Intervjuu

Ruumi kirjutamine

Nele Tiidelepp / Andreas Kübar Taavi Teevet Heneliis Notton 5.07.2022

Fotod: Sandra Tammur

Taavi Teevet on sepp. Andreas Kübar on disainer. Heneliis Notton on dramaturg. Nele Tiidelepp on skulptor. Taavi Teevet on kostüümikunstnik. Andreas Kübar on trummar. Heneliis Notton on etendaja. Nele Tiidelepp on lavastaja. Taavi Teevet on õppejõud. Andreas Kübar on hobibioloog. Heneliis Notton on produtsent. Nele Tiidelepp on muusik. Taavi Teevet on kirjanik. Andreas Kübar on kirjanik. Heneliis Notton on kirjanik. Nele Tiidelepp on kirjanik. Kõigi nende kirjutamisväline praktika on tihti või lausa alati seotud tekstiga, ja just muu materjali kaudu avalduvad sõnade ruumilised mõõtmed. 16. aprillil kohtusid Tartu Kunstimuuseumis neli ühe generatsiooni loojat ning arutasid, kuidas nad on teksti juurest jõudnud muu materjali juurde – või vastupidi.

Kuidas jõudsite kirjutamiseni? Heneliisi näidend „Emesis“ sai Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel äramärkimise, Andreas kirjutab iga nädal omapärast uudiskirja, Taavil toimus hiljuti isikunäitus „Ainueksemplar“ ja praegu viibime Nele isikunäitusel „Keda saab ainult igatseda“. Kas avaksite pisut nende tausta?

Nele: Olen peaaegu kogu oma teadliku elu tegelenud kirjutamisega, gümnaasiumis intensiivselt ka teatriga. Kirjutamine on mu jaoks alati olnud ainus meedium, mida saab pidevalt kasutada: alati on võimalik kätte võtta pliiats ja paber, kuid installatsioonide tegemine on pikem ja vaevalisem protsess. Pärast keskkooli lõpetamist mõistsin, et see, mida ma siis teen, kui ma ei pea mitte midagi tegema, on kirjutamine. Kui EKA installatsiooni ja skulptuuri osakonda sisse astusin, kasutasingi oma portfoolios tekste. Praegu olen vabakutseline kunstnik. Noore Tartu konkursi raames sain võimaluse luua Tartmusi projektiruumi tekstipõhise installatsiooni. Otsin pidevalt viise, kuidas teksti paberist kaugemale viia. Siin on nad fragmentidena seintel ja helina ruumis, mingis mõttes sõidavad üksteisele sisse, aga ehk ka täiendavad üksteist.

Heneliis: Töötan Kanuti Gildi SAALis dramaturgina, mis tähendab, et ma tegelen palju kaasaegsete etenduskunstidega. Olen kirjutanud ühe näidendi ja ka Värskes Rõhus tekste avaldanud, ehkki ma väga hea meelega paberil tekste ei avalda.

„Emesise“ kirjutamisega alustasin ühel Drakadeemia kursusel, mille fookuses oli aja kasutamine näidendis. Tuli välja mõelda lugu ja tegelased, kellel on omavahelised draamad, arengukaar, puänt ja isiksused. Üldjuhul ma selliseid lugusid ei kirjuta. Näidendi keskne teema on see, kuidas elavad noored inimesed maailmas, milles nende vanemad elada ei oska. Stiililiselt on ta vist küllaltki fragmentaarne, eklektiline ja ajaliselt hüplik.

Andreas: Olen õppinud moedisaini ja igapäevaselt töötan Ellen Richardis disainerina, aga seda tööd tehes ei tegele ma üldse tekstidega. EKA lõpukollektsiooni loomise asemel kirjutasin hoopis raamatu, kus heitsin Eesti moe üle sõbralikku nalja. Iga nädal saadan välja isikliku uudiskirja, mida ise defineerin kui verbaalset õlu enne reedest pidu.[1]

TERE-TSAU! UUDISKIRI sai alguse sellest, et tahtsin natukene nalja teha selle üle, et meili peale tuleb kogu aeg igasugust saasta, nii et tahtsin ise veel lohisevamat saasta kirjutada. Nüüdseks on uudiskirjast välja kasvanud konkreetsed tegelased ja situatsioonid. Näiteks on üheks tegelaseks Imre auto, mille kõrvalistmel ma kogu aeg magan ja mis jõuab suvalistesse kohtadesse, näiteks Rapla Konsumi ette. Seal, kus Imre pann peatub, toimub alati ilgelt suur plahvatus. Minu jaoks on uudiskirja kirjutamine lihtsalt fun. Ma arvan, et need ideed ei toimiks muul kujul kui tekstina, tekst sobib nendega lihtsalt kõige paremini.

Taavi: Olen lõpetanud EKAs ehte- ja sepakunstiosakonna. Ka minu jaoks on tekst üha enam isiklik tööriist. Et see jõuaks töölauanurgast lipiku pealt või arvutist kuskile kaugemale, selleks peab pingutama, alati ma teda kuskile ei suru. Vahepeal kirjutan paar sõna, vahepeal terve lõigu.

Minu näitus „Ainueksemplar“ toimus A-Galeriis Tallinnas ja see sai alguse soovist teha luulekogu, mis ei lõpeta poes allahinnatud raamatute osakonnas. Teksti viimine metalli on mu jaoks alati oluline olnud, sest see on nii selge sõna surematuks tegemine. Mitte et ma nüüd nii väga surematu tahaks olla… Mind paelus ka mõte sellest, et kui üks luulekogu on olnud näituseruumis seina peal, siis näituse lõppedes pannakse ta ju plaksti kokku ja siis seda enam ei eksisteeri. Ühtepidi on sõna hetkeks surematu, aga teistpidi on kõik need näitusetööd praegu mul ühes kingakarbis.

Nele: Minu jaoks on väga erinev, kas ma kasutan tekste osana enda installatsioonidest või avaldan neid või loen ette. Kui tekst ilmub trükis ja see on toimetuse käigus natuke muutunud, siis ma ei tunne seda enam ära, sest selle ümber ei ole enam seda maailma, kus tekstid kirjutasin või millesse olin need mõelnud.

Taavi: Minu puhul saab tekst tihtipeale alguse mingist mälestusest või olukorrast. Hästi raske on kirjutada millestki, mida ma läbi elanud ei ole. Võtan näiteks ühe luuletuse: „Mu lapsepõlve kauneim mälestus / on Orissaare vana paadisadama / väikese õlitamata jalgvärava / pikk ja valus kriuksatus…“ Olen Orissaarest pärit ja käisin lapsena tihti vanaisaga paadisadamas, kus oli üks väike hirmsasti kriuksuv jalgvärav, aga ükski kohalik kala- või vanamees ei õlitanud seda kunagi. See hääl oli mulle nii tuttav, et ma sain aru, et kui värav kriuksub ühtmoodi, siis tuleb vanaisa poest pudeli Saaremaa X-i ja lastele mõeldud magusate saiakestega, kui kriuksub teistpidi, siis tuleb see kuri mees, kes puutokiga nastikuid vette viskab. Või tuleb mingi kalamees, kellel on jube kiire. Aastaid hiljem, kui vanaisa oli juba surnud, tuli Orissaarde elama üks mees, kes hakkas ka paadisadamas käima ja teda vist kohutavalt häiris see kriuksumine. Oma arust tegi ta ühiskondlikult väga kasuliku teo, võttis potsiku õliga ja õlitas väravahinged ära. Ühel reedel tulin Tallinnast koju. Laupäeva hommikul läksin paadisadamasse, tegin värava lahti ja see ei kriuksunud enam. Ja see oli kohutav. See värav ei kriuksu siiamaani, ma ei tea, mis õli ta sinna pani.

Millist tagasisidet saate ja millist tahaksite saada?

Andreas: Jälgin oma uudiskirja loetavuse statistikat ja teen selle põhjal sinisilmseid järeldusi. Tahan saada ainult positiivset tagasisidet. Mind on väga lihtne solvata. Kui keegi ütleks, et tekst oli täiesti mõttetu, siis ilmselt solvuksin. Teine teema on aga konkreetsetele inimestele sihitud laused. Ootan, kas see või teine sai pihta, et mõni lause, võrdlus või sõnastuse valik oli just talle suunatud.

Nele: Mul on seoses tagasisidega üks huvitav seik, mis polegi otseselt tekstiga seotud. Minu EKA lõputöö oli üleval Vent Space’is. Ühel hommikul tegin lahti Facebooki ja nägin, et üks härra oli mu töö kohta väga negatiivse arvustuse kirjutanud. Hiljem avastasin, et ma olen sellest tööst ennast täielikult eraldanud, ma ei ole seda isegi endale portfooliosse pannud, sest ma suhtun sellesse tagasiside tõttu negatiivsemat kui muidu. Huvitav, kuidas sellised asjad lõpuks mõjutavad, mida me elus teeme ja mida mitte.

Tahaksin oma tekstidele palju rohkem tagasisidet saada, ka neile, mida ei ole avaldatud. Vahel sunnin sõpru mu tekste kuulama ja oma arvamust avaldama. Hea, kui esmast tagasisidet annab sõber või lähedane, kes aitab sul seda lahti harutada või analüüsida.

Heneliis: Mul on tagasisidega selles mõttes vedanud, et ma olen palju kordi osalenud kursustel, kus kõik annavad üksteise töödele tagasisidet ja tekib turvaline ruum. Praegu ma igatsen aga kedagi, kes suudaks mitte ainult ühte teksti analüüsida, vaid vaadata kõiki mu eri meediumites ilmunud tekste tervikuna, ning öelda, et kuule, sa liigud mingis väga veidras suunas või et sa oled mugavustsoonis või et sa tegelikult võiksid teha midagi sellist. Ma ei tea, kas selliseid inimesi on olemas. Tavaliselt tajuvad ju lähedased su tekstide tervikut, aga nad armastavad sind, nii et nad ei ütle midagi.

Nele: Tundub, et üles kirjutatud sõnadega kaasneb tihti mingisugune häbi, võib-olla sellepärast, et see on nii isiklik. Nende avaldamine ja saatmine ning tagantjärgi lugemine tekitab piinlikkust ja ebamugavust.

Andreas: Mina vist ei suhtu tekstidesse nii, et see on minu looming, mille ma kirja panen. Pigem loon seda teiste jaoks. Ei kirjuta, et tunnetest ja mõtetest vabaneda, vaid et neid teistele ja endale juurde luua. Kirjutades isegi mõtlen ennast lugejaga samasse ruumi – ja siis siseneme koos järgmisesse. Ma ei soovi, et minuga aja veetmine tähendaks üht muret teise järel või esoteerilist unistamist. Minu isiklikud tunded loovad küll tekstidele tausta, aga ei esita selle kohta küsimusi.

Taavi: Valin teadlikult, mis tekste ja kuhu saadan. Muidugi jätan osa tekstidest saatmata ja isegi lugemata. Aga võib-olla tuleb see päev, kui olen piisavalt julge, et need ära saata. Eks see mingi häbitundega seotud on – või hirmuga ennast lahti laotada. Peas tuikab kogu aeg küsimus, et mis see teiste asi on, miks peaks keegi üldse lugema seda, mida ma kirjutan?

Nele: Mõtlen tihti selle üle, kui palju peaks mõtestama ja sõnastama, mida ma olen teinud. Tekstidega tekib huvitav konflikt: meil on nii palju sõnu, aga need ei seleta mitte midagi ära, vaid teevad asjad ainult segasemaks. Andrease uudiskirjas on sõnad justkui ainult vahend, et tekitada kujundlik situatsioon. Oluline ei ole enam tekst ise, vaid situatsioon, mille see tekitab.

Kas tekst on teie jaoks kuidagi isiklikum kui muud meediumid? Kas teile tundub, et ehkki kirjandus, maalikunst, skulptuur ja muu kunstiline toodang on kõik sekundaarsed modelleerivad süsteemid, on sõnad neist kõige lähemad ja läbipaistvamad?

Nele: Tõesti, suuremat töömahtu eeldavad projektid läbivad palju filtreid, sest kogu protsessi peab rohkem läbi mõtlema ja see distantseerib algsest impulsist. Teisalt on füüsilise materjaliga töötamine ainesele lähemal kui tekst, teatud mõttes ei läbi see mitte mingit filtrit. Oled lihtsalt kehaliselt seal ja teed, mida teed. Selles mõttes on füüsilise materjaliga töötamine isiklikum kui teksti kirjutamine. Ma arvan, et kirjutades tekib häbitunne siis, kui näib, et mõttest ei olegi midagi rohkemat alles kui seesama lause, mille just kirja panid.

Heneliis: Kui sõnastada mõtteid ja tundeid või tegelasi, siis hakatakse otsima seost reaalsusega. Mu näidend loeti Draamateatris ette ja pärast hakkas mu isa kõigile selgitama, et meil kodus küll selliseid asju juhtunud ei ole. Isegi kui ei ole isiklikku seost, hakatakse ikkagi seostama. Kui Nele luges enda teksti, siis ma kujutasin ka teda seal minategelasena ette. Ja siis juba ongi natuke piinlik.

Nele: Mul vist ei ole väga elav kujutlusvõime, aga ma ei suuda asju välja mõelda. Et on mingid seosed ja edasiarendused, aga ma kirjutan ikkagi üks-ühele seda, mis on päriselt juhtunud.

Millega te kirjutades riskite?

Taavi: Me riskime sellega, et me ei kirjuta enam mitte kunagi. Kui häbi ikka liiga suureks kasvab, siis bussiga tagasi Saaremaale! Noor inimene on ikka päris õrn olevus.

Heneliis: Äkki sellega, et kunagi ei tea, mida sa vastu saad. Paned teksti natuke isiklikkust või tugevat tunnet sisse ega tea, kes ja kuidas seda tarbivad ega saa mingit tunnet vastu. Samamoodi on siis, kui ütled kellelegi, et armastad teda ja ta ei ütle selle peale midagi, või kui kirjutad seda kellelegi ja siis ta siinib seda messengeris, aga ei vasta midagi. Vahel on tekstiga sarnane tunne.

Andreas: Vanu tekste, mis pole veel piisavalt vanad, et olla armsad, on tõesti piinlik lugeda. 99% minu vanematest kirjutistest on kirjutatud suuuuurtest armuvaludest ja armastusest ja nägemustest, mis praegu paneb küsima, et mis või kes minu elu elas. Ei mäleta, et mul oleks keskkoolis mõni tõsisem romanss olnud. Või üldse mõni suhe. Aga kirjutasin stiilis „sinu pilk teeb ärkamise kergeks, juuksed lehvisid koos pööningukardinatega“.

Nele: Minu jaoks ei ole häbi seotud teiste inimestega või sellega, et ma kirjutasin mingist konkreetsest inimesest luuletuse ja ta loeb seda. Pigem tekitab häbi see, et avan oma isikliku siseelu, vahet pole, kas muudetud või võimendatud kujul, kõrvaltvaatajatele. Ja ütlen sõnadega välja, et nii lihtne, nii loll ma siis olengi. Seda näidata on tegelikult väga rõve. Ma võin ju nagu teha selle seina [osutab seinale] tehniliselt nii hästi, või ma isegi ei pea seda ise tegema, vaid lihtsalt ütlen, et tehke, ja hirm rumal-olemise ees kaob ära. Aga tekstist rumalus ise ei kao.

Taavi: Sellest vestlusest tõusis praegu esile häbitunne, aga see ei ole ju kogu aeg kriiskav probleem. Kirjutamine on tegelikult päris lõbus ka.

Nele: Mulle on kirjutamine olnud kõige vahetum kõikidest meediumitest, millega ma tegelenud olen. Skulptuuri tegemine nõuab palju tööd, inimesi, aega ja raha, aga idee seinast või katkistest saabastest või millest iganes saab üles kirjutada ja see ongi kohe olemas. Mulle tundub, et sellepärast on kirjutamine spontaansem ja selles on midagi väärtuslikumat kui skulptuuris. Mitte et tahaksin skulptuuri kohta midagi halba öelda…

Praegu olen jõudnud sellisesse kohta, kus ma saan aru, et see kõik on tegelikult üks ja sama jõgi. Mul on võimatu eristada seda, mis on tekst ja mis on muu asi, näiteks intervjuude tegemine. Kuidas teil on, kas tekst kui meedium on teistel samaväärsete seas või eraldi kategoorias?

Taavi: Metall on mulle lähedasem, sest ma olen tast midagi selgeks õppinud, kirjutamine on minu jaoks isiklikult väga raske. See on ka põhjus, miks ma ei jõua ilmselt kunagi luuletustest kaugemale. Ma ei suudaks tervet lehekülge teksti valmis kirjutada, sellepärast sobib mulle luuletuse formaat.

Heneliis: Minu jaoks on tekst lihtsalt vahend, mille kaudu ma mõtestan maailma, kõige alumine kiht. Kui ma midagi näen või kui kõnnin, siis mulle tundub, et ma kirjutangi maailma, mu peas hakkab mingisugune tekst looma, mis siis, et see ei jõua kunagi paberile. See on minu jaoks kõige kodusem meedium, maailma ühendav traagelniit. Ma tunnen ennast kõige mugavamalt mõtteid sõnadesse pannes ja sõnu omavahel kombineerides. Selle mugava meediumi kaudu ronin tundmatutesse kohtadesse. Vahet ei ole, kas osalen lavastusprotsessis või annan teisele dramaturgile tagasisidet või teen raamatupoodi.

Andreas: Kirjutades riskin sellega, et ei saa enam kirjutamisest lahti. Nagu Nele ütles, on see kõige spontaansem ja lihtsam viis millegi loomiseks, mis võib aga lõppeda sellega, et  kirjutan igal vabal hetkel midagi telefonimärkmetesse ja pool elu jääb nägemata. Vaikselt hakkan segast peksma ja kui keegi kutsub ujuma, siis arvan, et meri asub minu peas. See võib juhtuda. Lähen rätikuga ühest kõrvast sisse ja tulen paljalt teisest välja. Esimesed edukad tekstid võivad käivitada mõtte, et nüüd peaks igasse projekti ka kirjasõna kaasama. Siis ongi asi pekkis.

Kuidas võiksid inimesed teie tekste lugeda?

Taavi: Mul on kirjutades väga raske ette kujutada, et peale minu on veel teisi inimesi olemas. Kuidagi natukene jabur öelda, et ma kirjutan midagi endast välja. Keegi niikuinii ei saa mu tekstist nii aru, nagu ma ise saan. Isegi kui sellel on eellugu või järellugu või terve raamat. Kui lugeda mu teksti „ISA OLI SURNUD“, siis te ei ole ju mu isa matustel, ei seisa mu kodutalu räästa all ega vaata mu surnud isa. Ja isegi kui ma täpselt ära räägin, kuidas see oli ja kes kus aianurgas suitsu tegi ja mida rääkis kirikuõpetaja, kuidas hauda kinni aeti, siis lõpuks see kogemus on ikka nii erinev. Minu jaoks on kirjutamise mõte tabada täiesti tavalisi, aga absurdseid hetki, mitte neil minna lasta.


[1] Igal reedel saabub meililisti liikmete virtuaalsesse postkasti TERE-TSAU! UUDISKIRI, kus ilmuvad Andreas Kübara poolfiktiivsed uudised, tekstid ja mõtisklused.

eelmine / järgmine artikkel