*
see närv on nagu külm hallitus su apelsinikoorel või piimanahk, mis on nii limane
see üks küüs, mis miskipärast kasvab sissepoole, või stressipall, mida kasutatakse nõelapadjana
nagu mu närvirakud hakkaksid hallitama
ma tahan nutta, kuid see nagu valguks kõik mulle ajju ning moodustaks tumehalli krobelise vedeliku
*
ma olen pisike putukas liinibussis
olen talvejope rannas
olen kadumas
vahusel veenõlval jalgu vette panna ma ei julge.
mu kael on kange isegi peale padjavahetust
ma vajan vabastust.
lahkhelid ja möödarääkimised
tahan nutta keset supeluse tänavakest
saan võtta jälle rohte pärast nädalast tsüklit
tunnen et elul pole mulle enam midagi pakkuda.
*
alalõpmata lõpetame kägaras
sellessamuses millest pääseda püüdsime
oh ajad oh kombed
rumalus ennekõike
suruda pähe poliitikat ning mõtteid
ükskõik mis ta räägib on haiku
ning teeb nalja inimeste kõnepruugi üle
kuis inimesed jaksavad karjuda
et kaks sekundit hiljem jälle toredad olla
tunnen end justkui näide
näide kunstnikust
näide baarmenist
näide noorest
laskem mul olla ma ise
küll ma saan hakkama
kuigi raske on mul tõepoolest
olen siin
väsinud ning rügatud
käes raha mis teenisin
et see kõik kohe jälle kulutada
ja lollilt maha kukkuda
*
ma ahmin enda poolt täis ropsitud õhku ja mõtlen, kas peaks veel ühe tobi tegema. ma tahan karjuda ja sind moosida samal ajal. õhk mu ümber on raske nagu vask, kuid pehme nagu sulg. kas elu ikkagi on kingitus või saadeti mind siia surema. miks kõik hea on võetud ja kõik allesjäänu nii kohutav.
ma tahan karjuda. ma tahan üles kitkuda iga viimase kui närvi, mis mu kehas on. jääbki mõistatuseks, kuidas mõne inimese nägemine lööb terve mu ajukeemia perse. olen kõva ja vihane korraga. näen alatasa inimperfektsust, kuid nad vist ei teadvusta seda. ei julge neid valgustada ka, mind võidakse pidada imelikuks, kahtlaseks.. hoia mind. hoia mind enda juures ja lihtsalt räägi minuga juttu. võime ameleda või lihtsalt laua taga õhtust süüa. tahan kuulata su vaateid ja näha sinu ütlemisi.
ma tahan oma naha seljast tõmmata ja selle välja tuulduma panna.
*
maanteel päevitavad vaskussid olid just otsi kokku tõmbamas, kui buss nendest üle sõitis. polnud suuremat pauku, ei müristanud äike. lihtlabane praksatus laupäeva hommikusse. maaõhk on ikka tõepoolest püha ning kuigi ma ei oska kuid ega numbreid õigesti lugeda, oli mul mõte paigas. jääkohvi juues naerda inimeste üle, kes kooke küpsetavad, on justkui nii õige algus päevale.
mortimer (19): „sihin sihtimatuse piiridesse, maa ja taeva lõppu.“
