Viimastel päevadel olen otsekui kurdistunud. Muusika ei kosta kõrvaklappidest, tahet miskit lugeda ka ei teki. Nii et kui hakkasin raamatusoovituste peale mõtlema, rõõmustasin, et olen head lugemiskraami sirvinud kunagi varem, kunagi enne seda. Keegi ei leia sõnu, et toimuvale ammendavalt vastata. Aga kas need sõnad olid kunagi olemas? Kirjandus püüab sõnastamatut salaja sõnadesse mahutada. Ega see pole kunagi õnnestunud. Järgmised raamatud on minu arust selle püüdluse sihile kõige lähemale jõudnud.
Doris Kareva kogumik „Deka“ (Verb, 2008) on üks imekspandav näide keeleluulest, mille read on täis alliteratsiooni ja sõnamängu ja kus mõte ilmub paberile iga lugemisega otsekui uuel moel. Sama tekst, sama lausejärg, aga siiski lisandub miski, mida varem polnud. Ja see miski avaneb lugejale alles siis, kui ta luuletust usaldab. „Jah. / Alguses oli Sõna“[1], ja siis, kui jõuad raamatu keskel paikneva luuletuseni, tekib tunne, et sulle anti ligipääs maagilisele maailmale.
Ja tõesti põimuvad Kareva luules imelisel kombel maagia, isegi sakraalsus, ja selged kokkuvõtvad ütlused. Doris kirjutas oma luuleteemalises essees[2], et niipea, kui hakkad lugema, tajud, kas tekst sinu ees on luule – see tunne sünnib iseenesest. „Dekat“ võib lugeda mitmel erineval moel, aga alati tuleb ette just see, mida sul on vaja kuulda. Luule, kui ta on luule, on alati saladuslik ja ahvatlev. „Ja ma armastan Sind / sest ma armastan Sind“[3] on ammendav, üleskutsuv, aga ka mõnevõrra kiusav rida, mis toob maailma veidi armastustunnet juurde.
Järgmisena julgen soovitada Mart Kanguri luulekogu „Armkude“ (Sõna-hulgus, 2021), mille püsimotiiv on loomulikult armastus. Ta tulvab igast sõnast ja puudutab kõike, millest räägitakse. Kanguri armastus on põhi ja põhjus paljudele algustele, kuid ka alus hea ja halva tuvastamiseks. Autor püüab näiteks sellistele elutähtsatele küsimustele nagu „mida inimene tahab?“ vastata läbi armastuse: „mida inimene tahab? / et see keda / sa armastad / sind armastaks“.[4]
Kanguri korduv motiiv on, kas kirjutada või mitte. Esmapilgul sarkastilistena näivatest luuletustest selgub, kuivõrd tõsiselt suhtub ta sõnasse – „sõna ei anna ma / kunagi ära“.[5] Autori jaoks on sõna rohkem kui lihtsalt vahend, ta on elav ja olev ja kõnetav. Vastates samas vaimus, loodan, et sõna ei jäta kunagi Mart Kangurit maha.
Viimaseks toon esile hoopis ukraina autori, kelle raamatuid ei ole eesti keelde veel tõlgitud. Taras Prohasko on enamasti lühiproosat kirjutav kaasaegne kirjanik, keda tunnustati 2019. ja 2020. aastal Ukraina kõrgeima kirjandusauhinnaga. Tema esseed ja jutustused on luulelised, lennukad, peened ja vahepeal teravad, millele vihjab ühe raamatu pealkirigi, „Sest nii on“ („БотакЄ“, Лілея-НВ, 2010). Mõned Prohasko proosakillud on kirjutatud just nagu päevik, need on igapäevased mõtisklused, mida ta raadios ette luges. „Sest nii on“ on õpetanud mind leidma pisiasju, millele saab toetuda. Tarasi tekstid toovad kananaha ihule, kõnetavad su sisemist last ja äratavad sügavaimat armastust emakeele vastu. Sest tundmusi ja kogemusi saab niimoodi sõnastada vaid oma keeles. Sest tema proosat lugedes on selge, kui suure osa minust moodustab n-ö keelemina.
Lõpetades neid kergemeelseid lehekülgi[6], kutsun teid, head lugejad, ütlema seda, mida öelda saab. Meie aeg on täis kirjeldamata ja sõnastamata hetki ja ma loodan et need raamatud – ja kirjandus üldisemalt – saavad teie varjendiks ja abikäeks enese väljendamisel.
[1] Doris Kareva. „Deka: ilmunud ja ilmumata luulet 1975–2007“ – Luige: Verb, 2008, lk 173.
[2] „Kius olla julge. II: luuletajad luulest: 19 esseed“ – Tallinn: Kite, 2015, lk 38.
[3] „Deka“, lk 255.
[4] Mart Kangur. „Armkude“ – Tallinn: Sõnahulgus, 2021, lk 60.
[5] „Armkude“, lk 46.
[6] Friedebert Tuglas. „Felix Ormusson“ – Tartu: Noor-Eesti, 1937, lk 7.
