resümee
natukene alalhoidlik, aduv
ajutine, ümberütlev, kaduv
*
joonistasin papitükile sinise joone
see on teistmoodi peavalu
vesi jagatud 9. detsembril lillepotti torgatud mandariiniseemnega
oranž akrüülvärv keedetud riisis
sest õigupoolest miks mitte
lõigata tomatinoaga pooleks heledaid igavikke
ja leida lae alt sängist väikseid vaaterattaid
*
mu naabriks oli üks kondise näo ja tarkade silmadega kahvatu tüdruk
ükspäev ta istus keset nelja maja vahele jäävat suurt õue
pruunis kleidis
keset puutumata, jälgedeta heledat lund
ja sõi kokkukägardatud vinüülplaate
*
maipimeduses vaatan tänavale
näen ikka veel et seal on hiilgav lumi
südamed
ega see südameke sõnumi,
laik laulu juures
on sama ajutine kui unehoos mööduv ulm
näe –
mina tõin teile
forellisüdame bioloogiaklassi prügikastist
34 veripunast tähte (on öö, nad näivad mustad)
vaata, mu väike kurat
ma kutsusin kajakat
vastus peaaegu kõigele, välja arvatud sellele, miks ilmub naabriproua neljapäeval kell 4.14 sinu akna taha erkrohelise pipraveskiga
küll
aeg
näitab
punkt
või hüüumärk
püha peetruse katedraal
*
valasin sulle kolm tilka mureliverd
ütle nüüd
kas täna sa tuled
kuue lehekülje aritmeetiliste jadade tulem kohvist määrdunud vasakul vihikuäärel
oh kurat need mädarõikad
Triinu Kree (17)
Sinu luuletused on küll napid ja minimalistlikud, ent rikkaliku sõnavara ning ootamatu kujundiilmaga. Oma tekstide kaaskirjas mainisid, et viljeled loomingut mitmetes eri žanrites. Kas ja kuidas erižanrilised kirjutamiskogemused sinu jaoks üksteisest erinevad?
Korraliku proosana arvestatavaid tekste pole ma enam pikka aega kirjutanud, olen katsetanud lühifilmide stsenaariumitega ja kirjutanud mõned lavastustekstid, kuid praegu on kõige selgem ja südamelähedasem minimalistlik sürrealistlike kalduvustega vabavärss. Leian enda puhul, et riimi on mõtet kirjutada vaid siis, kui see tuleb tõesti konkreetselt ja sõnad ei muutu lihtsalt realõpu huvides kokku laotud lahjadeks täitesammudeks; ma olen endaga rütmi ja sisu kontsentreerituse osas range. Vabavärss lubab laiemalt eksperimenteerida, teadvuse voolu ja pooljuhuslike kujunditega kaasa minna. Selle kirjutamine on väga tunnetuspõhine, suurt rolli mängib vaikus nagu klaverimuusikaski.
Mainisid kaaskirjas ka seda, et ehkki luule sünnib sinu jaoks loomulikult, mõtled kirjutades alati ka esituse peale. Mil moel tajud sa selliste tuumsete väljendusvaldade nagu kõla, pildi ja mõtte vahekordi luules?
Teatrivaldkond ja sõnade kõla on mu jaoks alati pühal kohal olnud. Kui lisada kirjutatud mõtetele oma hääl, pilk ja žestid, muudab see teksti palju ruumilisemaks ja hingestatuks ning vahel aitab nimelt see lõpuni tajuda, kas mõni sõna kuskile sobib või mitte, kas mõni koht on mugavam kui teine. Ka luules saab luua mono- ja dialoogide hõnguga fragmente.
Kes on sinu loomingu kõige suuremad mõjutajad ja inspireerijad?
Elu ja inimesed. Lumme pillatud nööbid. Raudtee äärde vihmasele pingile unustatud sall. Värviplekk keset seina. Asjad, mis on justkui natuke eksinud, oma tavalisest asukohast või eesmärgist kaugemal. Lisaks mängin tihti ideega, et mis on päris. Meie harjumuspärane reaalsus on tehtud lihtsalt me endi mõttelistest piiridest, vahel need piirid ja seinad hajuvad, näiteks teatris, filmides või unenägudes. Sürrealistlikke pilte luues tekib selline hea särisev tunne, keelatud joovastus. Mulle meeldib, kui mu luuletustes olevad vahel pahupidised kombinatsioonid tekitavad minus kasvõi vastikust. Väike šokimoment pealtnäha tavalise ümbruse sees. Ma olen kirjutatuga rahul, kui ma sellest midagi tunnen, olgu see mis tahes.
