sloveeni keelest Rauno Alliksaar
Öine lend Pariisist New Yorki. Kell on … Ma ei tea. Ei tea, mis kell on. Oleme kõrgel õhus. Lend väljus kell üheksa õhtul ja maandume samuti kell üheksa õhtul, kui olen õigesti aru saanud. Nii et kell on null või mis iganes see Gröönimaal, millest me parasjagu vist üle lendame, ka poleks. Ütlen „vist”, sest välja vaadates on maa kaetud mägedega flaami meistrite maastikelt – pilvedega, mõistate –, mis valgelt kuult peegelduvas päikesevalguses näevad välja nagu kortsus alumiinium. Ütleksin, et nagu hõbe – ja ma poleks ilmselt esimene –, aga see sinkjas hämarus neis juhuslikes märgades udutompudes ei meenuta mulle hõbedat, pigem mingit kõrgtehnoloogilist kalmistut, mis on jää sisse lõksu jäänud.
Liugleme selle kohal. Mootorite müra on tihe ja summutatud ning õhk mekib kui konservhapnik. Tuled on kustus ja enamik reisijaid magab. Ka tema magab, või siis teeskleb magamist, et ei peaks minuga juttu ajama. Oleme sellest kõigest juba rääkinud, ütleb ta, kolm korda, neli korda, ja kuna rääkimisega ei saa me tema probleemi lahendada, kõlavad tihti süüdistused, et kõnelen vaid selleks, et end sellest kõigest puhtaks pesta. See pole loomulikult tõsi, aga ma ei suuda sellele väitele küllalt taktitundeliselt vastu vaielda, sestap kehitan õhku ja hammustan põske. Tõde on tervetele ja rõõmsatele, meile ülejäänutele jääb üksnes vaikimine ja veendumus, et vaikime parimate kavatsustega.
Lendan pikslitest lennukis üle Gröönimaa. Istun kusagil sabaosas ega võta sellel ekraanil isegi mitte tuhandiku piksli jagu ruumi. Mind tabab kerge klaustrofoobia, mida katsun leevendada stjuardesside pilke püüdes. Nad pole ülemäära veetlevad, ent on väga professionaalsed, sest kõik nad vastavad mu pilgule täpselt nii kaua, et teaksime mõlemad, et oleme üksteisega flirtinud, aga mitte nii kaua, et kellelgi hakkaks piinlik sellest ilmselgelt mõttetust flirdist, mis ei saa kusagile viia. Kui meie pilgud liiga kauaks üksteisel peatuksid, hakkaks kõigepealt piinlik minul, aga ainult hetkeks, pärast valdaksid mind maskuliinsed fantaasiad ning mõnda aega upuksin vilgastesse kujutluspiltidesse oma käest, mis jõuab kõige usutavamal võimalikul viisil tema kaelale; nahast, mis lirtsub vastu nahka, tedretähnidest ja lõhnaõlist, ent see kõik lõppeks ruttu, sest tõelist vabadust ei luba ma endale isegi oma fantaasiates – nad kipuvad alati päädima mõne kummastava stsenaariumi või soovimatu lõpuga, saamatuse või katkestusega, mis on ilmselt mu isiksuse kaitsemehhanism ning mis õigustab tõsiasja, et ma ei suuda iialgi oma fantaasiaid ellu viia, ja sestap lõpetaksin oma mõttesünnitised kõhklemata ja täie teadmisega sellest, et on võimatu pakkuda naudingut inimesele, kellest ma paari tunni eest veel midagi ei teadnud, mis omakorda leevendab süümepiinu, et ma isegi mitte ei proovinud, misjärel oleksin mõneks ajaks pääsenud sellest fantaasiast, mida pikk silmside oleks ajendanud, vähemasti mõne suvalise õhtuni, mil – võibolla, kui olen joonud liialt palju või siis mitte piisavalt – kerkiks mälestus sellest tundest, mida meie pilkude kohtumine tekitas, klombina mu kurku ning siis ma teaksin, et olen mees, kes nõuab päriselult ilmselgelt liiga vähe.
Aga see ei ole tegelikult lugu minust, nii et püüan kõnelda endast nii vähe kui võimalik. Lõppeks teen seda kõike tema pärast.
Vaatan oma tüdrukut küljelt. Ta on ikka veel uskumatult ilus. See „ikka veel” võib kõlada totralt, sest ta on hilistes kahekümnendates ning pole ühtki põhjust, miks ta ei peaks ilus olema, kuigi tal oli uskumatu õnn tõmmata igas eas meeste tähelepanu juba viieteistkümneselt, mil ta näis olevat veel liialt noor maitse või mõistlikkuse või valikuvõimaluse jaoks; mil ta ilu polnud veel muutunud üldisest armsusest – kuigi tema armsus ei olnud nukukese või väikse armsa tüdruku armsus, pigem nagu Disney-printsessi armsus ehk siis mitte juhuslik ja armas, vaid range ja planeeritud ning turu-uuringutele tuginev ja peaaegu sõjakas – tema praeguseks hiilgavaks selgete täiuslike liigutuste iluks, mis peletab eemale mehi, kes pole valmis elama oma elu teadmises, et on hetkeks hoidnud midagi, mis on kujuteldamatult kaunim kui see olend, kellega nad paratamatult olude sunnil viimaks koos lõpetavad. Kui ta oli pelgalt armas, proovisid kõik temaga õnne: klassikaaslased, õpetajad, koolidirektor, postiljonid, naabrid, kohalikud joodikud, preester ja vähemalt kolm nõbu ning isegi üks onu, mis oli loomulikult teismelisele, kelle sisemus ei olnud niisama märkimisväärne ja ainulaadne ja ilus kui tema välimus – sisimas oli ta pigem üsna harilik teismeline tüdruk –, segadust tekitav, keeruline ja sügavalt häiriv, seda enam, et siis, kui ta suutis lõpuks oma välimusega leppida ning hakkas oma isiksust enesekindlamalt esiplaanile lükkama, pagesid kõik võlutud mehed tema elust. Ta muutus liiga ilusaks.
Küllap oleksin minagi põgenenud, kui kohtusime, ent mu pilk oli galeriis lõuendile naelutatud ja kui tundsin enda kõrval tugeva energia kohalolu, langesin teatavasse nukrasse teadvuse voolu staadiumisse, mida inspireeris kõigi näituseavamiste põhiline tõmbenumber (odav punane vein) ning järgmised viis minutit üllatasin end iga lausega, mille ütlesin. Ma ei mäleta, mida rääkisin, ja olen selle üle päris õnnelik, aga kui viimaks tema poole pöördusin ja mu süda saapasäärde kukkus ja põlved võdisema hakkasid ja ta mu hingetuks võttis ja kõik need muud troobid, mis sümpaatilise närvisüsteemi ja võitle-või-põgene-reaktsiooni aktiveerumist kirjeldavad, vaatasin ma talle silma, kus polnud jälgegi sellest, mida ollakse harjunud kauni naise näost lugema: põlglikku tüdimust kogu meessoo etteaimatavast himurusest, esimesele sündsusetule rünnakule antud kiirest vastulöögist tuntava naudingu ootusärevust ning edevat ja veidi ebakindlat nõudmist, et austaksin tema ilu ja selsamal hetkel nõustuksin austama ka tema ligipääsmatust. Tema silmades oli hoopis meeleheitlikku nõrkust, mida olid kes teab millised ebaõnnestumised veelgi võimendanud, nii et näis, justkui võiks ta kohe kokku variseda. Ma ei teadnud, mida teha, nägemus teravast portselanipurust, mis mind ta silmist tabaks, kui vale liigutuse teen, naelutas mind paigale ja ma sirutasin pea õige vaikselt, ent kavakindlusega ettepoole (oli see pelgalt purjus inimese hetkeline tasakaalukaotus, ma ei tea ega tahagi teada) ning sedasi ma teatud mõttes paljastasin end talle, andsin mõista, et tunnen ta ängistust ega pelga seda, mis tuleb. Ma otsustasin võidelda.
Valisin öise lennu sihilikult ja konkreetse eesmärgiga, hoolimata sellest, et olnuks palju mugavam maanduda lõuna paiku, jõuda siis hotelli ja süüa hilist lõunat, kui usaldada öises vahetuses töötavaid taksojuhte (kes on oma ohtliku ameti tõttu eranditult järsumad, närvilisemad ja kahtlustavamad kui need, kes päeval ringi sõidavad) ning riskida, et administraator tukub ega kuule kella, mis heliseb algul kolm korda harjumuspäraste vahedega, ja kui ööloomad, kes haistavad alati väsimuse ja hirmu lõhna, hakkavad väljas paarikese ümber kogunema, heliseb kell üha kiiremini ja aina tungivamalt ja paanilisemalt ning seejärel lakkamatult, enne kui ootamatult vait jääb. Seepärast ma rõõmustangi, kui vaatan aknast välja ja näen, et ei riskinud asjatult.
Ta magab akna pool. Võtan tal õlast kinni ja raputan õrnalt. Ta magab sügavalt või teeskleb. Mind ei üllata enam miski. Naaldun tema poole ja tunnen ta sooja lõhna, see ajakapsel on ainult meie oma. Kas see nostalgia, mis mind alati tabab, kui seda lõhna tunnen, on armastuse mälestus armunud olemisest või mälestus armastusest endast? Suudlen nahka ta lõua all, ta võpatab, liigutab pead ja vaatab mind punaste silmadega, kortsutades kulmu (ta tõepoolest magas). Ja ma ütlen talle: „Vaata.”
Väljas, pealpool pilvi horisondi kohal tantsib Maa atmosfäär erkroheliste lainetena.
„Nii ilus,” ütleb ta vaikselt, aga viimase kahe nädala jooksul, kui oleme sel reisil olnud, olen tema „nii ilusat” kuulnud sedavõrd palju, et ei usu seda enam. Vaatame uskumatut loodusnähtust perspektiivist, mis oli sada aastat tagasi inimese jaoks täiesti mõeldamatu. Me teeme seda mugavalt teksades ja kampsunis, kihutades ise tuhat kilomeetrit tunnis kümne kilomeetri kõrgusel maa kohal ning sellest võiks olla küllalt, et teadvust vapustada ning imetlust äratada, vähemasti hetkeks võiks inimene iseend unustada ja lasta tajude võrgul aega juhtida. Aga tema puhul ma ju tean – ma tean! –, et ilu ei puuduta teda, et ta võtab nähtavat juba põhjuste ja tagajärgedena juppideks lahti ning peletab sellest igasuguse võlu, et ei peaks juhuslikult sattuma vastakuti millegagi, mis võiks ta kannatusi leevendada. Ta huuled liiguvad. Ta sosistab.
„Mis?” küsin.
„Päikesetuul pillutab päikese pinnal toimuvatest reaktsioonidest elektrone ja prootoneid laiali.”
„Ei,” ütlen.
„Seal, kus magnetväli on nõrgim, põhjustab aineosakeste kokkupõrge atmosfääriga virmalisi.”
„Ei,” ütlen peaaegu liiga valjusti.
„Aurora borealis,” ütleb ta.
„Ei. Need on inuitide valgevaalade ja hüljeste, lõhekalade ja põhjapõtrade vaimud, mis tulevad kütte õnnistama ja neile ütlema, et mõistavad looduse suurt ringkäiku ega põlga neid …”
Jään vait.
„Ei põlga neid mispärast? Surma? Ole nüüd.”
„Me oleme lendavas iglus, riietatud polaarrebaste nahka. Ainus, mida tunneme, on lõputu tuhmus ja külm ning ainus soojus, ainus tõeline soojus, mis meil on, tuleb meie südamest. Kui öist taevast vaatame, on see lilla, punane ja roheline. Hõõrume ninasid kokku.”
Ta pöörab pea ära.
„Kuidas ma nüüd uuesti magama jään?”
„Kas sa polegi rõõmus, et virmalisi nägid?”
Ta vaatab minu poole ja naeratab väsinult.
„Olen ikka.”
Temaga koos olemine oli parim asi maailmas. Tal polnud palju sõpru – õigupoolest, kui jätta kõrvale mõned kunagised klassikaaslased, keda vahel linnas nägime, ei kohtunud ma kunagi ühegagi – ja sestap ei tulnud meil eri suhtlusringkondadega pidada meeleheitlikke läbirääkimisi, uute inimestega tutvuda, vanu unustada. Käisime väljas minu sõpradega, kuniks nende pruutide kadedus ja mõned inetud armumised sellele lõpu tegid (esialgu olid kõik oma kohmetuses kanged ja üsnagi meeldivad, aga kui nad temaga ära harjusid, ei saanud nad midagi parata, et tema tähelepanu eest võistlema hakkasid); hiljem liikusime ringi peamiselt kahekesi. Kuhu ka läksime, oli mul juba pelgalt seepärast, et sain armastavalt ta käest kinni hoida, tunne, justkui oleksin elus midagi saavutanud. Mehed vaatasid mind austuse ja peaaegu aukartusega, naised aga vaatasid mind, nagu oleksin iga hetk võimeline valmis tegema ja üles kasvatama viisteist last. Võibolla on see iseloomuviga. Äkki ma olen pinnapealne? Edev? Ülbe? Aga mul polnud tõesti mitte midagi muud vaja.
Aga tema … Mina ei tea. Tollal ma ilmselt ei mõistnud teda ja ausalt öeldes ei pööranud (ei tahtnudki pöörata?) küllalt tähelepanu tema isiksuse varjukülgedele. Armununa oli lihtne näha teda nii, nagu kahetonnine teerull näeb maailma enda ees, ning lakkamatu eufooria andis mulle küllalt jõudu, et võiksin minna edasi korrakski mõtlemata, endasse vaatamata, olin aja kulgemise sees ning sügavalt veendunud, et õnnelik elu täidab iseenesest ära kõik tühjad kohad. Ei tundu aus tõlgendada seda, mis ta tollal oli, lähtudes sellest, mida nüüd tema (ja loomulikult ka iseenda) kohta tean. Loodan, et tema oli minuga ka õnnelik. Loodan, et ma ei maganud midagi põhjapanevat maha. Ma pingutasin, armastasin, lasin temal ennast armastada. Mul ei tule pähe midagi, mida oleksin saanud teisiti teha või tegema pidanud.
Maandume tugeva tormiga. Ta küüned on mu käsivarde surutud. See teeb mulle rõõmu – hoolimata sellest, et ellujäämisinstinkt ei ole tõend elutahtest, tean, et ta saab oma kahepalgelisusest aru –, ent mind häirib, et ma ise ei tunne tugeva turbulentsi ajal mitte mingisugust hirmu. Olen ma tõesti nii väsinud? Olen ma tegelikult juba murtud, aga etendan oma rolli ikka edasi? Pärast järsku maandumist laseb ta lahti. Ma naeratan talle, tema kehitab õlgu.
Kui pikkamisi üksteise järel lennukist välja voolame, märkan vaevu võõraste ilmeid. Juba mõnda aega pole need mind julgustanud, tajun nende tähelepanu vaid kummastava, rõhuva nõudmisena olla keegi teine. Ja kaunite naiste vandeseltslaslikud pilgud, mis annavad märku, et mul on eliitklubi pilet, et kuulun nende hulka, kes oskavad iluga toime tulla, on lõppeks lihtsalt haledad. Kas te muust ei hooligi?
Olen väsinud. Ma pole üldse maganud. Muidu ei mõtleks ma nagu tema. Järgnen talle mööda pikki neoonvalgeid hallide vaipadega koridore, seisame liikuval teel, jõllitame reklaamtahvleid, ootame passikontrollijärjekorras, et igavlev töötaja saaks meile pilgu heita, esitada karmilt paar küsimust, millele kangelt ja hirmunult vastame, enne kui meid lubatakse paari suure metalltempli löögi saatel pagasikarusselli juurde, mis viib mind transilaadsesse seisundisse, kus tajun ainult niiskust kaenla all ning vastikut maitset suus. Üle Atlandi, üle Atlandi, üleatlandi …
Ta näpistab mind, haaran kohvri ja tõstan selle ühe liigutusega meie vahele maha. Olen selle üle ebaratsionaalselt uhke. Vean kohvri läbi tollikontrolli, näen, kuidas tolliametnik tõmbab kõhu sisse ja ajab selja sirgu, enne kui pöörab pilgu ära ja näitab sõrmega viibates oma lüüasaamist – edasi – ja lähen läbi saabuvaid lende ootavate inimeste summa, mille sees tunnen end kui kingitusekuhi jõulukuuse all.
Taksojuht on tüse vanem mees kenas ülikonnas, aetud habemega, taha kammitud juustega. Mu kaaslase kohaolu ei häiri teda. Ütlen juhile, kuhu läheme, tema ütleb meile hinna ja palub istuda, kuniks ta kohvri pagasiruumi paneb. Autos on tugev odekolonnilõhn. Istume tihedasti koos ja mul pole südant talle öelda, et vaadaku, kuigi linn, kui me sellele ida poolt läheneme, on pimedas imekaunis.
Enne kui pöörame Brooklyni sillale Belt Parkwaylt, kus sõidurajad on üksteise kohal ja turritavad kaldast välja, näoga Manhattani poole, näitab südalinn end kogu oma väes. Tohutud läbivalgustatud hematiit- ja smaragdtornid õõtsuvad kristallselges öös tähistaeva all, teemüra on nende tuumade müra, sügavale maa alla maetud sulatusahi, mis kõiki neid hiiglasi pelgalt iha jõul püsti hoiab. Ja kõik need kilomeetrid betooni ja terast, vasktraate ja valgust, mis on kõik ideaalses tasakaalus inimsaatuste survega, mis suruks kogu selle aine üheks rusikaks, et kordki ausalt ükskõikse taevaga võidelda. Ja kõigi nende jõudude pinge on niivõrd käegakatsutav, et isegi üks väike puudutus jäädvustaks end kaugesse-kaugesse tulevikku.
„Nii ilus,” sosistab ta. Ma usun teda. Ta on samuti väga väsinud. Sellel tänaval, kus taksojuht meid maha paneb, ei ole ööloomi (mõned ühtmoodi riietatud üliõpilased vahivad arusaamatul põhjusel pettunult poeaknast sisse, muidu on tänav tühi), hotelli vastuvõtt on heledalt valgustatud ja lahti, kõik sujub kenasti, mõne minutiga oleme toas. Pakikandja soovib sügava kummarduse saatel head õhtut ning lahkub, näol lai naeratus – tõmbasin rahakotist kogemata kümnedollarise, aga kui see juba kord väljas oli, polnud mul jaksu arusaamatusega tegeleda, ja nõnda ta selle endale sai. Hambaid pestes vaatame peeglist oma nägusid ja voodisse minnes teame, et oleme armatsemiseks liialt väsinud. Pigistan ta tihedasti enda vastu ning suudlen teda laubale.
„Head ööd.”
„Head ööd.”
Ma vaatan aknast pimedat hoonet teisel pool tänavat ja ootan veel hetke, et seal mõni tuli süttiks.
Veetsime linnas paar päeva, käisime muuseumides, Metropolitan, Whitney, Guggenheim, MoMA, ja raiskasime terve pärastlõuna Chelsea galeriides (me ei oodanud juba ette suurt midagi, aga kui need moodsad kunstnikud teaks, kui vähe on neil tema olukorras inimesele pakkuda, peaksid nad tundma sügavat häbi) ja tülitsesime ainult korra, millegi totra pärast ja keset silda, pakkudes nõnda meelelahutust muigavatele turistidele. Ma ei mäleta, millest see algas – oli midagi seoses riikliku tervisekindlustuse ja raha terroriga, mis kultuure hävitab. Ennast täis mina (inspireeritud loojuva päikese kiirtest, mis rõhutas mõrasid hoonete seintel ning tekitas meie jalge ette lõputuid lillasid triipe) väitsin, et säärane vaade nagu siin on väärt kogu inimkonna kannatust, ja tema ähvardas seda kuuldes jõkke hüpata, mis – pean tunnistama – tegi mulle haiget, aga eks olen minagi pööraselt üle reageerinud. Leppisime ära veel enne, kui üle silla jõudsime, muud valikut polnud.
Üürisime auto ja sõitsime lõuna poole. Ameerika maantee oli tähendusi tulvil, Simon ja Garfunkel loendasid New Jersey maanteemaksuputkas autosid, Moriarty ehk Cassady jauras maaniliselt tagaistmel, ehkki tegelikult vaid sosistas. Kõik muu oli üksnes betoon, bensiin ja brutaalsus. Juhid ületasid kiirust, trügisid vahele, vahetasid hüsteeriliselt ridu, karjusid roppusi. Ma ootasin vabadust või vähemalt selle kaja, aga selle asemel haaras mind ärevus.
Kõige ilusam vaatepilt ootas meid Washingtonis. Olime New Yorgist lahkunud enne koitu ja kui tõusev päike heitis pronksjat valgust võimsale Pentagonile, tundsin mina end maailmavõimu kohutava ilu all lömastatuna, ent ei öelnud midagi, sest teadsin, et see kohutaks teda. Mu meelest ei öelnud ta sõnagi. Ööbisime lihtsalt maanteeäärses motellis kusagil Nashville’i lähedal ja armatsesime toore tungi ajel, sest see oli ainus viis, kuidas südant julgusega täita. Kui ta nuttis, teesklesin magamist.
Oleme just Memphisest lahkunud ja jõudnud üle osariigi piiri Tennesseest Arkansasesse. Kuigi päike paistab veel, on tuuleklaasil juba mõned vihmapiisad ja eespool paistab tumedate pilvede rünk nagu hiiglaslik laine, mis murdub ja meist üle uhub. Hetkeks loodan, et saame tornaadot näha. Vaatan ta poole. Tema vaatab otse ette ning ta silmist paistab hirm. Välk raksatab pilvedes ja valgustab neid helendava oranži tulega.
„Nii ilus,” ütleb ta häälevärinal, „aga kaduv.”
Olen vait.
„Sellest ei jää midagi järele.”
Haaran roolist ja lasen vihapurskel kehast läbi voolata. Olen palju mediteerinud, ma suudan küll.
„Mitte kui midagi.”
„Aga praegu on see ju seal,” ütlen, hambad ristis.
„Praegu.” Ta vaatab minu poole. „Praegu küll, aga siis?”
Olen vait. Vihmapiisku muudkui langeb. Lülitan kojamehed sisse.
„Siis see kaob,” ütleb ta.
„Mälestustes mitte. Sa mäletad seda.”
„Kas sa mäletad, kuidas kõik oli siis, kui sa mind armastasid?”
Mu kopsud täituvad õhuga, kõik liigub läbi nina.
„Kas sellega on samamoodi?” küsib ta, „nüüd?”
On tõde, mida ma ei julge välja öelda. Ma ei saa seda välja öelda. Ma ei taha.
„Aga ma ju olen! Ma ju olen sind armastanud ja ma ei muudaks seda iialgi. Ma olin seal. Mina! Ma kogesin seda. Mitte miski ei saa seda muuta. Ja kui saaksin tagasi minna, siis teeksin seda silmapilkselt. Lihtsalt selleks, et võiksin seda kõike uuesti tunda, uuesti kogeda – veel kord. Ja seepärast ei ole ma kuidagi vähem tänulik, et seda tegelikult ka kogesin …”
„Sa oled tänulik, kuigi see on nüüd läbi? Ole nüüd ometi lugupidavam …”
„Mis ma tahan öelda, on – vaata! See on otse seal sinu ees, sa näed seda, näed seda praegu! Miks sa ahastad seepärast, et see kord kaob? Sina sured, mina suren, kõik kaob. Aga ma ei lase, ei lase sel praegu kõigelt värvi võtta.”
„Pea sellest kaotusest lugu. Tunnista seda, austa seda palun. See on ainus, mida ma …”
„Mina ei ole midagi kaotanud. Ma ei kaota iialgi midagi.”
Selles on tõde.
„Pea auto kinni.”
Vaatan tema poole ja näen, et tal on tõsi taga. Ta käsi on ukselingil. Portselan. Purunemisoht. Mu närvid on täiesti pingul, aga suudan koguda piisavalt jõudu, et pidurdada, rida vahetada ja teeservale seisma jääda. Liiklust ei ole palju. Lülitan ohutuled sisse. Hingan nina kaudu välja ja vaatan teda pettunult. Mis nüüd saab?
Ta teeb turvavöö lahti, avab ukse ja hüppab välja. Tuul puhub ta juuksed kevadeks. Ta jookseb kerges vihmas teele – ma karjatan ja teen turvavöö lahti, puhas instinkt – ja peatab kätega vehkides esimese möödasõitva auto. Juht on pesapallimütsiga must mees. Laseme mõlemad autoaknad alla ja vaatame teda.
„Mis toimub?” karjub juht.
„Kas sa tahad mind keppida?” karjub ta läbi tuule ja mind tabab piiritu häbi, piiritu jõuetus, lõputu frustratsioon, et pean järgima oma südametunnistust ja tegema läbi armastusriitusi kellegi jaoks, keda ma kannatuste pärast, mis pole minu omad, ei ole, ei ole kohe üldse minu omad, sügavalt, sügavalt …
On.
„Kao ära, hull mõrd!” karjub mees ja sõidab minema.
Olen tühi. Tahaksin tornaadot näha.
„Kas sa tuleksid palun autosse tagasi?”
Ta raputab pead ja toetub kapotile. Ta õlad värisevad. Astun autost välja ja lähenen talle aeglaselt.
„Mine ära.”
Sirutan käe. Ta heidab mu poole pilgu.
„Ära puuduta mind.”
Kostab automüra ja ta läheb taas tee peale.
„Palun, tule nüüd, palun,” anun ma ja mu süda on purunemas.
Suur valge pikap laseb signaali, et ta eest läheks, aga jääb siis meie auto ees seisma.
„Palun,” ütlen ma.
Liiga hilja. Uksed avanevad ja esmalt ilmub nähtavale pikk hõbedane revolvritoru, millele järgneb laia valge mütsi serv, mütsile järgneb krimpsus, karmide joontega nägu, millele omakorda must saabas ja saapale pikk kiitsakas kauboikeha. Ma tean, et on liiga hilja, et olen asjatult proovinud – ja põlgan teda selle pärast nii kuradi palju –, et olen teinud kõike selleks, et otsida ja lõpuks leida omaenda haud. Ma ei saa midagi kaotada. Selles on tõde. Loodan, et mullas puhkame teineteise kõrval.
„Noh, noored, mida te siin enda arvates teete?”
Olen liialt hirmul, et midagi kosta. Ma ei näe ta nägu. Tahaksin seda nii väga näha. Kauboi kõnnib aeglaselt meie poole, hoides relva vöö kõrgusel.
„Röövite möödasõitjaid?”
Mu kaaslane raputab pead.
„Siin pole põhjaosariigid. Siin saate kuuli veel enne, kui jõuate öelda „anna siia”.”
Tahan lihtsalt ta nägu näha. Kauboi seisab juba ta ees. Palun.
„Kas sa tahad mind keppida?”
Uskumatu, et ta seda ütles. Teadsin, et ta seda teeb, aga ei suuda ometigi seda uskuda. Me saame veel mõlemad surma. Ma vihkan teda nii väga, et olen kade, et kauboi ta maha laseb ja mitte mina.
Kauboi on üllatunud. Ta silmad lähevad pärani lahti – need on jäiselt sinised –, siis purskab ta naerma. Ta vaatab korraks mind, alandab mind kulmukergitusega ja pöördub taas tema poole.
„Oh ei, kallike. Ma ei usu, et saatus arvaks, et võiksin iialgi … magada nii ilusa tüdrukuga nagu sina. Kas te tülitsesite? Pole hullu. Kõik saab korda. Tahad lonksu viskit?”
Ta vaba käsi sirutub jaki sisetaskusse ja pakub hõbedasest taskupudelist juua. Tüdruk kõhkleb hetke, võtab siis pudeli vastu, korgib lahti ja joob suure sõõmu. Kui ta selle tagasi annab, langetab kauboi veidi relva.
„Nüüd kobi tagasi autosse, muidu külmetad veel. Hästi?”
Ta noogutab ja läheb. Minu poole vaatamata.
„Tule siia, poiss,” ütleb kauboi.
Ootan, kuniks ta on turvaliselt autos, ja keskendun siis oma jalgadele, püüan neid rahustada ja teha mõned ettevaatlikud sammud.
„Tahad ka?”
Ma raputan pead: „Olen roolis.”
Ta noogutab.
„Mis temaga on?” küsib ta.
Vaatame autosse tema poole. Ta vaatab ainiti preeriat.
„Ta on haige,” ütlen ma. „Ta jääb pimedaks.”
Kauboi noogutab taas.
„Ja arvab siis, et mingi kauboi riist aitab selle vastu?”
„Ei. Ta tahab mind karistada, et ma ei tunnista … Tähendab, ta tahab, et austaksin kaotust.”
Vaikime minutikese ja vaatame üksteisele otsa.
„Kaotust austada,” ütleb kauboi tasa. „See on küll miski, millega just paljud hakkama ei saa. Nõudlik tüdruk. On ta seda väärt?”
Ma ei ütle midagi.
„Tundub, et on. Kust te pärit olete?”
„Sloveeniast.”
„Pole kunagi kuulnud.”
„Jugoslaaviast.”
„Ahsoo.”
Kauboi kõnnib auto juurde ja koputab relvaga aknale. Ta laseb akna alla.
„Minu vanaisa tuli sõjast pimedana tagasi. Üheainsa granaadi pärast. Ükskord küsisin temalt, kuidas on pime olla. Ta ütles, et kui ta aeg-ajalt ümbritsevate asjade peale ei kuseks, ei saaks arugi. Mõtle selle peale.”
Mees pöördub minu poole, soovib kerge kaabukergitusega edu, istub autosse ja sõidab ära.
Kuigi ma üldse ei taha, istun samuti autosse. Mu vaimset seisundit on ilmselt võimatu kirjeldada ning tema omast mõtleminegi tülgastab mind.
„Ma olen põhimõtteliselt valmis surema,” ütlen turvavööd kinnitades. See on hale, ma tean, aga ma ei suuda midagi muud öelda.
Ta vaatab mind ja näib, et ta on kahevahel, kas mind uskuda või mitte.
Kui peaksin midagi usaldama, siis usaldaksin tundliku vaataja, kes on konventsionaalsetest mõttemustritest vaba, psüühet. Ma ei tea midagi sellest, kuidas vaataja mu pilte oma vaimu vajaduste rahuldamiseks kasutab, aga kui vaatajal on nii vajadused kui ka vaim, siis võiks tegu olla tõelise suhtlusega.
– MARK ROTHKO
Jõuame Rothko kabelisse Houstonis nagu kurnatud kummitused, keda hoiab koos vaid läbielatud tormi ühetaolisus. Meie servad on poorsed, liigume ühest aine olekust teise. Kord olen tahke, kord gaasiline. Ma ei tea, millised mõtted on minu ja millised tema omad. Kaotan iseennast igal joonel, mis mu rajaga ristub. Sillutis, puulehed, horisont – kõik on vaid lõputud hoovad, mis on mu ribide alla torgatud ja sunnivad mind karjuma ning iga karjet väljendab üksnes lihtne samm edasi.
Astume sisse.
Mulle tulevad pähe mõned täiesti tavalised mõtted, mida ma ei taha enam usaldada. Tavalised mõtted on need, mille pärast ma siin olen. Tahaksin tänaval õlut juua ja naistele järele hüüda. Tahaksin minna matustele ja teeselda, et mõistan kaotust, tunnustaksin seda peanoogutuse ja käepigistusega. Käiksin litsides ja teeskleksin, et meeldin neile. Kõik võikski olla nii lihtne kui kahe pileti ostmine ja tema käe hoidmine – ta haarab kohe mu käest ja pigistab seda soojalt, mida tõlgendan kui vabandust – ning sammhaaval mööda koridori kulgemine.
Astume sisse.
Ma ei saa öelda, et mõistan. Tunnen, seda küll. Aga kui ütlen, et tunnen end kui värvide kohtumispaik, kõigi võimalike muljete ristumiskoht, siis ei saa ma samal ajal lahti tundest, et olen endalt midagi täielikult ja pöördumatult röövinud ja viin selle kaasa ka teisele poole, kus keegi ei saa sellest karvavõrdki aru, ja see teeb mind parandamatult isekaks. Ma unustan tema ja lasen tal oma isikliku pimeduse sügavikku triivida. Muudan end toonidele haavatavaks. Nad ründavad mind Beethoveni üheksas sümfoonia sissejuhatuse ärksusega – on see liialt pretensioonikas? Kas ma tohin nii öelda? Lõppeks räägin ma ju vaid iseendaga.
Näen teda kesk lõuendeid, pisarad mööda põski alla jooksmas. Aga ta silmad on lahti ja suunurgad ülespoole pööratud.
„Ma tahaksin …” ütleb ta ja need on sõnad, mida olen kogu see aeg tahtnud kuulda, lause, mida ta võib lõpetada, kuidas ise tahab, kui ta seda ainult päriselt, päris-päriselt tunneb: ma tahaksin siinsamas surra, ma tahaksin maailma hävitada, ma tahaksin selle kabeli maha põletada, ma tahaksin teha midagi täiesti tavalist, ma tahaksin elada pika ja õnneliku elu, ma tahaksin, et sa mu elust kaoksid, ma tahaksin su elust kaduda, ma tahaksin olla mõõtmatult, võimatult, lohutamatult isekas …
„Ma tahaksin näha meie lapse nägu.”
