Intervjuu

Ring nimega Ellips

Hanna Linda Korp / Lisanna Lajal Saara Lotta Linno Kerstin Vestel 17.01.2022

Igal neljapäeval veidi pärast kuut koguneb Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi puhkeruumis kirjandusring Ellips, et rääkida sellest kõige olulisemast: kirjandusest. Lausekujundina tähistab ellips väljajättu, ent kirjandusring Ellips mahutab endasse kõiksugu teemasid ja inimesi hoolimata õpitavast eri- või huvialast. Sellest, mida Ellips korraldajate Kerstin Vesteli, Saara Lotta Linno ja Lisanna Lajali jaoks tähendab, proovib aru saada Hanna Linda Korp.

 

Kui mina ülikoolis kirjandust õppisin, proovisime igasuguseid üritusi korraldada, et tudengid üksteisega rohkem suhtleksid, aga ainus, mis päriselt toimis, oli Liinakuru kevadkool. Teiste ürituste korraldamiseks puudus järjekindlus. Ellips on aga juba peaaegu neli aastat edukalt toiminud. Kerstin, kuidas Ellips sündis? Mis ajendas sind Tartu Ülikooli kirjandustudengite seltsi algatama? 

Kerstin: See kõik sai alguse päev enne ülikooli algust, kui meil oli tutvumisõhtu, kus viibis ka professor Arne Merilai, kes sai meie kursuse „isaks“. Mängisime malet ja ma küsisin, kas ülikoolis on kirjandusring ka. Käisin gümnaasiumi ajal kirjandusringis, mulle oli oluline just seltskonna- ja kuuluvustunne: sain minna kuhugi ja arutleda selle üle, mida olin lugenud. Eeldasin, et kui tulen kirjandust õppima, siis leian ka siit sellise võimaluse. Merilai aga ütles, et ülikoolis kirjandusringi ei olegi, ent mina võiksin seda ju korraldada. Entusiastliku tudengina, kes ei olnud kordagi isegi ülikooli peahoones käinud, mõtlesin, et miks mitte. Poole aasta pärast saatsin esimese listikirja, ja inimesed tulidki kokku ja tahtsid asjaga jätkata.

Saara: Mulle tundus samuti loomulik, et ülikoolis saab erialainimestega erialastel teemadel suhelda. Ka mina käisin gümnaasiumis kirjandusringis ja mulle meeldis, et seal sai raamatutele rohkem süvitsi läheneda kui koolitundides. Olengi Ellipsilt ennekõike oodanud seda, et me saaksime arutada kirjanduse üle sügavamalt ja kauem kui loengus, olenemata rõhuasetusest.

Kuidas sõnastaksite Ellipsi peamise põhimõtte või eesmärgi?

Saara: Ilmselt oleks see põhimõte üldsõnaline: tahame kultuuriteadused suureks teha (naerab).

Lisanna: Ühine nimetaja on jagada seda, millega me tegeleme, sest igaüks saab endale meeldival teemal arutleda.

Saara: Jah, igaüks, kes Ellipsis käib, saab teha seda, mida ise tahab.

Ellipsi õhtud on tõesti väga mitmekesised: loovkirjutamine, tekstide ettelugemine, filmide vaatamine, aruteluõhtud, ühised teatri- ja kinokülastused … Ja see meeldibki mulle teie tegevuse juures kõige rohkem – te ei ole piirdunud ühe asja, näiteks raamatu üle arutlemisega, sotsiaalne aspekt on nii tugev.

Saara: Ma arvan, et ürituste mitmekesisus on üks põhimõte, mis on kuidagi loomulikult tulnud ja mida me ei ole pidanud tagant tõukama.

Lisanna: Kui meil esimest korda toimus selline üritus, kus ametlikku osa ei olnudki, vaid kõik tulid oma asja kirjutama, siis moodustus sellest lihtsalt vestlusõhtu teemal, mida keegi parasjagu soovis rääkida. Mulle tundub, et see õhtu oli vormivabaduse tipp.

Milline õhtu on teile eriti hästi meelde jäänud?

Lisanna: Mulle on alati meeldinud väga näidendite lugemised ja ma tahaksin neid edaspidigi korraldada! Lugesime ükskord Boris Kaburi lastenäidendit „Rops“ ja sellest on ikka veel mingid naljad käibel. Kirjutamisõhtu oli ka tore.

Kerstin: Mulle on kõige paremini jäänud meelde omaloominguõhtud, kus oleme esitanud väga erinevat omaloomingut, nt teismelisena kirjutatud fanfiction’it. Ka Ellipsi esimene sünnipäev oli üks rajumaid üritusi kultuuriteaduste instituudis.

Miks?

Saara: Sest seal instituudis tavaliselt ei tantsita palavalt muusika järgi … kella kuueni hommikul! Viimasest ajast on mul hästi meeles ja südamelähedane ka kirjutamisõhtu, mis toimis kogukonda loova üritusena. Üks erilisemaid üritusi oli Eda Ahi „Sõja ja rahutuse“ kritiseerimisjuhtumi arutamine. See oli esimene kord, kui avastasin, et kriitika saab ka põnev olla! Lugesime „Sõda ja rahutust“ ette ja mõtlesime, miks see sai kulka preemia ja miks kriitikutele ei meeldinud, et ta selle sai.

Aga kas on ka mingisugune vorm olnud, mis ei ole Ellipsile sobinud?

Kerstin: Ma ei mäleta ühtegi ebaõnnestunud või igavat õhtut.

Lisanna: Aga vahepeal tegite ju Zoomis ka Vellipsit?

Saara: See on vorm, mis minu meelest Ellipsile ei sobi! Võib-olla on asi selles, et ma pidin siis Ellipsit üksinda vedama ning distantsõppe kõrval distants-Ellipsit korraldada oli väga raske. Samas meenub mulle videvikupidamine Zoomi vahendusel ja see oli jällegi väga tore.

Vabavormilisus soosib sedagi, et teie üritustel osalevad ka teiste erialade inimesed, mitte ainult kirjandustudengid.

Saara: Sõna liigub vaikselt omasoodu …

Lisanna: … enamasti inimeste kaudu.

Saara: Ka loengutes ja seminarides on teiste erialade inimesed koos ja kui seal suhted tekivad, siis tõmbame nad ikka kaasa. Kuigi enne viimast Ellipsit üks teatriteaduse tudeng arutas, kas ta ikka saab tulla, sest ta käib ju ka TÜLis (Teatriteaduse Üliõpilaste Loožis) ega tea, mida Ellips endast kujutab. Siis oli vaja ikka kinnitada, et see ei tähenda midagi ja me ei tee seal kirjandusteadust. Tundub, et on suur erinevus selle vahel, milline Ellips väljastpoolt tundub ja milline ta on päriselt. Kõik, kes on kahelnud, kas tulla, on lõpuks ikkagi näinud, et see ongi lihtsalt seltskonnas olemine ja ühe teema üle arutlemine.

Ellips pole ainult iganeljapäevane kirjandusklubi: nagu Saara Lotta Postimehe kolumnis on märkinud, tavapärasest raamatuklubist eristab Ellipsit mõnevõrra teaduslikum vaatenurk.[1] Kuidas on Ellips mõjutanud teie õpinguid?

Kerstin: Mulle andis Ellips väga palju juurde. Kui oli mingi teos, mille käsitlemisest jäi seminaris väheks, siis rääkisime sellest Ellipsis. Bakalaureuseõppes oli hästi palju loenguid ja Ellipsis kuulsin teiste inimeste tõlgendusi ja arusaamu, mis kirjandusteaduse õpinguid kindlasti laiendasid.

Saara: Ellipsi algusaastal käis seal väga palju inimesi erinevatelt õppeastmetelt – ja ka õppejõuastmetelt! Kuulda neid, kes on sinust juba mitu aastat kauem kirjandusega tegelenud, arutamas, oli väga hariv, isegi kui vahepeal natuke hirmus.

Lisanna: Kindlasti on Ellips avardanud mõtteid, mida on võimalik edasi uurida. Edasi aitavad laiemad arutelud õppimise üle ja sel teemal, mis meie arvates on kirjandusteaduse õpingutest puudu. Sa lihtsalt ei tee oma ettenähtud mooduleid, vaid arutled selle üle, miks sa neid teed.

Kas ja kuidas hoiab Ellips inimesi rohkem õpingute juures?

Lisanna: Saan rääkida isiklikust kogemusest. Kui olin aasta akadeemilisel puhkusel, mõtlesin, et ülikooli tagasi tulles pean kindlasti hakkama Ellipsiga tegelema, et oleks konkreetne kokkupuutepunkt kohaga, kus ma nagunii iga päev käin. Seega on Ellips olnud väga suur ühendaja.

Kerstin: Mul on tunne, et vähemalt mind hoidis Ellips kirjandusõpingute ajal kuidagi kohal ja asja juures. Ma ei tea, mis ülikooliõpingud need oleksid olnud, kui ma olekski lihtsalt ainult tegelenud kirjanduse õppimisega, kui mul ei oleks sotsiaalset külge juures olnud. Kas see oleks üldse võimalik? Minu jaoks ilmselt mitte.

Saara: Mina nii teravalt ei tundnud, et Ellips oleks ainus, mis mind õpingute juures hoiab. Õnneks on kirjandust väga põnev õppida ka niisama. Mulle lihtsalt meeldib see, et Ellipsist leiab sõpru, loengutest ja seminaridest seda tihti ei saa.

Minu jaoks on Ellipsi juures eriline ikkagi see, kuidas see Tartu kirjandusellu lülitub. Kirjandus on nii elav ja pulbitsev asi ja mulle tundub, et Ellipsis see elab ja pulbitsebki, teie kooskäimisvorm hoiab kirjandust ka elus. Inimesed on seal päriselt kohal ja räägivad ja julgevad rääkida, oma mõtteid jagada ja ei ole mingit eksimishirmu. Te räägite seal asjadest, mis on kirjanduses kõige olulisemad ja mis ei jõua samas näiteks raamatuesitlustele.

Kerstin: Õhkkond on tõesti erinev …

Aga kirjandus on sama! Värsket Rõhku tehes tiksub mul ka kogu aeg kuklas, et me tegeleme tegelikult elava tekstiga, aga kas see on ajakirjas elav või ei ole?

Saara: Ma just mõtlen, et Värske Rõhk ja Ellips on selle poolest kuidagi sarnased …

Jah, me avaldame kirjandustudengite tekste! (Kõik naeravad.)

Saara: Nii Värske Rõhk kui Ellips on suunatud muuhulgas ka tudengitele. Ellipsis võib käia igasuguseid inimesi igasugustes erinevates eluetappides, aga paljud neist on alles oma täiskasvanuelu alguses. Asjad ei ole veel rööbastesse jooksnud ja see annab võimaluse eri teemade üle elavalt arutleda.

Kerstin: Ellipsis ei ole kunagi seda pinget, et pean midagi ütlema või midagi ette valmistama (erinevalt näiteks ülikooliseminarist). Mõnikord ei ole Ellipsis käsitletavat teksti jõudnud läbi lugedagi, aga ikka on huvitav. Kui ma ei taha, siis ma ei pea midagi ütlema (ent tavaliselt ikka tahan).

Ellipsi mõju on ikkagi jõudnud kaugemale. Lisaks iganädalastele üritustele olete esinenud Jaan Kaplinski 80. sünnipäeva konverentsil luulekavaga, löönud kaasa tänavuse Prima Vista raames toimunud Stanisław Lemi juubelile pühendatud kongressil, korraldanud kirjandustudengite kevad- ja sügiskoole Liinakurul, kirjutanud kolumne Postimehesse … Paistab, nagu Ellipsist oleks saanud mingi bränd. Kuidas see juhtus, et jõudsite von Bocki puhkeruumist kaugemale?

Kerstin: Ma arvan, et see pole kunagi olnud eesmärk omaette, see on lihtsalt kuidagi loomulikult läinud. Meid on järjest rohkem erinevatele üritustele kaasama hakatud.

Saara: Seda ma ei oska öelda, kuidas sõna massidesse on läinud või kuidas inimesed sellest teavad. Mul on tunne, et Ellips on nagu märk, mis tähistab kirjandustudengeid, see on kontaktiloomise platvorm või koht. Olen küll kuulnud, et kirjandusinimesed, kes on kaua tegutsenud, tahavad noori rohkem kaasata, leida uut hingust või värskust. Ellips on lihtsalt kättesaadavam kui iga kirjandustudeng eraldi.

Üks asi, mis räägib veel Ellipsist kui brändist või institutsioonist, on selle tugev visuaalne identiteet – logo, illustratsioonid jms. Kuidas need on välja kujunenud?

Saara: Alguses kujundust eriti palju ei olnud, sest siis oli vaja, et asi lihtsalt käima hakkaks. Siis ta läks käima ja ressurssi jäi üle. Merilai vist ütles, et meil oleks logo või tähistajat vaja ja Hildegard Reimann joonistas meie praeguse logo – hamletliku tegelase. Mulle meeldib, kui kujundused on kõik ühesugused, sest see aitab Ellipsit ka rohkem meeles pidada – info ei valgu laiali ja tead alati, mis vormis see on. Visuaalset identiteeti ei oleks saanud tekkida, kui Ellips ei oleks juba mitu aastat toiminud.

Saara kirjutas mullusuvises Postimehe kolumnis: „Miks üldse kirjandusest rääkida? Kuidas saab see meid nii sügavalt mõjutada, et siinkirjutajad pühendavad sellele kogu oma akadeemilise tähelepanu?“[2] Miks siis üldse kirjandust õppida? Nii Ellipsis, Postimehes, Värskes Rõhus, teistes väljaannetes, ülikoolides. Mis asi see on, mis teid huvitab? Ma saan aru, et Kerstin jättis kirjanduse, aga …

Kerstin: Nüüd ma õpetan kirjandust, ma ei ole kirjandust jätnud! (Veel.)

Lisanna: Sest kirjandus huvitab mind nagunii ja ma loen nagunii ja siis on parem, kui saab sellele väljundi, vormi või struktuuri, kuidas sellest rääkida.

Aga isiklikult? Miks kirjandust lugeda, sellest kirjutada, seda õppida?

Saara: Kirjandus on väga kaua pakkunud mulle võimalust elada läbi palju rohkem kui oma eluaja jooksul jõuaksin. See tekitab praeguses produktiivsusele suunatud ühiskonnas väga hea tunde: lugesin romaani läbi, olen terve suguvõsalooga kursis, olen nii palju rohkem elanud, kui muidu selle nädala aja jooksul oleksin. Aga mida edasi, seda enam mulle tundub, et kirjanduse puhul on oluline väljendus ja kirjandusõpingute puhul väljenduse analüüsimine. Nii igapäevaelus kui ka institutsionaalselt on enese- ja ideedeväljendus tohutult oluline. Seda ei saa taandada päris retoorikale, aga ka retoorika on väga tähtis! Ühesõnaga, väljendusvorm on põhjus, miks mul on kirjandusega vaja tegeleda, aga sellele saab muidugi ka teiste külgede alt läheneda.

Lisanna: Ma formuleeriksin seda kuidagi nii: minu kõrvaleriala on filosoofia ja seal esitatakse väga kuival viisil puhast sisu, aga kirjandusest saab ootamatult avastada endale huvitavaid teemasid, mida esitatakse huvitavalt ja kujundlikult. Võib-olla on kirjandus viis maailma avaramalt ja huvitavamalt, endast laiemalt näha. Ka vorm on väga oluline. Filosoofiatekste lugedes märkan sageli, kuidas kasutatakse kujundeid ja retoorikat.

Kerstin: Seda küsimust küsivad mult tihti õpilased – aga miks kirjandus? Ma ei tea, kuidas inimene üldse õpib analüüsima ja mõtestama, kui ta midagi ei loe, olgu see siis ilukirjandus või tekstid üleüldiselt. Minu jaoks on kirjandus hästi palju kasvatanud empaatiat. Lugemine, kirjutamine, analüüsimine on mu elus olnud alati väga olulisel kohal ja seega oli loogiline samm, et tulen õppima kirjandust, kuigi ma ei kujutanud ette, mis kirjandus akadeemilises mõttes on.

Viimane küsimus minu kolleegidelt. Miks te nii toredad olete?

Lisanna: Sest me loeme palju! (Kõik naeravad laginal.)

 


[1] Saara Lotta Linno. „Ellipsi kirjanduskool: väljajätt on alati ka sissevõtt“ – Postimees: Arvamus ja Kultuur, 10.07.2021.

[2] „Ellipsi kirjanduskool: väljajätt on alati ka sissevõtt“.


Saara Lotta Linno (22): “Söön männiokkaid.”

Lisanna Lajal (22): “Ei oska ikka lugeda.”

Kerstin Vestel (24): “Võtan enda juurde kõik kassid ja raamatud.”

eelmine / järgmine artikkel