Andrus Kasemaa
„Pipraterake“
EKSA, 2021
„Armastus on…
kuidas ma ütlen
või näitan
seda sulle
olen juba 36 aastane
aga ikka pean õppima
loen raamatutest
suhteõpikutest
surfan netis
toksin googlisse sõna love
nii palju ilusaid
lauseid ja sententse
aga kui õhtul koju tulen
on ikka tunne
et ei tea mitte midagi”
(lk 20)
Nii nagu „Silmapilgus tagasi“ (2020), ei saa „Pipraterakeseski“ (2021) Andrus Kasemaa üle ega ümber armastusest. Saara Liis Jõerand on kirjutanud, et „Silmapilk tagasi“ on „puhas ja maiseist kütkeist vaba armastusluule, kust ei leia midagi ajalikku, ei midagi päevakajalist, valusat, konkreetset“.[1] „Pipraterake“ aga parandab selle vea. Armastuse helgetest komponentidest koosnevale retseptile lisatakse argist, ratsionaalset, väsitavat, valulist, sekka mõned vürtsikad pipraterad.
Mis on see pipraterake, millest Kasemaa kirjutab? Pipar lisab teadupärast toidule maitset, aga kui seda liiga palju saab, siis võib roog lausa hukka minna. Või kui pipratera katki hammustada, siis saab liialt terava elamuse. Kas sellisel juhul peabki lüüriline mina ehk Luuletaja[2] ema juurde minema ja alati pärast sealt tulekut „on jälle // sinuga / hea / koos olla“ (lk 12)? Pealkirja kujund avaneb tekstis aga ka nõnda: „sa oled mu pipratera / mida ma taga ajan / mööda põrandat // et enda / retseptile lisada“ (lk 49). Seega on pipratera, hellitavalt pipraterake, minalausuja Muusa ehk tema armastuse adressaat. Nii ühe kui teise tõlgenduse järgi on pipraterake üks komponent Luuletaja ja Muusa armastuse retseptis.
Tõepoolest, Muusa on luulekogus tugevalt kohal. Ja mis olekski armastusluule ilma muusadeta? Ilma Muusata ei oleks luuletki – „ilma sinuta sodiks ma / niisama valgeid lehti täis“ (lk 25) – või heliseks luulepill sootuks kurvemalt: „kui sina tuled / siis see pill // hakkab lõbusamalt / mängima“ (lk 34). Nagu armastusega ikka, siis pole alati muidugi kerge: „Vahel ma soovin // et mul polekski / Muusat // ta kolistab / peseb nõusid // püüan just / magada või lugeda“ (lk 36). Seega on adressaat „Pipraterakese“ oluline kategooria, millele tasub tähelepanu pöörata. Adressaadi mõiste hõlmab endas alati kolmesuunalist dünaamikat: pöördumist lausuja, eksplitsiitse või implitsiitse adressaadi ja lugeja poole.[3] „Pipraterakese“ esimeses osas domineerib pöördumine „sinu“ ehk Muusa poole. On ka üksikuid erandeid, näiteks üks luuletus, kus lüüriline mina kasutab apostroofi ehk pöördub nähtuse poole, mis ei saa tegelikult vastata. See nähtus on muidugimõista armastus ise: „armastus sa eluõhutaja! / armastus sa elupõletaja!“ (lk 60). Põhiadressaat vahetub luulekogu teises osas. „Sinast“ saab „tema“. Siinkohal jääb mulje, et Luuletaja kõneleb „temast“ eelkõige lüürilisele minale ehk iseendale, seejärel lugejale, kuid ilmselt natuke ka „temale“.
Kuigi terve „Pipraterake“ on kantud armastuse valulikkusest, siis tuleb see teravamalt esile alles teose teises pooles. Sõltub ju teksti tonaalsus nii palju sellest, kelle poole pöördutakse. Ja kui kõneldakse kallimaga, siis räägitakse leebelt, õrnalt, armas-naljakalt. Esimese osa luuletused on napid ja õhulised. Ühes värsireas on keskmiselt kaks kuni neli sõna. Lühikesed read muudavad lugemise tempo aeglaseks. Kasemaa ütleb armastuse kohta olulisi sõnu, mida ei saagi lugeda kiiresti ja vuristades, vaid pigem kogedes ja tunneldes. Kui Muusale öeldakse midagi sügavat või tähendusrikast, tehakse seda iseäranis aeglaselt, reale mahub teinekord vaid üksainus sõna, näiteks: „sina / lihvid // minust / teemandi“ (lk 10). Luuletaja annab esimeses osas märku ka armastuse proosalisemast poolest. Näiteks võivad ajapikku armastus ja kirg jahtuda. Armastuses on palju argist, millega tuleb lihtsalt leppida: „armastus / võib olla ka // vaiksete õhtute / ja kantud riiete sarnane // vaesuse sarnane / kui arvel on vaid 16 senti“ (lk 62).
Teose teises pooles muutuvad read ja stroofid pikemaks, meenutavad pigem proosaluulet. Lisaks adressaadi vahetusele leiab siit senisest pessimistlikuma tooni. Armastuse aktuaalne ja valus külg on teravalt – katkihammustatud pipraterakese teravusega – ette võetud. Pöördub ju Luuletaja nüüd mitte enam kallima, vaid ennekõike iseenda poole. Luulekogu kompositsioon ja luuletuste vormimuutus on see, mille abil lugeja kõrgelt pilvedest alla kistakse, armastuse reaalsemat ja argisemat poolt veelgi lähemalt vaatlema suunatakse. Lisandub fakte Luuletaja ja Muusa argipäeva praktilisemast poolest, minevikust, maailmavaatest. „Pipraterakese“ teine pool annab esimesele uue mõõtme, Luuletaja ja Muusa karakterid joonistuvad palju selgemalt välja.
Luuletajal ei ole Muusaga kerge. Koos armastatuga tuleb ellu pagas, mida nüüd koos kandma peab. Kõik inimesed tulevad oma minevikust. Muusa lapsepõlv möödus kristliku vanaema range kasvatuse, koolikiusu ja kasuisa süüdistuste saatel. Ta pidi varakult iseseisvuma ning tunneb end ülikoolihariduse puudumise pärast halvasti. Mõnitamist on olnud hilisemaski elus. Muusa on langenud depressiooni. Kui elus on midagi saamata jäänud, siis otsitakse ikka oma armsamast ja „teisest poolest“ seda inimest, kes nendele vajadustele tagantjärele vastaks. See paneb aga Luuletaja tundma, et Muusa on kui katkine vaas, keda parandama peab, kuid alati jääb mõni tükk puudu. Luuletajal endalgi on mineviku- ja olevikutaaka, mida kanda. Mõelda vaid, kui palju katkisi vaase inimeste seas liigub – „nii palju lõhutud elusid igal pool, kuhu vaatan“ (lk 81). Kõik nad tahavad end olulise ja armastatuna tunda, see on inimese emotsionaalne põhivajadus. Ja mõelda vaid, kui paljud suhted armastatud inimestega on keerulised või lagunevad, sest pidev vaaside parandamine on väsitav ega vii sihile. Kus ja kuidas peaks tundekasvatust õpetama neile, kes kiusavad ja tümitavad teisi, tuues ettekäändeks välimuse või seksuaalse orientatsiooni? Ja kui nad läbiksid selle õppekava, kas Eestis oleks vähem noori inimesi, kes otsustavad ise elust lahkuda? Kas oleks rohkem harmoonilisi suhteid, armastust?
Sellegipoolest on Luuletaja õnnelik, et on leidnud maailma ilusaima inimese, ehkki Muusal pole temagagi alati kerge. Muusa peab teinekord leppima Luuletaja väikeste torgetega: „nii ilus sa nüüd / ka pole // erinevatel / päevadel oled / erinev“ (lk 29). Luulekogu teises pooles ilmneb, et Muusa ja Luuletaja ellusuhtumine ja huvid on kohati üsna lahknevad. Muusa armastab kirglikult poliitikast rääkida, kuid Luuletaja ei salli seda. Muusa tahaks hommikust õhtuni aias töötada, kuid Luuletaja ei taha teha aia- ega majapidamistöid. Ta tegeleks parema meelega päevast päeva luuletamise, kirjandusega. Samuti tuleb välja, et nii Luuletaja kui ka Muusa on mehed. Teravalt ilmneb, kuidas homoseksuaalsus on midagi sellist, mida osa inimestest ei suuda aktsepteerida. Ka Luuletajal on geiks olemisega seoses segased tunded, millele annavad kinnitust mõningad vasturääkivused. Ta ütleb küll, et on leppinud oma orientatsiooniga, kuid samas väidab end vihkavat teisi geisid. Üleüldse on Luuletaja veidi misantroopsete kalduvustega ja valmis inimestest üldjuhul kõige halvemat arvama. Aga see ei muuda kuidagi Luuletaja tundeid Muusa vastu, sest „Lõpuks ei loe see, kes on maailma / ilusaim, vaid see, / kes paneb lendama ja suudab naeratama / panna ja kellest sa päriselt hoolid, // sest maailmas pole just palju inimesi, / kelle kohta ma saaksin seda öelda. “ (lk 86)
Kuigi „raske / on öelda / midagi / armastusest“ (lk 56), on Kasemaa armastuse retsepti komponendid suurepäraselt „Pipraterakese“ kaante vahele mahutanud. Armastusele on lähenetud terviklikult. Sõnadesse on pandud armastatu välimus, arusaam maailmast, huvid, hobid ja harjumused. Hoolivus ja kirg. Samuti on kirja pandud kooseluga kaasnev paratamatu argisus, kire kadumine, materiaalsed probleemid, raskus kõige kallima inimese emotsionaalsete vajaduste toetamisel. Ja miks peakski armastuse valusamat ja elulisemat poolt varjama? Kasemaa näitab, et ei pea, sest „armastus on / kõik ja kõiges“ (lk 58).
[1] Saara Liis Jõerand. „Silmapilk poeediarmastust“ – Värske Rõhk, nr 68, 2020, lk 104.
[2] Nimetan peategelasi Luuletajaks ja Muusaks luuletuse järgi, mis algab reaga „Vahel ma soovin“ (lk 36–38).
[3] Joosep Susi. „Lüürilisuse ja auto-biograafilisuse konflikt“ – Keel ja Kirjandus, nr 1–2, 2021, lk 126.
Marie Udam (30): „Igapäevaselt töötan eesti keele ja kirjanduse õpetajana, nii et loen palju kohustuslikku kirjandust. Kuna muuks lugemiseks jääb vähe aega, siis eelistan luuletusi.“
