Ühel unisel suvehommikul väntan punase Merida seljas randa. Oma randa. Sinnasamma, kus ei ole helesinist vett ega valget liiva. Rand, kus vesi on tume, liiv kohati lilla ja kus on palju kive. Minu rand. Seal on kõik olemas, kõik paigas, tasakaalus. Midagi pole üle, midagi pole puudu, mitte ühtegi tunnet, hetke, sekundit. See ongi lihtsalt minu rand. Päike imbub peenikeste jugadena läbi mändide tihedate võrade ning voolab mu ninale. Tasa olles kuuleb tedretähnide kerkimist. Juba ongi esimene metsatee, teine, liivamäed ja kihutamise teelõik. Peas keerleb miljon mõtet. Armastusest, uskumisest, vaatamisest ja nägemisest, kuulmisest ja kuulamisest. Tee randa lükkab ümber kõik teooriad algusest, keskosast ja lõpust. Äärmisel juhul on sellel rajal keskosa, ent ka see on pigem kulg kui miski muu. Ma väntan, aga miski ei jää maha. Mitte ükski mõte ei maandu metsa rohelisele samblale ega laane esimeste avastajate sissetallatud tee mullastele vagudele. Mitte ükski tunne ei sula veeks ega imbu sügavale, jäisesse põhjavette, et mulle kunagi uuesti vihmana peale sadada, aurumisest rääkimata. Tihti kohtan sellel teel iseennast. Ta sõidab mulle rattaga vastu, vahel viipab muiates, harvemini isegi lehvitab, aga rääkida pole mul temaga veel õnnestunud. Tore oleks temaga muidugi vestelda, küsida, mis on elu mõte, mis õnnelikuks teeb ja muud sellist, aga küll sedagi jõuab. Ma ei usu oma kõrvu, kui kuulen selja tagant lähenemas veel üht ratturit. Keeran pead, et võõraga kontakt luua, ma pole sugugi harjunud sellel teel kohtama kedagi peale iseenda, ja sõidan otse vastu kõvera tüvega mändi. Löön pea ära, aga ei midagi tõsist. Ainult ehmatus on suur. See süveneb, kui näen ratturit, kes on juba peaaegu minuni jõudnud. Ta näeb välja täpselt nagu mina. Lähemal vaatlusel muidugi mitte päris täpselt, mõned erinevused meil ikka on, ent selleks peab meid küll kõrvuti vaatama, et neid tuvastada. Ometi näib ta mulle minust palju kaunim, tema olek on väljapeetud ja õrn. Igatahes on ta mulle täiesti kättesaamatu. Kuni end püsti ajan ning kuldsete männiokaste uhkest ehtest puhtaks klopin, sõidab see tundmatu minust mööda. Tahan ta kinni püüda, mind sütitab soov teada saada, kes on see minune rattur, kes mu ees kihutab. Hüppan kiiresti rattale ja tuiskan mööda endale nii tuttavat teed võõra järel. Ja ta ju ei ole mulle tegelikult võõras. Kuidagi peab ta minuga seotud olema, ta meenutab nii väga mind, et kohe, kui mõtlemisvõime tagasi saan, hakkan ennast temaga võrdlema. Eriliste tulemusteni see muidugi ei vii. Ei oska muud teha kui talle järele vändata, nii kiiresti kui suudan. Enne kui arugi saan, sõidan ma temaga võidu. Ununeb rand ja nina paitav päike. Enam ei suuda tee randa mu mõtteid ainult mulle hoida. Nendest saavad osa ka sammal ja teerada ja põhjavesi. Suudan ainult vändata. Kihutan võõra järel ning mulle tundub, et puude sahinas kostub sosinat, mis ütleb: „Püüa ta kinni, sa pole ju temast aeglasem!“ Eks ma siis püüan. Kihutan nii kiiresti, kui see mulle üldse võimalik näib. Kõrgete mändide veel kõrgematena paistvad juured takistavad mind ja sunnivad sõitmise asemel iga kahe meetri tagant lendama või lisaks meeletule kiirustamisele ka ebakorrapärast slaalomit sõitma. Jälitatavat need juured muidugi ei paista häirivat, tema libiseb neist kerge vaevaga üle. Kuidas ta seda teeb, jääb mulle täiesti arusaamatuks, ent tunnen end saamatuna, et samamoodi ussidena väänlevatest puupaisetest üle ei liugle. Ühel hetkel taipan, et ma ei vänta enam oma randa. Tee viib kuhugi hoopis tundmatusse paika. Mind pudeneb üha enam metsa laiali, osa minust imbub veena pinnasesse, osa pudeneb mustikate vahele alusmetsa ning tükke minust jääb lihtsalt tee peale vedelema. Võõras väntab endiselt minu nägemisulatuses, kaugus meie vahel paistab püsivat sama, mis alguses. Tähendab, pean kiiremini väntama, sest kahtlemata pean ma ta kinni püüdma. Meie võidusõit kestab kaua. Olen rammestunud ja tüdinenud, ent peatuda ei saa. Peab ainult lootma, et ka võõras peagi väsib ja peatub. Ometi ei paista mulle meeletuna näiv kiirus teda sugugi kõigutavat. Ta selg on endiselt sirge ja juuksed lehvivad tuules. Neiu paistab teadvat, kuhu ta läheb, tema kindel sõit meenutab mulle mind ennast, oma randa sõidan ju samamoodi. Rattur, keda ma veel peaaegu üldse ei tunnegi, tekitab minus imetlust ja aupaklikkust. Tema kättesaamatu käitumine sunnib mind tundma, et talle järele jõudmine avab mulle kõik maailma uksed, aknad ja katuseluugid. Lisan kiirust ja kuigi mu silm ei tuvasta, et võõras sama oleks teinud, ei õnnestu mul talle lähemale jõuda. Enne kui arugi saan, hakkab päike loojuma ja mets muutub süngemaks. Tean, et isegi kui kohe otsa ringi keeraksin ja tuldud teed naaseksin, ei õnnestuks mul ennast metsa külmast rüpest kokku korjata. Mis mul muud üle jääb kui teda usaldada ja tema järel veel sügavamale uinunud laane põue kihutada. See pole mulle tegelikult eriti raske. See usaldamine, ma mõtlen. Olgugi et ma võõrast midagi ei tea, usaldan teda kerge vaevaga täiesti pimesi. Teaks ma vaid ise, miks. Minu parim pakkumine on, et meie sarnane välimus tekitab minus sümpaatiat. Pealegi pidime vähemalt mingi osa sõitma sama teed, kui meil nii juhuslikult kohtuda õnnestus – seega pidi ta metsa tundma. Igal juhul väntan oma otsuses kahtlemata tundmatu ratturi jälgedes. Taipan ühel hetkel, et pole terve maratonina näiva teekonna jooksul kordagi kohanud iseennast vastu tulemas. Kus metsasügavustes tema veel ekselda võib, ma ei tea, ent südames loodan, et ta on jõudnud minu randa. Millegipärast on mul seda raske uskuda. Mu jälitatav on mind juba korduvalt märganud ning mulle tundub, et valmistan talle pahameelt – kui ta taha vaatab ja minu poole kiikab, hakkab ta palju kiiremini sõitma. Ma ei tea enam, mida teha. Võõras näib mulle kõige targem, kõige kaunim, kõige armastusväärsem inimene, keda eales kohanud olen, ent tema jälitamine on toonud mind külma metsasügavusse, kuhu ma juba peaaegu laiali olen lagunenud. Ma ei oska paremat teha kui seisma jääda ja jahedale samblavaibale istuda. Läbi okste tähti vaadates langevad mu palgele mõned pisarad. Mulle meenub minu rand, kuhu ma teel olin, mis mulle alati rõõmu ja hingerahu pakkus ja mille ma kerge vaevaga ühe köitva võõra vastu vahetasin. Miks? Sest see võõras näis mulle parema variandina minust endast. Nagu oleks keegi minust kõik vead välja raputanud ja siis mu ratta selga istutanud. Vähe ma ei taha siis veatut ennast kohata. Istun ja poetan samblale pisaraid. Ehk istutab keegi siia kunagi oma unistused ja minu pisaravesi aitab neil suureks ja lopsakaks kasvada. Ehk on seda keegi juba enne mind teinud. Varsti märkan, et võõras on asunud tagasi väntama. Ta läheneb mulle võrdlemisi rahulikul kiirusel. See üllatab mind, varem ta ju, vastupidi, põgenes mu eest. Kui neiu juba peaaegu minuni on jõudnud, jään teda vaatama, ma tunnen ta ära. See on mu õde, kes mult nüüd küsib, miks ma nutan ja miks ma tema järel randa kihutan. Ma ei oska vastata.
„Randa” on novellikonkursi Värske Novell võistlustöö.
Anni Sooman (15):
“Ühel päeval ma ärkasin
ja kõik, mis ma tahtsin,
oli loota inimestest parimat,
sest inimesed kõik on ilusad ja head.”
