegi suuremasse. Linnatänavatel üksi uitamine on midagi muud kui metsas üksi olla. Mitte et Võru linn olekski kogu aeg tühi ja vaikne. Pigem põhjustab tühjuse ja vaikuse tunde see, et ma lähengi jalutuskäikudele üksinda ja kaon mõtetesse, haaran tihtipeale telefoni, et kirjutada märkmetesse mõttevälgatusi, ja pahandan endaga, sest põrnitsen jälle ekraani, kuigi jalutuskäigu eesmärk on vahelduseks vaadata kaugemale, anda silmadele puhkust. Linnapilt on aastate jooksul ilusamaks muutunud: kergliiklusteed, korras pargid, Katariina allee. Mu lemmikrada on Koreli-äärne kergliiklustee, küll on seal parte, küll kallast mööda uitavaid kasse, olen näinud õhtupimeduses haigruid, kuulanud ööbikute laksutamist, imetlenud luiki. Mulle meeldib, et Võrus on nii oja – mida võiks nimetada ka jõeks – kui ka järv. Voolav vesi annab paigale teistsuguse hingamise. Ma ei suudaks elada kohas, mille läheduses pole veekogu.
Oled esinenud ka slämmidel ja teistel luuleüritustel. Kas sinu jaoks erinevad suuliselt esitatud ja paberilt lugemiseks mõeldud luule?
Erinevad. Paberil on vaja, et kirjaniku hääl pääseks löögile iseseisvalt. Lavale jõuab esineja ise koos oma tekstiga ja pole parata, et mõni inimene köidab tähelepanu rohkem kui teine; kui lisada veel ka lööv või mõjuv tekst, siis ongi täistabamus. See, mis teksti efektseks muudab, on suhteline. Kord mõjub huumor, kord ilusad kujundid, kord hoopis esitus ja tekst jääbki tagaplaanile. Ma pole veel avastanud hea teksti ja esituse valemit. Slämm annabki võimaluse katsetada. Iga kord, kui lavale lähen, seisan silmitsi uue olukorraga: uus tekst, uus publik, eks esineja ise ka muutub ajas. Esinemine annab julgust ja slämm on hea võimalus tagasiside saamiseks, mõnikord on tagasiside positiivne ja upitab ego, teinekord on just vaja maa peale tagasi toomist, et iga tekst ei saagi olla kuld. Arvan, et slämm toob luule inimestele lähemale ja pole nii pingestatud kui iseseisvalt luule lugemine.
Slämmidel on minu jaoks alati huvitav kuulata igasuguseid erinevaid luuletajaid – isegi neid, kes otseselt ehk minu maitse ei ole, nende kuulamine tekitab ikka mingeid uusi mõtteid. Kas sinu jaoks on autoreid, kes kirjutavad sinust erinevalt, kuid kes sind inspireerivad? Kes sind üldse praegu luules inspireerib?
Jah, mind inspireerivad kõik slämmarid, aga inimloomus – või vähemalt minu loomus – on end pidevalt teistega võrrelda. Võrdlemine pole otseselt halb, ka sellest on võimalik inspiratsiooni leida. Ma vahepeal ikka mõtlen, mida mõtleb esineja X teistmoodi, et tema nali või kujund on huvitavam kui minu oma. Näiteks sinu luule on minu omast nii erinev. Mina ei oska olla Liisa Mudist, ma pole ka päris kindel, kas oskan üldse olla Aliis Aalmann. Aga ma proovin!
Luules inspireerivad mind näiteks Kristel Rebane, Kristiina Ehin ja Triin Paja. Väga tihti sünnib idee hoopis ühest sõnast või fraasist, värsireast või lausest, kogemata kuuldud vestluskatkest. Konkreetsete nimede nimetamine jätab mõnes mõttes alatult varju kõik muud inspiratsiooniallikad.
Mind innustab seegi, kui lähedased inimesed minusse usuvad. See paneb mind tundma, et ju ma ikka teen midagi õigesti; kui nemad juba usuvad, siis peaksin ise ka uskuma. Mõnikord inspireerib ka see, kui leidub keegi, kes üldse ei usu, või keegi, kes suhtub ükskõikselt. Trots on suurepärane kannustaja.
Mida soovitaksid inimesele, kes on juba luuletusi kirjutanud, ent pole julgenud neid avaldada?
Eks alati on neid, kes sünnivad geeniusteks, aga kõigile pole seda saatust antud. Tuleb proovida ning oma unistuste poole püüelda, sest kui ise ei püüdle, kes siis veel. Mina näiteks kirjutasin alguses sahtlisse, siis osalesin luulekonkurssidel. Paljud luuletused olid halvad, mõned on siiamaani halvad, teisi olen parandanud ja viimistlenud. Ja kuigi nüüd on piisavalt luuletusi, millega rahul olen, kirjutan aeg-ajalt ikka käkke. „Verihaljas” pole esimene luulekogu, mille ma kirjastada pakkusin, aga mul on hea meel, et esimesele ära öeldi, muidu poleks neid luuletusi, mis luulekogusse jõudsid. Ja kui kõik libedalt läheks, poleks mul ka nii palju kannustavat trotsi.
Kui avaldamine tundub liiga hirmus, minge slämmile! Siis kuulevad luulet ainult need, kes on kohale ilmunud.
Nii nagu igale asjale on ostja, nõnda on ka igale luuletusele lugeja. Looming inspireerib loomingut. Seega avaldama! Inspireerima! Julgema!
