Luule

Saun

Joosep Vesselov 10.03.2021

kõik eestlased
on alati olemas olnud.
nad on lihtsalt oodanud,
viheldes maa-aluses saunas,
head aega sealt välja tulla.

kõik praegused eestlased olid seal,
maakeskme kerise ümber,
kõik miljon ja midagi eestlast.

tõnu õnnepalu oli seal, kaalep ja kaplinski
olid seal, kareva ja pihelgas olid,
krull ja kruusa,
hannes võrno oli seal.

mina olin seal
ja seal olid sinagi –
sina,
sa istusid minu kõrval ja
vihtlesid mu selga,
aga sa ei mäleta seda
ega mäleta minagi,
see oli ammu,
see oli sügaval soojas niiskes
saunas ja me olime veel lapsed,
kõik me miljon ja midagi eestlast.

meist keegi ei saagi seda mäletada,
aga me kõik tuleme ühest
soojast kohast, kus üksteist
hanereas vihtlesime, kus
laulsime saunalaule, viskasime
kordamööda leili ja jõime
põhjatust vaadist kõrrega
maailma magusaimat õllekest.
kõik me miljon eestlast
ja natuke peale.

sina istusid mu kõrval ja
küsisid, kus mu
pintsak ja lips on.
ma vastasin, eesruumis
põrandal, tahma ja nõe sees,
neid ei lähe mul niipea vaja,
küll pärast koos peseme.

ma küsisin sinult, kus su kingad on.
sa vastasid, saunaukse ees
märjas rohus, saagu pealegi niiskust,
pärast paneme koos ahju otsa kuivama.

me naersime ja võtsime selle peale
ja, teised eestlased, teiegi naersite
ja võtsite niisamuti. me kõik
naersime ja võtsime
tohutud maotäied õllekest,
kuni põhjatu vaat sai tühjaks.

kell oli juba öö ja
poed olid juba kinni,
aga kurgud kuivasid,
me panime
kõik miljon pead kokku
ja pidasime nõu.

võtsime üheskoos vastu otsuse minna
allkorruse naabrite juurde
õllekest küsima
ja nõnda läksimegi
tahmaseis riideis ja lirtsuvais kingis
lätlastele külla.

tee peal laulsime lorilaule
ja rääkisime omavahel
hanereas juttu,
jüri tuli meie juurde soga ajama,
ta rääkis meile loo
neljast poeedist, kes
vedasid kord kihla ja läksid
kunsti nimel kuningat solvama.

kuningakotta oli kogunenud
tohutu rahvamass, kes tahtis
sündmusest osa saada.
esimesena astus kindlal sammul kuninga ette
poeetidest vanim. tema oli aristokraat.
aristokraat luges luuletuse, milles
ta kuningat familiaarselt sinatas.
kuningas kuulas esituse ära,
naeratas soojalt ning
sinatas poeeti vastu:
„sina, aristokraat, võid meile kõigile
olla eeskujuks,”
ega solvunud ühti.

teine poeet oli proletaar.
ta trampis kuninga ette
võltsilt vihasel sammul ning
luges poolkisades luuletuse,
milles ta kuninga eesnimepidi perse saatis.
kuningas naeris lõbusalt ning
saatis proletaarigi sõbralikult perse.

kolmas poeet, eremiit,
ilmus kuninga ette ei-tea-kust
ning luges ähmase mõtliku luuletuse.
ta rääkis pilvedest ja rohust, ojast ja jõest
ega teinud luules
kuningast väljagi.
kuningas jäi troonil mõttesse,
kirjutas midagi märkmikku
ja tänas eremiiti vagalt.

nõnda ei suutnud ükski
kolmest poeedist
kuningat solvata.

neljas poeet astus kuninga poole,
viskas tema jalge ette kotitäie kulda
ning pöördus rahva poole teatamaks,
et tähelepanuväärse seadusloome toetuseks
pakub ta kuningale rahva maksudest kogutud
igakuise stipendiumi.
rahvas aplodeeris.

nüüd sai kuningas tõesti vihaseks.
tõusis püsti ja lõi jalaga kullakoti
mööda saali laiali ning hüüdis, et
temal pole raha vaja, selle võib
poeet rahvale lahkelt tagasi anda.
rahvas aplodeeris.

seepeale tõstsid kära
esimesed kolm poeeti,
kes vaidlesid, et loometöö
on siiski töö, mis väärib
tasustamist, ning hakkasid
laialipillutud münte maast
taskuisse korjama.

kolme poeedi kerjamise peale
solvus jällegi rahvamass.
nad süütasid lossi ja
surusid selle ukse kinni, jättes
kuninga ja neli poeeti,
taskud kulda täis,
sinna lämbuma.
lossi leegid ulatusid pilvedeni.
rahvas aplodeeris.

teises ilmas pidid aristokraat,
proletaar ja eremiit tunnistama
neljanda poeedi võitu,
kuna üheainsa lahke teoga
suutis ta solvata kogu maailma.
kolm poeeti tegid neljandale
õlle välja.

kui me, eestlased, kohale jõudsime,
olid lätlased juba magama läinud.
nad olid õhtu eeli mäe otsas lauldes
end ära väsitanud, aga unepahuraina
tulid nad siiski uksele, nad kõik,
peaaegu kaks miljonit lätlast,
ja kuulasid meie palvet:
„palume õllekest, meil sai otsa
ja poed on ammugi kinni.”

lätlased pidasid nõu,
kuna neilgi vaid üks põhjatu vaat oli,
ja laulsid siis meile:

ennem söödan linnaksed
naabrimehe seale
kui et minu õllekest
joodaks ilma lauluta!

õlle nimel olime nõus laulma küll
ning laulsime koos ainsat laulu,
mille sõnad meil kõigil juba eos peas olid.

tõime maki, võtsime ritta,
seisime püsti ja möirgasime
cd-orkestri saatel:
muu-ii-saa-maa!

makk mängis viiuleid ja pasunaid,
meie, kõik miljon eestlast, kisasime edasi:
saa-oo-leed-minnd!

kõlareist kostis trummide kõminat,
sina pühkisid juba pisaraid,
mina mõtlesin, kus ja kuidas käsi hoida,
rinnal hoida ju ei tohi, taskus veel vähem,
selja taga oleks kuidagi kahtlane …
lätlased irvitasid, eestlased karjusid edasi,
aga natuke tasem:
suu-üü-lee-juu …!

näod veel saunast hõõgvel ja tahmas,
janus õllekese järele, hüüdsime
kähisevi kurgu viimast korda:
ii-saa-maa-aaa!

sa ütlesid,
„kurat, kui ilus,
kurat,”
aga lätlased irvitasid
ja ütlesid:

oijah, maki hele hääli,
nagu puhtast kullast ta –
kauged külad kuulavad,
peiud palja peaga!

ja kõik lätlased tõstsid irvitades
lubatud vaadi pääde kohale
ning jootsid kogu lõputu õlle
makile.

makk hakkas sädemeid pritsides luksuma,
eestlased tõstsid kära, nõudsid õigust,
lätlased selgitasid, et laulu
ei olnud laulnud mitte kõik eestlased,
üks oli tagareas vaid
vaikides maigutanud suud.

ja lätlased näitasid näpuga
minu peale.

lõin pilgu häbist maha.
teie, eestlased, karjusite minu pihta
oma ürgsemaid roppusi ja etteheiteid,
minul polnud teile midagi öelda.
ma ei kuulnudki teid, vaid
üritasin läbi voolavate pisarate
rohuliblesid loendada.
tundsin sinu kätt oma seljal
ja kuulsin, et üritad mind
sosinal lohutada. kuid
kogu maailma vihakära summutades
summutasin ka sinu pehmed sõnad
ja lugesin
kaksteist-kolmteist-neliteist.

tundide möödudes karjusite teie,
eestlased, end lõpuks kaineks
ja hakkasite tagasi minema,
lauldes tee peal, et kunagi
tulete tagasi, tulete järele
oma õllekesele, tulete
riiga rikkumaie.

lätlased juba magasid toas,
irved suudel.
sina seisid veel mu kõrval
lätlaste koja ees.
küsisid tasa,
kas läheme ka,
ja läksimegi.

me kõik, eestlased, läksime ja
tulime maa peale oma kodudesse laiali
ning lasime soojal saunal tühja jahtuda.
teie, eestlased, uinusite kiiresti ja vihaselt,
mina vähkresin suurest süüst ja häbist
hommikuni.

sauna jahtudes jahtus ja ununes unes
ka meie mälestus saunast, ununes
mälestus lätlastest ja ürgõllest,
ununes mälestus meist endist, sõpradest
eestlastest ja sellest, et me teineteist tundsimegi.

nii ununes ka teie viha minu vastu,
aga läbi sinu silme vaatate
mulle siiani vahel viltu, kui hakkan
sulle ette teatamata soga ajama.

sa näed mu häbi, tunned seda,
näed nõeplekke mu riideil,
tunned kuskilt järsku
märgade sokkide haisu ja vaatad viltu.
mina löön jälle pilgu häbist maha,
vahin lõikelaual juustutükke
või tassist tõusvat auru
või vaatan aknast, kuidas all tänaval
puude raagus oksad minu pisarais
üheks ähmaseks pilveks saavad.

me nutame veidi koos,
palume teineteiselt andeks ja
siis ma lähen, märkmik taskus,
tänavaile hulkuma
ja tulen mõne tunni pärast
tubakahaisu, poriste kingade
ja rõõmsa tujuga tagasi.

sest seda me, mehed, oskame –
ainult minna ja tulla.

kui tulen, küsid, kuidas
end nüüd tunnen,
vastan, et hästi,
jättes ütlemata, et istusin
forseliuse pargis pingil,
üritades selgeks mõelda, mis
veidrat mõnu (nagu
õigesti pandud diagnoos)
ma kuklas tunnen, kui
kujutan enese tahtmata ette,
kuidas
mõõk
aeglaselt
minu
pead
läbistab.

pikk mõõk, kahekäemõõk
nagu see, mis rippus kunagi
minu vanavanemate kabineti seinal.

aeglaselt
nagu tömp kööginuga
läbi külma või.

sest see ma olengi –
öises näljas äsja kapist võetud või,
mida peab vägisi noaga kraapima, et
oleks natukestki, mida määrides
saaks saia katki hõõruda.

vahel harva siiski sulan ka.
nagu tol suveõhtul,
kui sa unesegase ja kõhuvalusena
väänlesid voodis
minu käte vahel.
siis ma sulasin üle pika aja,
me mõlemad sulasime
ühte.
ühte teineteisega.
ühte millegagi, mis oli
me ümber.

tõesti, ma tundsin sulle kaasa –
füüsilises piinas ei ole midagi ilusat –,
aga siis hakkas päike loojuma ja
miski tuli aknast sisse.

see võis olla lihtsalt valgus,
aga minu jaoks oli ta
sulavõi,
mis tuli sujuvalt ja soojalt,
uputas enesesse toa ja voodi,
meid embasid ta magus samet ja vaht.
miski selles noroviiruslikus hetkes tõi
puhta kulla säralise selgitamatu õnne.

ja sulle ka.
ütlesid, et nägid
inglit seismas soemüüri ees.
sa tõusid istuli ja
oksendasid
kaussi, milles olime
kevadel teinud koos
meie esimese
pannkoogitaina.

kui tulen,
küsid, kuidas
end nüüd tunnen.
vastan ausalt, et
hästi.

eelmine / järgmine artikkel