Proosa

Seitse pöialpoissi

Joonas Väli 3.01.2024

Valge Bentley maastur, Bentayga SUV vuhises mööda Tallinn-Tartu maanteed, kiirusepiirangut kahekümnega ületades. Eritellimusel salongi paigaldatud helikindel vahesein, mis eraldas taga- ning esiistet, oli üleval. Kuldar hoidis vasema, Rolexiga kaunistatud käega rooli, paremaga käis raadiojaamu läbi, jäädes lõpuks pidama Vikerraadio hommikuprogrammile. Päike soojendas nahksisustusega autot: Kuldar oleks soovinud Hugo Bossi pintsaku Armani triiksärgi pealt maha võtta, kuid tanklasse või teeperve tõmbamiseks oli tal liiga kiire. Elektronkell armatuurlaual näitas 9:17, kümneks pidi ta kohal olema.

See äri oli ta ära väsitanud, 20 aastat oli ta juba toimetanud, korraliku koti kokku ajanud. Just sellistel pingelistel hommikustel sõitudel mõtles Kuldar, et peaks aja maha võtma. Lendama Balile või Filipiinidele.

Marko tegi Viru mäki prill-laualt odavat spiidisegu.

„Tst-tst-tst!“ kõlas teiselt poolt ust kellatiksumist meenutav keelelaksutus.

„Kohe tulen!“ vastas Marko.

Kui noormees käsi pesi, heitis Andrus, kes oli millegipärast kohale tulnud pruunis topilises ülikonnas ning veidi liiga suurtes viigipükstes, talle isaliku pilgu ning pani käe õlale.

„Ei ole vaja põdeda, see on täiesti normaalne,“ ütles ta koolipapaliku tooniga.

Ennast noorte sibulate kambast läbi murdnud, peatusid nad korraks Viru lillelettide ees.

„Võtaks mingi kimbu?“ küsis Marko.

Andrus itsitas: „Kimbu? Kimbu roose?“

„No näiteks, aga mitte punaseid, see oleks liiga homo.“

„No võta, võta-võta, noh.“

Marko sai aru, et Andrus ei kiitnud plaani heaks, aga valis ikka kimbu valgeid roose, ta ei tahtnud Andruse ironiseerivale toonile alluda.

„Neid?“ küsis Marko ebamäärase näpuviibutuse peale tüse tädike, pekivoltide ümber väljaveninud fliis.

„Noh, okei, neid jah, andke neid,“ ütles Marko närviliselt. Sitt spiid oli, ajas ainult nina sügelema.

„Herr Roosinupp,“ ütles Andrus nunnutavalt, „kas liigume?“

„Noh, liigume-liigume, noh,“ nähvas Marko vastu. Andruse soe kämmal, karvane teine, tegi aga südame alt soojaks ning lisas kindlustunnet. Paar seadis sammud Viru hotelli poole.

Kuldar mõtles hetkeks vaheseina alla lasta, kontrollimise mõttes, kuid loobus sellest kähku. See on aastatega kogunenud paranoia, nendega pole mitte kunagi midagi juhtunud, kinnitas ta endale, keeras Vikerraadio valjemaks, lasi varbal veidi sügavamale gaasipedaalile vajuda ja nautis hommikupäikeses kesklinna poole kruiisiva Bentley SUV rahustavat sahinat.

Gloria restoranis mängis keelpillikvartett ning lauda toodi privaatse hommikusöögi arve.

Noor idumiljardär Ludvig Svensson juunior avas arvekarbi ning rüüpas mimoosaklaasi tühjaks.

„Ei tea, kas siin krüptos saab maksta?“ küsis ta oma blondilt, Miss Europe tiitliga pärjatud kaaslaselt. Marie oli tema parim sõber, armuke ning samas ka isiklik assistent.

„Ei, ei saa. Soovitan maksta sularahas, näitab klassi,“ sõnas Marie tundetu häälega.

„Kuule, unusta ära, et sa mu assistent oled. Ma tegin ju ainult nalja, ma tean väga hästi, et siin krüptos maksta ei saa. Me oleme ju ikkagi puhkusel, püüa lõdvestuda.“

„Jah, oleme,“ sõnas Marie.

See reis Tallinna oli olnud kink Ludvigi poolt, Marie oli aasta otsa vahetpidamatult tööd teinud, käinud temaga kaasas igal tehnika-teemalisel konverentsil, kus mees esinema pidi, ning leppinud kokku lugematuid kohtumisi investorite, ajakirjanike ja teiste ettevõtjatega. See reis oli vähim, mida Ludvig teha sai. Mees ajas käe oma smart casual velvetpükste taskusse, võttis välja Louis Vuittoni rahakoti ning pani viissada eurot karbikesse.

Gloria ees, kõht täis, lõi Marie harjumusest ise Viru hotelli kaardirakendusse.

Marko ja Andrus seisid klaasukse juures ning vaatasid pingsalt iga hotelli ette pööravat autot. Takso, takso, soomlased, takso. Kell oli juba 10:13, kümneks oli kokku lepitud. Tundus, et olid üllarisse saanud, kuid kumbki ei julgenud seda tunnistada. Järsku tõi Andrus kuuldavale kergendunud ohke ning näitas näpuga hotelli ette vuriseva valge Bentley poole, nägu lapselikku õhinat täis.

Ludvig oli harjunud hilinema, õigemini oli ta seda õppinud viimase pooleteise aasta jooksul, oma tähelennu algusest alates. Hilinemisel olid kindlad reeglid: kui on tegu vähemtähtsa kohtumisega, tuleb alati hilineda, kusjuures ilmselt hilinevad mõlemad osapooled ning jõutakse ikka umbes samal ajal. Kui tegu on äärmiselt tähtsa kohtumisega, siis hilineda ei tohi. Kui tegu on vabaajakohtumisega, siis tasub hilineda kaaslasest veidi rohkem. Kõik nimetatud punktid aitavad kaasa võimu ning üleoleku kehtestamisele, muidugi peab hilinejal olema ka rohkem raha kui sellel, kellega kohtutakse, muidu jätab püüe domineerida halenaljaka mulje.

„Näe, juba on ees,“ sõnas Marie ning püüdis sammu kiirendada.

„Bentley ju, las istub, soe ja mugav,“ vastas Ludvig külmalt ning tõmbas tempo taas endale sobivaks. Üksikute hallide pilvetupsudega valgest taevast oli hakanud langema lörtsi.

Kuldar tõmbas käsipiduri peale, võttis kõrvalistmelt jaki, et mitte märjaks saada, ning astus Bentleyst välja. Selliseid inimesi ei olnud ta varem näinud, kummaline, mõtles Kuldar, silmitsedes lohvakates mustades dressides pügamata noormeest, kes – jah, näis nii – oli valgeid roose ostnud, ning viiekümnele lähenevat ülikonnas härrast, kes sobis välimuse järgi pigem Vana-Vigala bussipeatusesse. Eksitus see olla ei saanud, kuna mõlemad silmitsesid teda nagu Päästja Jeesus Kristust.

„Kuldar olen, tervist!“ sirutas ta käe ettepoole.

„Andrus, meeldiv,“ pistis viiekümnene oma karvase käe talle pihku. Tundus, justkui oleks ta seda ka varem teinud, ilmselt kuskil välismaal või odavamates kohtades. Roosidega nolk ei öelnud sõnagi.

„Nagu te teate, siis kaebuseid me vastu ei võta, kuna kaup on mitmeid kordi üle kontrollitud ning kvaliteet ei ole küsimuse all.“

„Jep, teame,“ muheles Andrus.

„Niisiis, teile on broneeritud tuba 41,“ tuletas Kuldar meelde.

„Jep, teame,“ vastas härra taas ning astus Kuldarile sammu lähemale. „Siin mingit probleemi ei teki, kui nii… nii avalikult nagu?“

„Oh, ärge muretsege,“ kinnitas Kuldar, „ei teki, kõik on läbi räägitud. Absoluutselt ei teki.“

„Okei, suurepärane, ma lihtsalt igaks juhuks…“ pomises Andrus.

„Mis arvad, Marko, hakkame pihta siis?“ vaatas ta kaaslasele silma.

„Mhmhmh, jamh, ikka, jah,“ kogeles nooruk vastu.

„Suuuuuuper!“ tõi Kuldar kuuldavale oma firmamärgiks kujunenud hüüatuse ning avas Bentley ukse.

Tagumiselt nahkistmelt vupsasid treenitud jänkukeste kombel välja Sloveeniast toodud kääbusprostituudid, kõigil identsed valged Adidase dressid seljas. Kolm meest, neli naist, nii nagu diil oli. Ühele naisele – tõesti, sellise tellimusega puutus Kuldar esmakordselt kokku – olid ette kleebitud pikad vuntsid, tavaliselt esitati küll erisoove juukse- või küünevärvi osas, kuid vuntse polnud veel palutud. Huvitav, huvitav, mõtles ta ning sügas lõuga, vaadates kuidas Andrus ja Marko heldinult kääbuseid silmitsesid.

Ludvig ja Marie jõudsid Bentley juurde ning kortsutasid kulmu. Kes need ossid olid? Ja miks ühel roosid käes olid? No way, et täpselt ühel ajal kaks samasugust tellimust oleks, ning isegi kui oleks, siis Bentleyga toodaks kindlasti kohale just nende kaup. Ludvig oli juba valmis oma mehelikku kohust täitma ja ründama, kui üks meestest – lohvakates trenniriietes nooruk – hakkas kääbustele valgeid roose jagama, igaühe ette kükitades, tema pisikest kätt surudes ning aupaklikult lille ulatades. Mis siin toimus? Presidendi vastuvõtt või? Paarike vahetas pilgu ning otsustas õigluse jalule seada.

Marko tundis spiidi mõju, natuke imelik oli olla. Kogu vestlus Andruse ning Kuldari vahel oli tal kõrvust mööda jooksnud. Prostid olid muidugi ilusad, väikesed kääbuslitsikesed. Nunnukad teised. Mõte läks ikka käes rippuvate rooside peale ning otsustades, et hotellituppa neid viia on ka imelik, nagu oleks kellelegi teisele mõeldud või nii, asus ta lilli jagama. Eetiline oleks vist ikka põlvitada, ei diskrimineeri, ei diskrimineeri. Vaatas silma, andis roosi, tänas tulevase teenistuse eest.

„Vabandust, siin on vist mingi eksitus,“ lausus klanitud noormees, keda Kuldar alles nüüd märkas, kui nolk oli hakanud ühikutele, nagu Kuldar neid kutsus, roose jagama.

„Kas teil oli ka kokkulepe? Eksitusi tuleb kahjuks ikka ette,“ lausus Kuldar võõrale sõbralikult.

„Jah, need on meie omad,“ ütles võõras tõsise ilmega.

Vahele segas Andrus, kes oli ilmselt oma kaaslase käitumisest samuti veidi häiritud: „Eksitus? Ei tohiks olla, meil oli kokkulepe.“

„Kuulge, no vaadake ennast, teile ei tooda midagi Bentleyga kohale!“ ärritus võõras.

„Ludvig, ära karju, kindlasti on siin lahendus,“ sosistas Marie talle kõrva.

„Jah, jah, lahendus on siin kindlasti,“ ütles Kuldar lõuga sügades, „lihtsalt ma ei oska öelda milline. Raha tagasi?“

„Kuulge, me oleme siin puhkusel, ärge rikkuge seda ära,“ ütles Ludvig.

„Aga minul on vähk!“ tõotas Andrus meeleheitlikult.

„Kuuled, mehel on vähk, Ludvig…“ sosistas Marie.

„Okei…“ leebus ettevõtja veidi. Et nii imelikult riides käia, peab vist tõesti midagi rasket viga olema.

„Aga mis oleks, kui jagaks nad ära, kolm ja neli?“ tuli Kuldar lahendusega lagedale.

„Ei worki kahjuks, ei worki,“ Ludvig oli ka lõuga sügama hakanud, „meil on pealegi ainult üks tuba ka siis ilmselt.“

„Tõsi,“ tunnistas Kuldar.

Kääbused jälgisid kogu arutelu nagu linnupojukesed oksal.

„Aga Ludvig, mis oleks kui läheks koos?“ pakkus Marie välja, „vahetaksime neid ja nii…“

Alguses oli plaan Ludvigile väga vastukarva, kuid siis meenus, kelle pärast ta siia üldse tulnud oli. Marie pärast. Tema riik tulgu, tema tahtmine sündigu.

„See… see oleks okei,“ sõnas ta, küll veidi vastumeelselt.

„Jah, mulle ka sobib, jagaksime neid, vennalikult,“ vastas Andrus rõõmsalt.

„Ei, mitte vennalikult, neid pole võrdselt,“ vaidles Ludvig edasi.

Kurat küll, mõtles Marko, pidin ma kaheksa roosi võtma? Ühele kahte ka ei sobi ju anda? Või mis oleks, kui valikski oma lemmiku? Ei, vist ei kõlba, äkki teised solvuvad. Niisiis koogutas ta seal prostide kõrval ning vaatas, kuidas mingi võõras rikkur, Andrus ja Kuldar asja arutavad, vist topeltbronn või midagi. Marko ei saanud päris täpselt aru, spiid ikka mõjus natuke.

Kuldar, Marie, Ludvig ja Andrus vaatasid hindava pilguga kääbuseid, kui järsku – tundus, et kõigil ühel ajal – sähvatas. Reas seisis nüüd ju kaheksa pöialpoissi.

Järsku arutelu katkes ning Marko tajus kõigi pilke enda peal, ta ei osanud midagi asjalikku öelda, kükitas seal rivis ja mudis valget roosi.

 


Joonas Väli (19) on kodukootud lapsesõime juhataja ja kolmandat põlve sotsioloog.

eelmine / järgmine artikkel