Foto: Andreas Siniväli
Kohtusime Tasku keskuse Rahva Raamatu rohelise interjööriga kohvikus. Tol päeval müristas Tartus sel aastal esimest korda ja Tähtvere tänaval nähti isegi keravälku – vähemalt minu naabrid nägid seda. Et välku lõi, tunnistas järgmisel päeval ka Kaisa Kuslapuu, kes näitas kuvatõmmist äikeseportaalist. Tõesti, üks väike täpike oli Tartu juures – tema sõnul lõigi sel päeval kogu Eestis ainult Tartus välku. Meiegi alustasime Anna-Kristiinaga vestlust ilmast.
Kas nägid tänast ilma ka?
Eriti ei näinud, aga mulle saadeti pilte, et oli topeltvikerkaar. Ent ma kuulsin ilma, korra trummeldas väga tugevasti. Istusin Aida ja Aleksandri tänava nurgal sõprade korteris ja tegin tööd. Mul on vedanud, et saan kõikjal tööd teha.
Mis tööd sa teed?
Toimetan subtiitrite, erisuguste saadete ja filmide keelt. Töötan ühes väikses Eesti meediafirmas. Korraldan ka mõningaid projekte, peamiselt inglise-eesti keelesuunal, aga samuti läti ja leedu keelde.
Kas vahel tõlgid ka?
Väga harva, peamiselt toimetan. Minu puhul on see õigem, sest olen natuke liiga põhjalik. Kuna mulle on keeletunnetus väga tähtis, siis toimetamistöö sobib mulle paremini. Kui peaksin tõlkima, võtaks see liiga palju aega ega tasuks end ära.
Vahepeal elasin paar aastat Inglismaal ja see aitab mind nüüd toimetajatöös – kohtasin seal väljendeid, mida muidu ei teakski. Kui ma millestki aru ei saanud, küsisin alati üle. Üks mu kolleeg ütles, et hästi paljud räägivad Inglismaal kogu elu broken English’it, ehkki on kodanikud. Talle meeldis, et mina muudkui küsisin, kui ma milleski kindel ei olnud. Brittidele väga meeldib, kui nende keele vastu huvi tuntakse.
Mis sind Inglismaale viis?
Alguses läksin Inglismaale sellepärast, et seal toimus palju muusikaüritusi, tol ajal ei olnud neid Eestis nii palju. Käisin siin küll igasugustel festivalidel, aga see ei olnud päris see. Esimesel aastal Inglismaal käisin nädala sees vähemalt kolm korda väljas, sellega sain muusikajanu natuke kustutatud.
Kust su muusikaarmastus on tulnud? Kas oskad ise ka laulda või mõnd pilli mängida?
Olen Märjamaalt pärit ning õppisin Märjamaa Muusika- ja Kunstikoolis viis aastat kunsti. Pilliõppimine tundus sõbrannade hirmujuttude tõttu väga peletav, eriti solfedžo õppimine. Aga kunstikoolis mulle väga meeldis, see andis enesekindlust, arendas loovust ja nii ma muusikakooli ei pürginudki. Praegu mõtlen, et oleks ehk võinud … Aga laulukooris ma siiski käisin.
Kodustest mängis isa klaverit, tal oli absoluutne kuulmine. Mul on üldse musikaalne perekond. Lapsena kuulasin vinüülplaate, aga tänapäeval on pigem kadunud harjumus kuulata tervet albumit.
Oled Tartu ülikoolis etnoloogiat õppinud. Mida ülikool sulle andis?
Arvan, et see aitas minust inimese teha. Kui ülikooli astusin, ei teadnud ma tegelikult veel täpselt, mida elult tahan. Alguses võib-olla kartsin teha seda, mida tegelikult tahtsin. Astusin kirjanduse ja kultuuriteaduste erialale just kirjanduse pärast, mõtlesin, et see aitab kirjutamisele kaasa. Ained olid huvitavad, aga etnoloogia ja folkloristika olid palju põnevamad ning nii valisin teisel aastal hoopis etnoloogia suuna. Elasin Tartus neli-viis aastat, ülikooliga samal ajal käisin tööl, ja kuigi mulle Tartu aeg väga meeldis, siis eks see oli natuke keeruline aeg ka – olla noor, on igasugu armuvalusid ja …
Kui lävisid etnoloogide, antropoloogide ja kirjandusteadlastega, kas sa ei tundnud siis, et peaksid pigem teadlaseks hakkama? Et see oleks üks hea viis maailma tõlgendada … kuigi teadlane surub end pigem alati tagaplaanile, räägib teistest, neist, keda uurib. Kas sinus tekkis mingi konflikt loovisiku ja teadlase vahel?
Nojah, raske on võib-olla selles mõttes, et kui ma kirjutan, siis on see pigem tunde- või ajendipõhine, aga teadusteksti kirjutamisel peab ikka hästi täpne olema.
Täpsus on üks asi, aga kas oled ka seda mõelnud, et autorina on teadlane hoopis teistmoodi olla kui luuletaja või literaadina?
Teadust tehakse pigem kellegi teise hüvanguks. Kui uuritakse mõnd subkultuuri või rühma, siis tehakse seda nende hüvanguks, aga kui luuletatakse, siis tehakse seda rohkem iseendale.
Kas kirjandus ongi siis rohkem endale või on see ka teistele?
Olen küll päris kaua kirjutanud, aga varem ma eriti ei avaldanud, ja kui kirjutasin, siis oligi see pigem ainult mulle endale. Ehkki kui mul oli juba päris palju tekste kirjutatud, siis hakkasin ka avaldamisele mõtlema, samas raamatumõte tuli alles tükk aega hiljem.
Kas pead ka päevikut?
Vahepeal olen pidanud ja siis jälle ei ole. Aga mul on unenäopäevik. Tallinna esitlusel mõtlesin, kuidas tekste ettelugemiseks valida. Otsustasin sellise loogika kasuks, et tekstid võiksid seotud olla mingite kindlate kohtadega. Luuletused ei pruukinud neis kohtades kirjutatud olla, aga et ettelugemisel tekiks rännakumeeleolu. Tartu-luuletused ongi selle unenäopäeviku abil kirjutatud. Noppisin sealt huvitavaid kujundeid. Unenägudega on niimoodi, et kirjutan need ruttu üles, seejärel ei vaata ma märkmikku mitu nädalat, siis aga loen ja mõtlen: kas ma tõesti nägin seda unes? Näiteks luuletus „Lasnamäe” on kirjutatud unes nähtu motiividel, vihmast tehtud poisid katustel … Võib-olla on mul kirjutajageen, sest laupäevasel esitlusel tuletas õde mulle meelde, et kui sündisin, siis mu vanaema oli perekonna külalisraamatusse kirjutanud: „Sina kirjutad kõik minu kirjutamata read.” See oli väga liigutav, natuke ka unenäoline.
Mulle meeldis väga luuletus „Unetu kilpkonn miks sa ei maga”.
Jah, inimestele meeldib see kilpkonnatekst, eriti lastele. See on ilmselt selline tegelane, kellega saab kergesti suhestuda. Lugesin kilpkonnade kohta üht artiklit, on teada, et nad elasid kunagi ka Eesti aladel. See kummitas mind tükk aega. Samuti näiteks see, et on vanu matmisrituaale, kus lastele pandi lagletiibu hauda kaasa.
Selliseid unenäolisi tavasituatsioone on kogus veelgi, kas või luuletuses „Hirm”. Autoavarii ajal – ma kujutasin seda nii ette – mängib muusika, aga luulemina jälgib seda kõike kuidagi rahuga. Mis selle teksti tagamaa on?
See on tegelikult kogu kõige vanem luuletus. Kui hakkasime raamatut kokku panema, vaatasin tekste üle ja mind üllatas, kui värskelt see tekst mõjus. Ilmselt on hirmutunne nii universaalne. Seal luuletuses ei ole ka midagi ülemäärast. Vanemate tekstidega on üldiselt nii, et tahtsin kõike väga ilusaks kirjutada, praegu aga tekib tunne, et kõike on seal liiga palju. Kuid selles luuletuses seda probleemi küll ei ole. Kahjuks ei mäleta ma, mis mind seda kirjutama ajendas, aga arvan, et midagi võis mõne filmiga tegemist olla. Üksvahe vaatasin väga palju filme, filmiajalugu pakub mulle huvi.
Mainisid ilu, kas ilule ja lilledele on su luuletustes kohta?
Ikka on. Mu raamatus on koos nii heledad toonid kui ka tumedad mõtted. Aga kindlasti on naivism või ilutaotlus või ilu näitamine mulle hästi olulised, elus on palju kurja ja tumedat. Ilu on oluline, võib-olla eriti naivism. Vahel on seda vaja. Kui inimene läheb töölt koju ja võtab luuleraamatu, siis on parem, kui see teeb ta rõõmsaks, mitte kurvaks. See justnagu tõstaks teda, aga seda ei saa ka liiga palju olla, muidu läheb raamat imalaks. Mulle endale tundub näiteks luuletus „Palvus” olevat selles mõttes tasakaalukas.
Kuidas jõudsid raamatu väljaandmiseni?
Kunagi oli selline kirjandusveeb nagu Poogen, kus tutvusin Silvia Urgasega. Võis olla ka blogi kaudu, aga igal juhul me tutvusime ja mingisuguse luuletuse alla kirjutas ta, et „kui sina kunagi raamatu avaldad, siis mina tahaksin seda toimetada”. See oli tõesti väga ammu, käisime mõlemad siis alles keskkoolis. Paar aastat tagasi sattusin seda kommentaari nägema ja see ajas mind nii naerma. Silvia ütles aga, et pakkumine on endiselt jõus.
Väike kirjastus annab ilmselt võimaluse ka ise rohkem kaasa rääkida?
Jah, Helena Läksi kaudu leidsin kirjastuse Elusamus ja kõik kuidagi jooksis hästi kokku. Ma poleks tahtnud seda suurele kirjastusele anda, mulle oli oluline kujunduses sõna sekka öelda, kas või värvitoone valida. Kunstnik Maari Soekovi töid olin jälginud juba kaua, tal on palju loodust ja müstilisi tegelasi. Mõtlesin kohe, et minu tekstid ja tema pildid sobiksid kokku. Kujundaja Lilli-Krõõt Repnauga oli samuti väga hea klapp.
Nii pealkiri kui ka kaanekujundus tekitavad seose looduskaitse-aktivisti Rachel Carsoni raamatuga „Hääletu kevad” (1962, eesti keeles 1968). Kas see oli teadlik valik?
See ei ole kindlasti viide Rachel Carsoni raamatule. Kui otsisime Silviaga internetist, ega „Lindudeta kevade” nimega raamatut ei ole juba avaldatud, oli see tore leid, sest üks minu raamatu ideedest puudutab kindlasti loodust ja selle kaitsmist, vähemalt kaudselt.
Nimiluuletuses on teatavat maailmalõputunnetust, ongi vaikne ja ongi lumine, mulle tundusid seosed Carsoni raamatuga kuidagi ilmsed. Mis siis tegelikult sinu pealkirja ajend oli?
USA bändil The Innocence Mission on laul „Birdless”. Kuulasin seda lugu palju, tegelikult olin kuulnud varemgi, aga kui loo taasavastasin, kirjutasingi selle luuletuse. Olin kaua kogule pealkirja otsinud ja siis „Lindudeta kevad” klappis kuidagi. See on ju oksüümoron, räägib endale vastu. See kujund tähendab ka leina: kõik on justkui korras, on kevad, aga linde ei ole …
Kirjutasin bändile ka, et nende laul mind inspireeris, ja sõnade autor kirjutas mulle vastu, et tema jaoks on see lugu leinast, sest talle tähendas see, et ta ei saa lapsi. Ma ei olnud selle peale tulnudki, aga kiri oli väga ilus ja siiras.
Minu jaoks on pealkiri rohkem seotud eesti rahvuskultuuriga: kui linnud kevadel tagasi tulid, olid nad sõnumitoojad teispoolsusest. Kevaditi pidi hommikul linnupetet võtma, enne kui õue mindi, muidu võisid saabuvad linnud inimese ära kaetada. Eestlastele on linnud olulised.
Aga sulle endale?
No mina olen looduses kasvanud: päris väiksena maal, seejärel alevi serval, kus mets oli väga lähedal. Olen palju metsas käinud ja suviti Kõinastu laiul, kust mu vanaisa pärit on. Seal ei olnud elektrit, toitu tuli paadiga tuua ja vett sai kaevust. Seal on kõik hoopis teistmoodi ja linnud kardavad ka inimest vähem. Kuna see oli piiriala, siis seal ei tohtinud Nõukogude ajal eriti käia ja loodus on tänu sellele palju puhtam.
Kolisingi just Läänemaale Ristile, sellesama vanaisa majja. Kõpitsen seal vaikselt. Õnneks ei ole Tallinn väga kaugel, paaril päeval nädalas teen linnas tööd, ja lähen siis maale tagasi. Hea on, et ma ei jää ka sotsiaalselt lõksu, sest kõik mu sõbrad on Tallinnas. Aga maal on ikka mingi teistsugune rahu.
Sul on ka väga ilusad fotod, ma Instagramis1 natuke stalkisin. Pildistad sa vist vanade kaameratega?
Jah, vanaisal oli Zenit ning kui ta pilte ilmutas, siis ma jälgisin teda ja õppisin tema käest. Vahepeal tüdinesin ära, aga nüüd olen eri kaameratega juba palju aastaid pildistanud.
Märkasin, et pildistad ka kirikuid. Seda tehakse üsna vähe, inimesed kas väldivad neid või siis pildistavad ainult torne. Sul on Instagramis justkui kuldne kesktee: on inimesi, on loodust ja kiriklikke sümboleid sekka. Ka sinu luuletustes on mõningaid religioosseid motiive.
Võib-olla on minu etnoloogimina komme jälgida, mida inimesed usuvad või mida nad usust loovad, kuidas seda sõeluvad. Luuletustes on need aga nimme tugevad pildid, mis mõjuvad. Näiteks isegi meieisapalve mõne osa kasutamisel on näha, et see kuidagi kohe mõjub inimestele. Mis piltidesse puutub, siis minu arust on lihtsalt niivõrd ilusad need sümbolid, mida inimesed on loonud, millest inspiratsiooni saanud. Lõuna-Hispaanias – Sevillas, Granadas, Málagas –, kus just reisil käisin, jättis mulle Granadas asuv Alhambra kindlus sügava mulje. See on pooleldi mauride, pooleldi kristlaste loodud, üks huvitavamaid arhitektuurilisi elamusi.
Mis sa arvad, kas sinu kirjutav mina ning inimestega kohtuv, töötav ja pildistav mina on samad isikud?
Eks nad ikka ole natuke erinevad. Näiteks kui ma kirjutan midagi veidi tumedamates toonides ja mu ema seda loeb, võtab ta kohe ühendust ja küsib, kas kõik on ikka korras. (Naerab.) Siis ütlen, et aga ema, see on ju ainult luuletus – see tuli kuskilt ja läks kuskile. Vahel on vaja see, mida tunnen, välja kista, see võib olla tume, aga ei tähenda veel, et minu mõttelaad selline oleks. Samamoodi ei teki sõpradega koos nalja tehes tahtmist äkki luuletust kirjutama hakata. Need on ikka erinevad mõttesagedused.
Kas kirjutad proosat ka?
Kõik küsivad seda … Kui Märjamaal raamatut esitlesin, tulid õpetajad paluma, et kirjutaksin noortele proosat. Aga praegu ei ole küll kirjutanud. Tegelesin kunagi ühe lasteraamatuga, kuid tundsin, et karakterid ei olnud piisavalt tugevad, niisiis keskendusin luulele. Nüüdseks olen võib-olla rohkem lugenud ja võiks jälle proovida. Selline tunne on küll, et tahaks veel midagi avaldada, ja minu arust on selleks nüüd ka platvorm olemas, sest esimene raamat on ilmunud.
Mis on praegu su öökapiraamat?
Mul on neid nii palju pooleli … Võib-olla Maryanne Wolfi „Proust and the Squid” (2000). See on sellest, kuidas inimesed raamatuid loevad ja neid analüüsivad.
Aga värskeim kultuurielamus?
Xiu Xiu kontsert Sveta baaris. Xiu Xiu muusika on nagu täheplahvatus, millesse on segatud elemente industriaalmürast, pungist, traditsioonilisest löökpillimuusikast, biitluulest, queer-popist ja lihtsast siirast karjumisest.
Kontserdil oli tugev sünergia publiku ja bändi vahel. Xiu Xiu muusika on kohati räige ja ehmatav, aga sellest kumab läbi täielik siirus ja hingepuhtus ning oma suursuguse näitemänguga oli laiv väga liigutav.
