*
robustsed näod hellitavad su hingeava
iga löök on kaks
ning hingetõmme kolm
valssi meenutab me argipäevane vaidluskava
kasetohu lehk sinu rohekatel sõrmeokstel ning lootus näha teda veel korra
*
eks ekslemine neetud on
mis antud see võetud
purpurpunane vest sinu hallil seljal
minu prillid sinu näol
rahvuslus on tähtis
ent sinuta ei loodaks ma olla
metsrohelised teravad tiivad
on kaetud valge looriga
on ärkamisaeg
kuid magada veel soovin
pimestada ennast
käituda nii nagu poleks ennast
näinud sinus ega probleeme kehas
läbivettinud sokid sinu katkistes jalanõudes
on märk et paremaks saab minna
veel üks tobi
kas kahest ei piisa
lõhkumaks su siidist kopse
*
kolmemõõtmeline maailmakäsitlus sinu ekraaniarmastavasse argipäeva on võõras nähtus. kelmikalt lehvitad mulle üle rahvast täis bussi ning pean tõdema, et igatsen neid aegu, mis meil olid. minu argielu tipphetkeks võib tõepoolest lugeda käiku lõunamaale, isegi kui selleks ainult leedu oli. uduses detsembriõhtus jalutame mööda täiesti tundmatuid tänavaid sealpool oleva kalmistu suunas – maps ju näitas nii. kui oleme imetillukesel pingil juba pikemat aega istunud, tunnistad, et sul on veidike jahe, ise mõtlesin just kokku lugeda kõik pisarad, mis keegi siia poetanud on. sünnipäevaks võtsid kaasa kaks veini ning kuigi mulle kumbki ei maitsenud – ei valge ega punane –, rüüpasin ikkagi sinuga koos ning oma krimpsus nägu su eest varjasin. kahekesi ühekohalises hotellivoodis. polnud kellegagi koos
hotellivoodis olnud ammu.
märtsikelluke
mul on isa silmad ja ema nina
vanaonu kõrvad ja vanaema täditütrepoja kartulikoorpruunid juuksed
silmad panen kinni ja nina katan ära
kõrvad kõrvaklappide alla ja juuksed värvin mustaks
ei ole sugulust nende inimestega sarnast
istun keset põldu
sedasamust kus atv-ga matsu panin ja paar tundi oma jalgu ei tundnud
kui seal veel päikesepaneele polnud
ja ei mõista kuhu kaob aeg
mägede taha mida eestis pole
metsade taha kuid metsad on mul siinsamas
ning kui nendesse otsima olen läinud ja teiselt poolt pea välja pistnud
olen lihtsalt eksinud
mängida mudelautodega tundide viisi ja kui peab reaalselt rooli istuma
tunnen end taaskord kui metsaeksinu
need sissekõnnitud teerajad on nüüd asfaldiga kaetud
ja kas on veel alles isegi see onn mille ehitasime selle kuuse alla
võib vanast kanakuudist saada elumaja
õlu
joomine
muusika
„eesti joomingulaulud“ youtube’is ja keskealised mehed kes just saunast tulnud
elu oli veel ilus kui meil aias märtsikellukesed kasvasid
valetaksin kui ütleksin et ei igatse
kõige tavapärasemat grilli koos tomati-kurgisalatiga
sääse pininat kõrvus ja limpa limonaadi
igatsen ka kanpoli poodi
riiulid olid nii kõrged
mäletan endiselt kus mis oli
ning kui nüüd seal käin ei leia midagi üles
Mortimer (18): „Olen Mortimer – melanhoolne, julge. Ma ei mahu ühtegi kasti, olen omaette udus jalutav kass. Olen määratud end väljendama – olgu selleks siis luule, maal või helikeel. Minu looming on nii appikarje kui ka selgitus, maailma ning iseenda peegeldus.“
