Kõik need raamatud on seotud Londoniga, kuhu ma viie aasta eest kolisin. Ilma selle sammuta poleks ma võib-olla nende autoritega nii ruttu kohtunud või oleksin nende olulisust kuidagi teisiti tajunud. Kuigi autorite identiteedid ja elukogemused on erinevad, leiab radikaalselt maailma muuta tahtvat feminismi igast teosest.
Lola Olufemi,
„Feminism, Interrupted: Disrupting Power“
Pluto Press, 2020
Lola Olufemile on oluline mõelda feminismist, mis ei oleks ainult disain T-särgi peal, vaid radikaalne lubadus, mida tuleb püüda täita iga päev. See pole romantiline, vaid enamasti frustratsiooni tekitav teekond. Kuigi ta möönab, et vahel on ka Beyoncé moodi feminismi müümisest kasu, sest inimesed harjuvad sõnade ja kergete loosungitega, on mainstream’i neoliberalistlik feminism täielik jama. Hierarhiline struktuur välistab võimaluse, et ükskord oleme kõik vabad, ja kuni seda ei juhtu, ei ole meist keegi vaba. Alati ekspluateeritakse selles süsteemis kedagi, et kellelgi teisel saaks hästi minna.
Kunstis on ebavõrdsuse käärid suured ja nähtavad – keegi müüb oma maale miljoni eest, samas kolleegil pole võimalust saada ei arstiabi ega süüa korralikku toitu. Mõlemad teevad ühesugust tööd. Elitaarsed väravavahid jagavad kunstnikele raha. Kunstimaailm on neoliberalismi peegelpilt ja see ei ole demokraatlik. Olufemi kutsub väravavahtidest loobuma, sest kõigil peab olema võimalus kunsti teha. Feministlik kunst peaks keelduma olemast ideaalne kapitalistlik subjekt turul, ta peaks tegutsema hoopis rohujuuretasandil, aitama hääletutel protestida ja oma hääle leida.
Viv Albertine,
„To Throw Away Unopened: A Memoir“
Faber, 2019
Veel mõned aastad tagasi oleks see raamat seisnud naistekate riiulil, etteheiteks, et sisaldab liiga palju emotsioone. Viv Albertine on briti pungi kuninganna (kuulsaks saanud kitarristina naiste punkbändis The Slits) ning ühiskonna peale korralikult vihane. Kui tihti jääb publikule mulje, et kõik julged artistid on meie keskele hüpanud tõde kuulutama otse emaüsast, sest nad lihtsalt ongi erilisteks naisteks sündinud, siis Viv kirjutab ka vigastustest ja üksindusest, mis enesearengu teekonnal ette tulevad. Meestest on ka juttu, aga siiski mitte liiga palju, sest tööhulludel, pidevalt kreatiivses frustratsioonis naistel ei jätku kellegi ümmardamiseks piisavalt aega.
60-aastane Viv pöörab tähelepanu ka varjatud tõele, et ilma ravita muudab menopaus paljude naiste elu põrguks, muutes nad aastateks töövõimetuks. Miks on naiste valud ühiskonnas nii alahinnatud? Miks vanemad naised on sageli nähtamatud, erinevalt meestest, kelle nägu saab alatasa ekraani pealt näha, kelle laule kuulata, raamatuid lugeda? Viv nii enam ei taha.
Michaela Coel,
„Misfits: A Personal Manifesto“
Henry Holt and Co., 2021
Michaela Coel on kirjanik ja näitleja, kes on tuntuks saanud seriaalides „Chewing Gum“ ja „I May Destroy You“. „Misfits“ on pisike taskuraamat, mille keskmes mälestuskõne kirjutamine kuulsa Šoti telerežissööri James MacTaggarti auks Edinburghi rahvusvahelisele televisioonifestivalile. Michaela Coel on esimene mustanahaline, kes seda kõnet pidama on kutsutud, kusjuures MacTaggartist ei olnud tal enne aimugi. Nii otsustab ta rääkida iseenda loo.
Coel kasvas üles 90ndatel Londoni sotsiaalmajas, koos omasuguste mustade tüdrukutega, keda ta nimetab misfittideks. Sotsiaalmaja oli koht, kus 14-aastased lapsed said lapsi ning kus õpetati piiblile toetudes, kuidas jutustada lugusid. Hiljem lavakunstikoolis oli Coel ainuke mustanahaline tudeng. Kuna koolis ei leidunud lavatekste mustanahalistele naistele ja valgetele kirjutatud rollidesse ta ei sobinud, hakkas ta ise kirjutama. Õppis varakult naerma iseenda, oma nahavärvi ja päritolu üle, solvas ennast oma paksude huulte pärast, et teised naerda saaksid. Kui oli naljakas, siis järelikult oli tekst hästi kirjutatud ja esitatud. Hiljem kodus jõudis nutta.
Michaela küsib meilt, kes me ei ole rassistid, aga samas pole ka kunagi sattunud mõtlema selle peale, et kedagi võidakse loopida kividega: kes me siis õieti oleme, kui me selle peale mõelnud pole?
