Need kolm raamatut on viimasest aastast kõige eredamalt meelde jäänud, sest nad muutsid midagi, kas just teadmistes – seda ka –, aga pigem olemisviisis.
Marcel Proust, „Swanni poolel“ (Atlantise kirjastus, 2020, tõlkinud Tiina Ainola)
„Swanni poolel“ on raamat kirjandusgurmaanile, mis näis enne lugemist liiga tummine, et siiralt korda minna. Lugema hakates mõistsin üsna kiiresti, kui valesti olin arvanud. Iga Prousti lause on teos omaette, kirjanduslik maiuspala, laused voolavad, pakuvad naudingut. Oluline on vorm – esikohal on see, kuidas kirjutada, mitte millest. Proust uurib inimkogemust sügavuti, harutab lahti kihid, eristab tasandeid.
Bessel van der Kolk, „Keha peab arvet: aju, vaim ja keha traumast paranemisel“ (Tänapäev, 2020, tõlkinud Eve Rütel)
„Keha peab arvet“ on populaarteaduslik raamat, mis kitsalt võttes räägib traumakogemusest ja sellest paranemisest, laialt aga inimeseks olemisest üldse. On vähe neid, kellel puudub kokkupuude traumaga. Depressioon, ängistus, võimetus sõlmida suhteid, toitumishäired jms – võimalik, et trauma ise on ununenud, kuid sümptomid kõnelevad olnust. „Keha peab arvet“ tekitab õhku, avarust, arusaamist ja aitab mõista iseend paremini ka siis, kui trauma ei ole esimene asi, mis enda elust meenub. See tekst on kui sujuv empaatiatulv.
Kate Lister, „Seksi kummaline ajalugu“ (Tänapäev, 2021, tõlkinud Jana Linnart)
Ka „Seksi kummaline ajalugu“ on populaarteaduslik teos, mille kujundus ja pealkiri jätavad mulje, nagu see oleks provokatiivne kommertstoode, kuid tegelikult on teos naisekeskne ja feministlik ülevaade seksist ja lääne kultuuriajaloost. Just naisekesksus muudab raamatu värskeks ja nüüdisaegseks – naise kui üldinimese rolli vaatab Lister sama loomulikult nagu enamikus raamatutes vaadatakse mehe oma. See, kuidas seksi (ja kehasse) kultuuris suhtutakse, mis sõnade ja tooniga sellest räägitakse, sõltub ühiskonna hoiakutest, suhtumisest kehasse ja lääne kultuurile omasest vaimu ja keha vastandamise traditsioonist.
