Ljubov Jakõmtšuk
„Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi”
Tõlkinud Mathura
Allikaäärne, 2019
Ma pelgan sõda ja sõjaraamatuid pelgan ka (sõjafilmidest rääkimata). „Donbassi aprikoosid” ei ole (ainult) sõjaraamat[1], aga sellest hiljem. Mulle tundub, nagu teaksin sõjast juba niigi rohkem, kui teada tahan. Ma tean – banaalsuseni lihtsustades –, et sõda lõhub hoolimatult kõike hoole ja vaevaga ehitatut. Inimesed kannatavad ja satuvad keerulistesse olukordadesse ja kannatavad veel. Ja ma tean, et ei suuda sõdade suuri globaalpoliitilisi tagamaid, mõju ja dünaamikat päriselt hoomata, sest need käivad lihtsalt üle pea. Kuidas see mind aitaks, kui laseksin ühel raamatul mu niigi ebakindlat tasakaalu raputada ja hapra argisusekihiga kaetud hirmud välja kiskuda? Pealegi ilmutab mu tekstitajus end alailma ebaratsionaalne kalduvus tiirutada teksti valupunktide ümber, kuni kõik muu kustub, et suvalistel hetkedel ükskõik kui mitu aastat hiljem neid valupunkte mälu kompostikasti alumistest kihtidest täiesti kõdunemata kujul, üksikasjadeni selgena üles tirida.
Ma ei taha väita või nõuda, et kogu kirjandus peab olema pehme, päikeseline ja positiivne või lohutav ja lepitav, kuigi raamatutest soojust, usku inimesse ja varjupaika otsida (ning kirjutada raamatuid, mis seda pakuksid) ei ole ka vale. Saan aru, miks on vaja valusatest asjadest kirjutada. Aga tahaksin paremini aru saada, miks on neist vaja lugeda. Ja miks just mina seda ikkagi teen?
Üks, mida ma sõja ja muu vägivalla kujutamise (olgu kirjanduslike või muu) juures pelgan, on just nimelt nende sagedane paradoksaalne ligitõmbavus. Nagu Susan Sontag on fotodest kirjutades nentinud: „[K]ujutised eemaletõukavast võivad ka ahvatleda. Igaüks teab, et raskest liiklusõnnetusest mööduvate autode kiirust maanteel ei aeglusta pelgalt uudishimu. Paljude jaoks on tegu sooviga näha midagi õudset. Sääraste soovide nimetamine „haiglaslikeks” vihjab iseäralikule hälbimusele, kuid sääraste vaatepiltide kütkestavus ei ole iseäralik, ning on sisemiste piinade igikestvaks allikaks.”[2] Valust kirjutamine pole muidugi sama, mis valu pildistamine. Aga ka kirjutatud valu võib kutsuda end vuajeristlikult vahtima – Eneken Laanes leiab popkultuurilaadseid kaubastavaid aspekte näiteks Sofi Oksaneni „Puhastuse” vägivalla kujutamise viisides.[3] Ma ei taha, et mind pandaks olukorda, kus ma vägivalda tarbin.
Nii võiksin kirjeldada eelarvamuste kuhilat, mille alt „Donbassi aprikoose” piidlesin. Aga Ljubov Jakõmtšuki raamat ei ole sõjaspektaakel. Vägivald on selles raamatus küll kohal, aga teistmoodi. Popkultuuriliku troobitsiteerimise asemel tegeletakse siin küsimusega „Kuidas midagi sellist sõnastada?”. Sest sõnastada on vaja. Kuulsamaid näiteid sellest on ilmselt Anna Ahmatova „Reekviemi” alguses, „hirmsail ježovštšina-aastatel” ootejärjekorras vangla värava taga sosistatud küsimus „Kas seda suudate kirja panna?”. Kui luuletaja vastas „Suudan”, siis „libises midagi naeratuse sarnast üle selle, mis oli kunagi olnud tema [küsija] nägu.”[4]
Aga „Reekviem” on ju juba olemas. Ja sõjast laulis ka Homeros. Nagu Jakõmtšuk ka ise intervjuus Eda Ahile nendib, ei ole sisuliselt võimalik millestki uuest kirjutada, saab ainult otsida uusi viise, kuidas. „Kirjanikule, kes valdab hästi teemat, mille tema eelkäijad on juba läbi töötanud, on jäänud üle töötada veel vaid vormi kallal. Küsida eneselt, milliste sõnadega sellest rääkida, milliseid kunstilisi võtteid tarvitada (või püüda neist hoopis vabaneda), milline võiks olla struktuur ja rütm.”[5]
Milliste sõnadega rääkida sündmustest, mis lõhuvad sõnu endid? Kõnekat võtet kasutab tsükli „Lagunemine” esimene tekst, kus lagunevad nimed. „Pervomaisk lõhati pervoje’ks ja maisk’iks / kumbki jäi üksinda rähklema” (lk 43). Nimi mitte ainult ei purune, vaid kaotab ka suure algustähe, nime asemel on nüüd lihtsalt tükk, nagu tundmatuseni moonutatud inimkehad sõjafotodel – ja kui see võrdlus tundub liialdav, kui Pervomaisk ei kõla piisavalt koduselt, siis mida ma tunneks, kui Tartust jääks järele ainult tu? Koos koduse maailmaga laguneb ka seda pealt vaatav subjekt: „varsti Ljubat polegi / jääb ainult ba” (lk 44).
Sõnade lagunemist, kogemuse väljendamatust peetakse trauma tunnuseks. „Donbassi aprikoose”, eriti „Lagunemise” tsüklit võiks ilmselt edukalt analüüsida traumakirjanduse võtmes, aga võiks kasutada ka sõna, mille Jakõmtšuk ise ühes tekstis mängu toob, sõna, mis pärast 2013. aastat Ukraina mainimisega peaaegu lahutamatult koos käib: kriis. Poliitiline, sõjaline, humanitaarkriis, aga ka isiklik kriis kannavad kõik traumaks saamise potentsiaali. Kriis pöörab elu pea peale, harjumuspärased ning (enam-vähem) turvalised olemis-, kogemis- ja mõtestamisviisid kukuvad kokku. Kriis on olemuslikult miski, mis ei sobitu seni kehtinud tegelikkuse koesse. Kui see kude rebeneb, kipuvad ka sõnad nõrkema või vähemalt abituna üle kogemuse pealispinna libisema. Luuletuses „Mul on sulle kriis” nendib ta, et kriise on ju kõigil. Kriisi tähendus arendatakse kõigepealt köögisõdade suhtekriisist kodukriisi, vabaduskriisi ning esimese ja teise ilmakriisini. Kriisid käivad inimestest üle ja üksikisiku kogemusel on suurte õilsate üldistustega või isegi konkreetse kriisi nimetusega vähe pistmist: „see kõlab nii hästi – / 1648. kuni 1657. aasta vabaduskriis / pange kooliraamatuisse kirja: / see on kriis, mis vabastab / lõpuks saad üldse enesest lahti // minu vaarisa hukkus teises ilmakriisis / ja võimalik, et minu teise vaarisa käe läbi / [—] pole ainult selge / kuidas nad üksteisega kriisi pidama sattusid / või kas see kriis ise ehk murdis nad / katkuna maha – / süüdi polnud tolles kriisis pealtnäha keegi / kriis oli vältimatu nagu surm” (lk 38–39). Sõbra soovitus lüürilisele minale asendada paarisuhtest mõeldes sõna „sõda” sõnaga „kriis” muutub irooniliseks, kui seda rakendada pärissõdadele, ja valusaks, kui osutatakse, et just nõnda maailm Ukrainas juhtuvaga teebki: „ja kui meie oma kodusõjast / saab „kriis”, / hakkab meil sellest siis kergem, / teeb see vähem haiget siis?” (lk 39).
Seejärel jõuab ta luuletuses tõdemuseni, et kriis ei ole armastuse vastand, vaid pigem sünonüüm: „ent kui kord armastus on keerukas, / nii et see ainult lahvatab või kustub / on nagu veri ja valu / [—] kui armastus käib / kahest erinevast tundest koos, / siis võibki varsti armastust / ka nimetada kriisiks.” Jälle tunnistatakse keel jõuetuks: „tunnetest kõneldes jääb alailma sõnu puudu / pole öeldagi muud kui et „armastus” või „kriis”” (lk 39). Sõna „kriis” on seega ühest küljest täiesti ebaadekvaatne, kui kirjeldab ühtaegu nii armastuse jahenemist kui ka tunnete üleüldist sisemist vastuolulisust ja raputavust ning ka ulatuslikku sõjalist vägivalda. Teisalt on see aga ka kummaliselt täpne: ükskõik kui kõikehõlmav on kriis, inimene on selles kriisis ikka iseendasuurune. Ja kriise ongi ju kõigil – ometi ei maksa arvata, nagu kriisisilt meid vahest võiks keelitada mõtlema, et teame, mis tunne on elada kellegi teise kriisis.
„Lagunemise” tsükli kriisis elamine näib nõudvat tugeva emotsionaalse distantsi loomist. Suur osa luuletustest ei väljenda ootuspäraseid tundeid nagu kurbust, hirmu või viha, vaid kasutab pigem võõrastust ja kummastust peegeldavaid kujundeid. Alates Ljuba nime lagunemisest on luuletustest traditsiooniline lüüriline, st oma tundelist siseilma avav mina peaaegu kustutatud. Mina esineb üldse harva ja isegi kui talle nuge kõhtu lüüakse, mõjub selle kirjeldus laadilt pigem kiretu faktisedastuse kui emotsionaalse kujundina. Täiesti ebaisikulisest vaatepunktist kirjeldatakse apokalüptilist veeuputust, kus veest saab „veider / mitmekäeline taim”, rusulasud pühitakse kiretult kokku ning sünnib uus ja elus meri, kus „inimesi pole enam tarvis” (lk 45).
Vägistamisstseenis („Röövik”, lk 49–50) jõuab distants toimuvast vaat et dissotsiatiivsuseni, alates sellest, et tanki kujutatakse röövikuna, mis roomab lapse jalge ette, nii et vaatepunkt nihkub justkui kuskile kaugele ja kõrgele. Kui sõjardid nimetavad tänaval ette juhtunud naist litsiks, täpsustab vaatlev hääl: „kuigi mitte päris teda” (lk 49). Jutustaja hääl kõneleb kolmandas isikus ühelt poolt peaaegu täiesti neutraalselt ning toimuvat väljast vaadates, teisalt teeb kohatuna mõjuvaid märkusi, mis nagu pärineksid vägistatava naise (võimalik ka, et tema tütre) siseilmast: „üheksa meest oli neid / (ta lemmiknumber) / tunkedes, mis sinised / (ta lemmikvärv) / tossudes, mis auke täis / (ta lemmikud jalavarjud)” (lk 49–50).
Lüüriline mina tuleb siiski pinnale suhetes lähedaste inimestega. Ent mina kõige isiklikumast sfääristki on tehtud sõjatanner: „sest on tarvis teada, kui mitu protsenti on minus ukrainlast, / kui palju poolakat või venelast, ja kas on mustlasverd / [—] tarvis teada, kas ehk rakukestadest võiks saada piirid” (lk 57). Inimlik side muutub pingestatuks, koormavaks, sugulusliine ja vereringetki kuulatakse pealt ja samas ei lase need õieti midagi läbi: „sadu haudu on minu ja mu ema vahele kaevatud / enam ei tea ma, kuidas neist hüpata üle / sadu mürske on minu ja mu isa vahel lendu lastud / enam ei oska neid pidada lindudeks / õest mind lahutavad rauast keldriuksed, / keskelt labidaga kinni pressitud / vanaema ja mu vahel ripub palveloor, / peen siidine sein, millest läbi ei kuule, ei kuule mitte midagi” (lk 57).
Nagu „Röövikus” tütar ema kohtlemist kõrvalt „vaatas, kuid ei tihkunud”, nii ei väljendata ka peaaegu kuskil mujal selles tsüklis ootuspärast meeleheidet. Ainsad pisarad on destilleeritud ja hoidistatud plekist kaane alla. Kui pisaratehoidis välja tuuakse, „me istume / ja midagi ei räägi sellest / millest valjult kõnelda ei või – / meenutame, / millest võib” (lk 59). Tunnetel lastakse välja immitseda ainult palvena. Kui luuletuses „Destilleerimine” tõuseb minal liikumatult lamava Jumala külma põske suudeldes härmatis suule ja lõhenenud huultest pudeneb kaks verepiiska – tsükli üldise vaoshoituse juures silmatorkavam kujund, kui mõnes muus kontekstis lahmavad verekosed –, siis „Palve” on täismõõduline pöördumine taevase isa poole: lüüriline, tundev mina on siin täiesti olemas. Ühelt poolt on see väga isiklik ja vahelduseks jälle sisemises vaatepunktis viibiv mina, teisalt üldistab meieisapalve parafraseerimine ta kollektiivseks meieks. „Palvest” võib välja lugeda ka tunnete represseerimise allegoorilise põhjenduse. Märkamatult selga kinni kasvanud kuulikindel vest „valitseb .. mu keha, / paneb minu soontes / voolama mu kodumaa vere, / sest muidu oksendaksin / ta ehk välja” (lk 52). On tundeid, mida ei saa tunda, sest need oleksid talumatud. Või vähemalt raskendaks kõikide tunnete läbitundmine kriisiolukorraga toimetulekut. Pealegi ei leia (või ei leiaks – kui ta midagi tunneks) sõja jalgu jäänud inimene endast sageli ainult õilsat või isekat leina, hirmu ja pääsemissoovi, vaid ka hävituslikku käegalöömis- ja kättemaksuhimu, millest päästmist on ehk kuulirahest rohkemgi vaja paluda: „jaga valgust pimedatele, / selgust sõgedatele, / ja andesta meile me varemeis linnad, / kui ka meie neid oma vaenlastele / iial ei andesta, / ja ära saada meid kiusatusse / hukutadagi see hukas ilm” (lk 52–53).
Tsüklis „Nämm ja sõda” võiks „seda talumatut Nämmi” tõlgendada personifikatsioonina kriisis (või pigem kriisiaimduses – tsükkel on kirjutatud aastatel 2008–2009) elamisega kaasnevast, ühtlasi kriisi tingivast või võimendavast irratsionaalsest, hulluksajavast, painavast seisundist, kus mõtted sisendavad, et „uut päeva ei saabu” ja „vana päev ei lõpe eal”, kus „kaks kuud ei ole toas tuld kustu pandud / teler on mänginud / teadvustki ei ole välja lülitatud” (lk 66) ning voodi alt ja kapist otsitakse vaenlast. Nagu tunnetest ja iseenda isikust distantseerumine, aitab kriisiolukorras mõistuse juurde jääda ka niisugune projitseerimisvõte: las meil olla üks Nämmi-nimeline deemon, sest temaga on lihtsam võidelda eksternaliseeritud kujul.
Sellal kui Nämm leiutab vaenlase ja ajab suured inimesed teda otsima, läheb lüüriline mina oma linna tänavatele armastust avaldama. Sest nagu öeldud, pole see raamat ainult sõjast või kriisist. Kriisiseisundi kirjeldused polekski ehk nii mõjusad, kui nende taustaks poleks (kodu(maa))armastuse kirjeldusi poeemis „Donbassi aprikoosid”. See ei ole idealiseeriv, vaid realistliku pilguga armastus (kõrvaltvaataja jaoks suhteliselt trööstitu) tööstusmaastiku vastu, mida väljendavad vaheldumisi argised ja muinasjutulised kujundid, mis on pärit kõhedatest muinasjuttudest. Igatsev mõte üksi maha jäänud, tuulega tantsivast aprikoosipuust, kes tahaks end lahti rebida, aga ei saa, toob raamatu lõpuks inimlikud, õrnad ja traagilised tunded tagasi: „ta väljarände tants / on meeleheitlik, riske tulvil / samamoodi pikk / kui on pikad aprikoosipuu all juured / aprikoosikarva elu / oh mu aprikoosikarva õnn” (lk 69–70).
Pöördun nüüd tagasi alguses esitatud küsimuse juurde, miks on vaja valusatest asjadest kirjutada ja lugeda. „Donbassi aprikoosid” ei ürita maailma muuta üleskutse või õppetunni võtmes, vaid pigem performatiivselt, kehtestades isiklikku kogemust kogu selle ambivalentsuses ja arusaamatuses, mittemustvalge, mittepropagandistliku, mittesentimentaalsena. Luuletus ei ole võluvits, mis maailma korda teeb, inimese hinge see tõenäoliselt päris lõplikult ei paranda, aga aitab siiski ellu ja inimeseks jääda, sest sõnastamine ehitab vähemalt mingil määral kaotatud tähendus- ja tegelikkusmehhanisme uuesti üles. Jakõmtšuk nendib ise: „Võimalik, et kirjanduselt oodatakse rohkemat kui see suudab pakkuda. Ka paljud luuletajad arvavad, et kirjandus muudab midagi. Mina ei usu, et üks või teine luuletus globaalselt midagi muudaks, aga seda meelt ma olen, et kirjandus on töö nähtamatuga. See on töö peenekoeliste asjadega, peenmateeriaga, sõnaga – ja seeläbi töö tulevikuga.” (tõlkija järelsõna, lk 75)
Ja mina ise loen neid tekste nägemaks, et kui inimlikkus ei saa kaosest just võitu, siis vähemalt ei kao ta sellesse ära. Ühtlasi on sellistel tekstidel lugejat vist vaja, et nad päriselt nii toimiksid. Kirjanduse kommunikatiivset rolli rõhutab samuti Jakõmtšuk ise ning kommunikatiivsuse seisukohast on oluline ka selliste tekstide tõlkimine – mingis mõttes jällegi võimatu ülesanne sõnastada teises keeles seda, mis juba algkeeles oli justkui sõnastamatu. Kuidas tõlkida lagunevaid sõnu? Nii nagu kõike muudki võimatut (st kõike): hea tahtega, heas usus, et ma ei saa lõpuni teada, mis tunne on olla teine inimene, vaid pean kuulama, mida ta mulle räägib. Tõlkija kuulab (ideaalis) eriti tähelepanelikult ja on sedamoodi eriti võimas lugeja ja dialoogipartner. Mathura tõlked tunduvad delikaatselt kuulavat. Jakõmtšuk väljendab intervjuus kreedot, et luulekeel peaks olema loomulik, inimeste igapäevaelus kasutatav, mitte raamatukeel.[6] Mathura tõlgetes, eriti „Donbassi aprikooside” poeemis, on midagi laululikku, teatav poeetiline süntaks nagu aprikoosipuu tants. See laululisus alguses üllatas, isegi võõrastas, aga loob kontrasti nii söetahmase või sõjatolmuse pildistikuga kui ka tõepoolest üsna tasase, neutraalse ja argise sõnavaraga, kust üksikud erandid seda mõjuvamalt eenduvad. Eda Ahi tõlgetega (ilmunud Värskes Rõhus nr 56) võrdlemine tekitab kummalised paralleelmaailmad: kas „Rööviku”/„Roomiku” naisel oli siis snaiprivill sõrmel või ei, kas rünnati humanitaarabiveokit või veokist endast – eks tõeliselt juhtubki ilmselt nii üht kui ka teist.
Valu ei lagune mälu kompostikasti peidetuna iseenesest, seda tuleb teadlikult ümber töötada. Töö peenmateeriaga on igas kriisis sama oluline kui töö (jäme)mateeriaga.
[1] Isegi kui seda nii esitletakse, vt https://kultuur.postimees.ee/6797553/ilmunud-on-luuleraamat-donbassi-sojast.
[2] Susan Sontag. „Vaadeldes teiste valu” – Tallinn: Tänapäev, 2008, lk 84. Tlk Külli Paulus
[3] Eneken Laanes. „Trauma ja popkultuur: Sofi Oksaneni „Puhastus”” – Vikerkaar, nr 12, 2010, lk 52.
[4] Anna Ahmatova. „Reekviem” – Vikerkaar, nr 3, 1988, lk 21. Tlk Doris Kareva.
[5] Eda Ahi. „Sõda lõhub ka sõnu. Intervjuu Ljubov Jakõmtšukiga” – Värske Rõhk, nr 56, lk 89–90.
[6] Eda Ahi. „Sõda lõhub ka sõnu”, lk 90.
