Valisin värskematest lugemiskogemustest meeldejäävamad raamatud, millest ma niigi palju mõtlen ja sõpradele räägin.
Paul Beatty, “Slumberland” (Oneworld Publications, 2017)
Olen üllatunud, et 2016. aastal Bookeri auhinna pälvinud Paul Beatty romaane ei ole veel eesti keeles avaldatud. Beatty on USAs juba võrdlemisi tunnustatud satiirik – tema huumorimeel on tohutult tabav, ta väldib oma teravates rassikäsitlustes klišeid ning kirjeldades mustanahalise elukogemust, toob ta pidevalt sisse värskeid vaatenurki.
Võiduteose „Sellout“ kõrval vääriks minu hinnangul enim tõlkimist melomaaniline-melaniiniline „Slumberland“, mille tegevus toimub 1989. aasta Berliinis. Lugu kulmineerub paralleelselt müüri langemisega, mis lubab autoril võrrelda rassismi avaldumisvorme siin- ja sealpool raudset eesriiet.
Jos Charles, „Feeld“ (Milkweed Editions, 2018)
Kuigi LGBT+-kultuur on Eestis küllaltki aktiivne, on kväärkirjandust siin kahjuks vähe ilmunud.
Pulitzeri preemia nominentide sekka jõudnud luulekogus on Charles loonud hübriidi Chauceri-aegsest keskinglise keelest ja 21. sajandi Y-põlvkonna slängist. See hübriidkeel on täis vastuolusid – ta on nurgeline ja voolav, ent samas traditsiooniliselt jäik ning progressiivselt vaba – ja need vastuolud peegeldavad hästi ka Charlesi luules käsitletavaid (trans)soolisusega seotud vaimseid konflikte.
Jüri Ehlvest, „Taevatrepp“ (Krauklis, 2001) 
Mulle tundub, et Jüri Ehlvestist ei räägita piisavalt palju, vähemalt mitte minu põlvkonnakaaslaste seas. Tema lühijutud võiksid olla kohustuslik lugemine igale noorele prosaistile.
„Taevatrepp“ on läbinisti ärev ja ebamugav novellikogu – skisofreenilised kirjad Mart Laarile ja tollasele presidendile mõjuvad niivõrd häirivalt, et neid on samavõrd raske lugeda kui lugemata jätta. Ehlvesti keel pendeldab üle- ja üliloomulikkuse vahel. Tema tegelaste otsekõne on enamjaolt tõetruult katkendlik ja segane, kuid aeg-ajalt esineb kustumatult kauneid kujundeid: „vaata meid, mu kauneim bakter, kujutlussilma aher nagel.“
