Sa peaksid rohkem Sirpi lugema.
–
Mingi tüüp unmatch’is minuga Tinderis. Üks kolmest, kellele ma viimase kolme aasta sees kirjutanud olen.
–
Kuidas see võimalik on, et meil mitte ühtegi ühist sõpra pole?
–
Kusin vetsupotist mööda ega koristanud seda ära. Voodi olin ka tegemata jätnud ning tuba oli riideid täis. Mu eksi ema tuli ülakorruselt, koristas mu kuse ning tegi korda mu toa. Ta oli pettunud. Ema helistas töölt ja tundis minu pärast häbi. Eksi ema oli just tema klient olnud ning talle minust rääkinud. Ma ei saanud aru, sest mu tuba oli täpselt selline, nagu ta alati on, ja mispärast oli mu eksi ema üldse korterisse mu kust ja segadust likvideerima tulnud. Oleksin ise oma kuse vetsupoti kõrvalt ära kuivatanud ja voodi korda teinud. Allkirjastasin ema Smart-ID-ga Roheliste petitsiooni perekonnaseaduse muutmiseks. Ärkasin üles.
–
Kus kõik ilusad inimesed on?
–
Sveta valetas, mil ütles, et üks ohtlikumaid asju maailmas on jõusaalis mehele otsa vaadata. Veel ohtlikum on ?-seksuaalina rongiga Lõuna-Eestisse siirduvale pensionärile otsa vaadata.
–
Käisin mingis põhikoolis algklassilastele esinemas. Mu ema oli seal juuksur ja ühtlasi vaatas mu etteastet. Panin lava peal omi asju kokku, kui kamp seitsmeaastaseid mind kiusama tuli. Nad väänasid mu käsi, aga ma ei tahtnud neid lüüa ka. Ütlesid halvasti.
Hakkasin koolimajas ringi kõndima. Läksin keldrikorrusele, kus emad jõid pokaalidest šampust. Sain korraks neist tittedest lahti. Sõin suupisteid ning mõtlesin, mida ma teen. Mida ma nende lastega teen? Siis tuli üks nõme ema minu juurde ja ma ütlesin, et see on haige. Su laps on kasvatamatu. Saad aru, see ema hakkas mind jalast tirima ja mõnitama, kui andetu idioot ma olen. „Vaata ennast … vaata ennast, haha!” Lapsed naersid ka. Üks teine ema liitus. Neil olid blondeeritud pikad juuksed ja pitsiga kokteilikleidid. Hoidsin trepikäsipuust kinni, samal ajal kui emad mu jalgu väänasid ning lapsed mu käsi pigistasid, näpistasid ja tõmbasid. Väga valus oli. Mõtlesin, et kukun maha ja hakkan nutma. Ma ei jõudnud enam. Ma ei teadnud, mida teha. Keegi ei aidanud mind ka. Jooksin oma ema juurde ja tutvustasin talle neid kaht luuda. Ütlesin, et need kaks debiilikut koos oma titelaagriga väänavad mu käsi ja mõnitavad mind ja mul on nii valus. Kõik kohad valutavad, ma ei jaksa enam. Sain aru, et tegemist oli valede naistega. Süüdistasin mingit eneseteadlikku brünetti, kes hakkas automaatselt suust välja ajama iba, millest ma aru ei saanud. Ta pilk oli nii ebalev, oleks nagu aines olnud. Ema sai aru, et ma valetan, aga tegi näo, nagu usuks mind. Jälle on tal minust hale.
–
Kandsin roosasid sukki ja sinist miniseelikut ning aelesin koos Kertin Vasseriga Põhjala pruulikoja põrandal. Kolmapäev.
–
Idülliline suveafäär tekitab minus sama tunnet kui Mammaste terviseradadel kell kaheksa õhtul higise varateismelisena suusatamine.
–
Pankur Irma oli minuga ootamatult soe. Ta rääkis mulle, kuidas ta oma 24aastasele pojale kolmanda pensionisamba avas. Lasi abikaasal ka selle avada. Ja ise avas samuti. Mees olevat öelnud, et avame koeral ka, haha. Irma on 50. Ma tahtsin ärikliendiks saada. 30 minutit oli möödunud. Jooksin Klassikaraadiosse, kus rääkisin Liis Viira kontserdi asemel Willem de Kooningust.
–
Pärast seda, kui Henri arvas, et tal on ussid, sest ta perse sügeleb, mõtlen sageli paelussidest.
–
Enne kui noored üheöösuhte kasuks otsustavad, peaksid nad esmalt võtma kummi ära ja koos rahulikult maha istuma. Mõtlema, kui mitu last nad saada tahavad ja kelle vanemate juures jõule veeta plaanivad. Juhuseks peab lõppema sundabieluga. Kogun allkirju, et Riina Solman vait jääks.
–
Lugesin Hesset. Ta mainis, et magistrid hoiavad kaks korda hinge kinni, kui endast välja lähevad. Läksin Argo Valsi kontserdile ega jõudnud ära oodata, millal see lõpeb. Hoidsin kolm korda hinge kinni. Pea hakkas ringi käima.
Saalis mõtlesin jälle seda lolli mõtet, et huvitav, palju minusuguseid siin ruumis viibib. Et noh, kui seksuaalsus on skaala, oletame, et omasooiharus on veripunane, siis kes on siin kõige punasem? Kas mina üldse oleks punane? Kes otsustab?
–
Novembrikuus nõelas mind parema abaluu tagant mesilane. Tegelikult käisin massaažis ja massöör pani mesilase mulle seljale. Siis küsis, mis värvi ma näen. Mida ma süüa tahan. Ma ei öelnud, et tahan Hessi. Virsikukompotti või midagi.
–
Mida rohkem artikleid ma avaldan, seda vähem minuga suheldakse.
–
Odav väikelinna demiseksuaal igatseb kodust Novaluxi ja Tiimarit.
–
Suutsin Viljandi Park Hotellis ennast nii vittu juua, et järgmine hommik tellisin Rohelises Majas marjasmuuti, Fellinis sõin borši ning kahe euroga Tartusse jõudes tervitas mind lisaks Swedbanki ärikontole ka katkematu kõhulahtisus. Kärakas oli jõudnud pärasoolde. Rõve oli olla. Sain Viljandi bussijaama R-kioskist suure piimakohviga kaasa ühe valgubatooni. Kunagine paelussihirm on muutunud ebareaalseks. Seda poleks ta üle elanud.
–
Kummis flanellsärgiga kiilanev maakas läks sebima väljavalitut, kellele kätt püksi ajades ajas laualt maha ka minu sellekuise Müürilehe artikli eneseotsingutest. Eesmärgile lähemal, võttis ta kaunitari kõrvalt tooli ja lükkas pahaaimamatult, mehises haardes, ragiseva puki jala mulle näkku. Ei tea, kuhuni musirull minu tekstiga jõudis.
–
Olen kõigist parem, sest joon baaris teed.
–
Macron ütles, et Ratas on Euroopa häbiplekk. Isamaa-armastusest tõugatuna vaidleksin vastu, kuid viimast riigikogu istungit meenutades vaatan lihtsalt aknast välja ja mõtlen kolmandale pensionisambale. Me võiks peaministri välimuse järgi valida. Huvitav, kes siis võidaks? Ma panustaksin Kaja Kallasele või Heidy Purgale. Joone alla võib ka Tanel Kiige lisada.
–
Panin endale kuu alguses kaarte. Sain Armastajad ja Rikkuse. Nii palju head peaks juhtuma, aga me oleme juba kuu keskel. Rääkisin massöörile ka, et sain rikkuse kaardi. Tema näeb minus ikka seda seitsmeaastast ning eeldas, et mõtlen selle all materiaalset rikkust. Pers(s)e. Seda ebareaalset rikkust olen juba pikemat aega oodanud. Rääkimata „armastusest”. Mul siiber vaid oma sõprade armastamisest. Noh, mul pole midagi selle vastu jne, kuid tahaks lihtsalt kellegagi ka füüsiliselt lähedane olla. Nussida ei taha, lihtsalt kellegi kõrval magama jääda. Kellegi, kelle kõrval ma tahan magama jääda. Puude annab nii palju ja mul on sellest väga vajaka. Isiklikult pole suur näppija, aga keegi võiks mind ikka vahest näppida. Kahtlen, et november see kuu on, mil endale kauaoodatud näppija leian. Eks varsti saa teada.
–
Ma ei viitsi pessu minna.
–
Jälle tahan teada, kes on need noh. Seal skaalal noh.
–
Mõtlen, et lasen end ära kastreerida. Mul ei ole selle aparaadiga midagi teha ning siis tõmbaks normiks. Normiks.
–
Kellegi töökaaslane räägib, kui kultuurne sa oled. Käid PÖFFi avamisel ja värki. Lähen koju ja oksendan, sest vittu. Töötad Pühastes ja ootad naist. Kõik hea ja soe, sest suur tiss näpus ja õltsi saab ka kui vaja. Kõik on niiske. Kaks kärbest ühe hoobiga. Ei pea õrnemale sugupoolele selgitama, mis poistega väljas teed. Mul pole aimugi. Ma saan oma poistega kokku, sest olen armunud ja ootan hetke, mil mulle armastust avaldatakse. Mitte armastust, seda ma ei taha, aga lihtsalt niisama. Tahaks, et minuga rohkem aega veedetaks, aga похуй. See ka ju suur hirm, mõtle. Mõtle, kui arvatakse, et pede oled. Mitte ometi. Mida poisid üldse omakeskis teevad, huvitav. „Ega ma pede pole, et niisama lakun …” Selline fraas siis. Tüdrukud naeravad hahaha. Ma ei taha Rootsi minna. See eit lihtsalt kordab testosterooni lauselõppe. Vot see oleks elu. Nii hea ja lihtne. Väljas käies mees veits kuseb su peale, aga seda ma ju tahakski. Ainus hetk, mis kiima ajaks. Kodus saab veits süüa teha ning enne musirulli ärkamist kiirelt kulmud joonistada ja ripsmed külge kleepida. Läätsed ka silma. Hambad peab ka ära pesema, sest võib-olla saab suhhi. Kes teab, mis tuju tal hommikul on.
–
On kaht tüüpi inimesi: peded ja geid.
–
Tegelikult see annab palju juurde, kui keegi sulle näiteks kasvõi kuus korra oma munnist pildi saadab ja küsib, kus seda imeda tahaksid.
–
Panin ööseks Glenn Gouldi Bachi partita’d mängima, aga keegi pani need kinni.
–
Kõik mu ümber on suhtes. Sain siis eile ühe suhtesõbraga kokku. Ütlesin, et ei taha teid, suhteinimesi, segada. Ma ei tea, kogu aeg on tunne, nagu ma segaks kedagi, sest kõik vastavad mulle nii nõmedasti. Hästi napisõnaliselt. Ma siis ei suhtle ja asi ok, sest ma ise ei taha haiget saada. Eile ka siis. Mina istun baari ääres ja tema baari taga. Alati, kui suitsulegi läheme, ta lihtsalt ütlemata kõnnib ees välja. Mil ta vabaks sai, pani riidesse, ütles tschüss ja kõndis нахуй. Läksin järele. Ma ei hakka midagi ütlema ka ju, mis ma ikka. Mis ma ikka targutan, et. Mida ma üldse ütleksin?
–
Kustutasin Instagrami üheks päevaks ära. Rohkem ei suutnud, haha.
–
Naerame koos Katrin Viirpaluga selle üle, kuidas inimesed võtavad pangalaenu, et osta nõukaaegseid keraamikakomplekte – teades väga hästi, et me ise teeks sama. Kell on 8.45.
–
Kammisin vetsus poolteist tundi juukseid, samal ajal kui isa kapsarulle sõi.
–
Ma ei saa aru, Liisa Kruusmägi pani minust Instagrami portree ja täägis ka veel, aga. Aga ikka keegi ei follow’i.
–
Just vaid ema kasvatatud pojad (sh ich) on need hullimad. Ärahellitatud ja teavad, et kõik on antud. Alati mases ja valudes, sest a) nad on mehed, b) üksi. No ja siis nad otsivad tuge. Kes on pidevalt lühiajalistes suhetes, kes maseb. Kes mõlemat. Nad on mu tüüpi. Ma langen alalõpmata nende ohvriks, see on hull. Nad on armsad ja värki, aga empaatia on puudulik. See probleem on nende eest lahendatud. Emps tegi.
–
Mu ema sööb pulgakommi.
–
Panin kohvi sisse nii tavalist kui ka taimset kohvikoort ja midagi juhtus.
–
Mitte keegi:
EKI ühendsõnastik: Säh sulle kooki moosiga, jäta veel juhtiv roll lapse kasvatamisel naisele![1]
–
Saint Laurent tahtis minust uusi polaroide. Võtsin siis esimese asjana täna hommikul ennast paljaks ja tegin oma valge ukse ees Canon PowerShot A3100ga paar enekat.
–
Pidin see neljapäev Kersti Kaljulaidile esinema, kuid jätsin selle ära, sest sain psühholoogi vastuvõtule. Prioriteedid.
–
Prioriteetidest: tegin eile peale ja lubasin endal kell kolm öösel toorjuustukooki süüa, sest ei joonud alkoholi. Tegelikult teadsin, et ma ei joo alkoholi, aga koju jõudes ma nii tahtsin seda toorjuustukooki. Ole enda vastu hea! Luba endale toorjuustukooki. Toorjuustu kooki toor juustukooki toorjuustu kooki toorjusutukookitoorjustukookitoorju
–
Lähen reedel Põlvasse kosmeetikusse ja siis käin ka tädil külas. Ema ütles, et pean tädile enne ette helistama, sest vastasel juhul ta läheb endast välja. Meenub see Ugala jube „Peer Gynt”.
–
Tra taipohh, kui ma ei saa seekord Müürilehe enim loetute esikohta. Taipohhh, Kaisa Ling, ma tean küll su nõrku kohti …
–
Ja ma ei julgegi meestele kirjutada.
–
Nägin unes, kuidas Neeme Järvi vägistas mu väikest sõpra, kelle eest ma hoolt kandsin. Peitsin end korüfee eest vetsu ning seejärel jooksin kosest alla, kus Kristjan Järvi meid kätte sai ning end maha lasi. Ütlesin, et Neeme vägistas Edmundit? Eduardi? Ärkasin üles ja läksin pessu. Kell on 6.23.
–
Tallinna vanalinn on kell kümme hommikul surnud. Ükski koht pole enne kahtteistkümmet avatud. Tartus avatakse kõik kohad kell üheksa.
–
Esmaspäevast on maskide kandmine siseruumis kohustuslik olnud. Siseruum. Mitte ühtegi maski.
–
Nii hirmus. Eelmisel nädalavahetusel hakkas Kvartalis meid jälitama mingi tüüp, kes tikkus ühele mu sõbrale ligi, tegi mõistmatut mõminat ja lihtsalt vahtis ja vehkis kätega. Tuli järjest lähemale. Kontaktkaugusele. Ütleks, et mingi kahekümnendates tüüp. Ütlesin, et ma ei saa sittagi aru, mida sa räägid, aga ta ei pannud mind tähele. Mõtlesin, et äkki tumm. Ainult mõmises. Nüüd ma istun siis Tallinnas Caffeine’is ja see tüüp kõnnib aknast mööda. Lehvitab mulle. Pärast passib kuskil peale. Pean minema samasse suunda, kuhu ta kõndis. Lähen ringiga.
–
Kas päriselt pekstakse pihku teki all või mis asja? Miks igas filmis peksab poiss pihku teki all. Kes selle ära koristab?
–
Olen jõudnud otsaga hollandi pedefilmideni.
–
Sellise ilmaga on võimatu end hästi tunda. Miks sündisin riiki, kus kolmveerand aastat on kõik mustvalge. Pole isegi mustvalge, vaid hall. Kõik on hall. Vetsus on niiskusemardikad ja aknalaual on surnud tihased. Teleka kõrval on kuusepuu.
–
Ta vist ei lähegi tööle. Tõmbab ainult iga kümne sekundi tagant tatti ninna, lamab diivanil ja vahib telekat. Magab ja sööb. Kõik kohad haisevad. Vahet ei ole, kas mul on hea või halb tuju, sest nii kui ma teda näen, olen sama hall kui ilm akna taga.
–
Kas hommikul või lõunal peale näo pesemist peaksin mingit niisutajat ka panema v? Ma ei tea, sest kõik kreemid ja näoveed on seni lauba läikivaks löönud ja seda ma ei taha. Ja kui ma midagi ei määri, siis on ta lihtsalt hästi kuiv. Hakkab ketendama täitsa.
–
Minu uueks ajaühikuks on kujunenud akna taga piiksuv auto. Teist nädalat seda uut ilmaimet.
–
Detsembris peaksin seltsima sõpradega ning juhinduma oma sisehäälest. Pean usaldama, et kui tuleb õige hetk, siis toimin erksalt ja asjakohaselt. Samuti peaksin pidama unenäopäevikut, et end lähemalt tundma õppida. Käige perse. Novembris pidin südamehääle abil liituma kellegagi ning leidma enda teise poole. Samal ajal tajuma oma rikkust ja suurust. Sittagi. Psühholoogi leidsin.
–
Tegin eile jälle eetrit, aga arvan, et ma täna nii hullusti ei haise, sest tegin üleeile ka. Minu meelest mida rohkem teed, seda vähem haised.
–
Tühjendasin kaks advendikalendrit piimašokolaadist. Teine pool oli tume šokolaad.
–
Nägin unes oma parimat sõpra aastatest 2004–2010. Tal oli minust uuem MacBook, kas sa saad aru.
–
Mäletate, kui NASA saatis naise kuueks päevaks kosmosesse ja andis talle kaasa sada tampooni. Is it enough?
–
See on nii tore, et Bolt saadab mulle meile minu teekonna kohta. Ilma selle kaasabita ei oleks ma kursis, kuidas või mis kell ma eile koju jõudsin. Kuidas mul on enam-vähem okei olla. Nüüd tean, miks kell kolm päeval ärkasin. Nüüd tean, miks mul on padja kõrval kaheksa Pro Beauty advendikalendri piimašokolaadi ning veganmangojogurt, mis on kivistunult pooleldi voodis, pooleldi kõrvas. Naljakas on veel see, et panin üle pika aja kaarte. Päevakaardiks sain Võidu kaardi. Olen eluaeg võita tahtnud.
–
Ma ei võta isegi ravimeid.
–
One meal a day.
–
Ma ei tea, kas mainisin, aga käingi nüüd psühholoogi juures. Uut perearsti ma ei leidnud. Saatsin olemasolevale meili, et ta loeks mu psühhiaatri epikriisi ja annaks saatekirja (see epikriis on kirves …). Aga selles erapraksises on visiiditasu kakskümmend euri. Kui ma nüüd arvutan, siis see on ikkagi odavam. Odavam kui pidev joomine. Kahe nädalaga toetaks ma baare ca saja euriga. Nii et viis korda odavam.
–
Aga kas see mees, kes jõuksis Svetale otsa vaatas, ei karda Svetat?
–
Kuidas ma täna küll magama jään.
–
Vaatasin filmi „The Two Popes”. Peale seda olen elu kirega põletanud. V-o mitte otseselt elu põletanud, vaid juhindunud oma sisehäälest :) Sest et kuidas ma muidu saan sisu oma uutele tekstidele või helitöödele. See tuli ühest lausest. Kui (tulevane) Franciscus heitis Benedictus XVI-le ette liigset konservatiivsust, vastas Benedictus, et tema kartis ja mattis ennast õpingutesse ja raamatutesse, selle asemel et elada. Seeläbi on talle võõras kõik, mida kirik peaks toetama. Mida tema peaks toetama. Seda on illegaalne ümber jutustada.
–
Saan sellest täitsa aru, et kirjutada tuleb iga päev, kui kirjutajaks saada tahad. Muidu läheb sõnade järjekorda seadmisega nii kaua aega. Praegu olen umbes neli kuud iga päev kirjutanud. Vahepeal on kõige rohkem pool nädalat vahele jäänud. Ja kuidas sulg lippab. Seda ütles mulle Vanemuise kontserdimaja direktor. Et mul sulg lippab. Või et ta arvab, et mul sulg lippab. Vast siis lippab.
–
See teeb mind väga rõõmsaks, et inimesed viitsivad mind lugeda. Mina ikka arvan, et kirjutan tolmusesse kolmeliitrisesse purki. Sellesse, mis kardina taha peidetakse. Või ma ei tea. Kas tõesti on, mida lugeda v? Minu asemel võiks ju näiteks García Márquezi lugeda. Või Krulli.
–
Ma ei teadnud, et Frida Kahlo noorena bussiavariis tuhat luud murdis ja raudkäsipuu läbi süütuse kaotas. Nüüd tean. Nüüd tead.
–
Sa võiksid rohkem lugeda.
[1] Väljendi „säh sulle kooki moosiga” näitelause. EKI ühendsõnastik 2021. Eesti Keele Instituut,
Sõnaveeb 2021.
