Olles kaalunud erinevaid printsiipe, mille alusel raamatuid soovitada, otsustasin jääda puhta subjektiivsuse juurde. Ehk – mind õrnas eas tugevalt mõjutanud kolm raamatut. Paraku olen jõudnud elades järeldusele, et õrn iga kestab meil umbkaudu sünnist surmani, nii et need raamatud pärinevad väga erinevatest aegadest mu isiklikus minevikus või ka olevikus. Nende lugemine on olnud ühes või teises mõttes silmiavav, kuid silmade avanemisega kipub olema nii, et see toimub väikeste asjade kuhjudes, kuni viimane kübe vallandab protsessi. See tähendab, et need raamatud ei pruugi iseeneses olla murrangulised, vaid on olnud viimaseks piisaks mu isiklikus karikas. Ükskõik kelle teise jaoks võib neil vabalt säärane mõju puududa.
Aischylose tragöödia „Agamemnon“ räägib sellest, kuidas kreeka vägede ülemjuhataja Agamemnon pöördub Trooja sõjast koju tagasi ning tema naine Klytaimnestra oma uue mehe Aigisthosega mõrvab ta. Esiteks on see tugevalt sõjavastane näidend: Trooja sõda kujutatakse – erinevalt Homerose eepostest – ülemäära vägivaldse ning ühiskondlikult mõttetu ja laastava konfliktina (kõik ohvrid ja kannatused teenisid eesmärki, et tuua tagasi ühe kuninga naine, sealjuures asi polnud isegi niivõrd armastuses kui au haavamises). Teiseks, ma vist ei ole kohanud teksti, mis oleks niivõrd palju täis sisemisi vihjeid ja tähenduslikke detaile, mis avanevad teadvuses alles väga põhjalikul lugemisel, mõjudes pealiskaudsel lugemisel alateadlikult. Näiteks näidendi alguses toodud tänuohvrites Agamemnoni saabumise puhul peidab end Agamemnoni surm – ta mõrvatakse loo lõpus ohvrilooma kombel kolme kirvehoobiga. Peaaegu miski pole juhuslik. See raamat kukutas mind arhailisse tekstisügavikku, mis pole ilmselt isegi hoolsalt komponeeritud, vaid tekkinud intuitiivselt, pannes mind vaatama otse pärimusest võrsuvale kirjandusele uue pilguga.
Martin Steinrücki teos „La mise en évidence“ („Esiletõstmine“, Van Dieren, 2009) pakub antropoloogilist vaadet antiikkultuurile, keskendudes normi ja kõrvalekalde mõistetele või täpsemalt nende puudumisele Vana-Kreekas sellisel kujul, nagu meie neid tunneme. Varasema aja kreeklaste mõtlemises võisid vastandid eksisteerida pigem lihtsalt vastanditena, hierarhiseerimata üht normiks ja teist kõrvalekaldeks. Näiteid selle kohta leiab palju ja väga erinevatest valdkondadest, alustades kreeka dikē’st kui õiglusest, mis põhineb puhtalt vastandite tasakaalul, ja lõpetades vanakreeka keele kunagise toonilise rõhuga, mille puhul toimub hääletooni tõus ja langus nii, et üks neist ei ole norm ning teine kõrvalekalle sellest. Raamat on tegelikult üsna õhuke ja suunatud pigem laiale publikule, samuti leiab osalt sarnaseid mõtteid teisteltki autoritelt, kuid ma ise hakkasin just seda teost lugedes mõistma midagi, mida ma varem ei mõistnud, ja see mõistmine aitas mõtestada veel mitmeid muid vanakreeka kultuurinähtusi. Isegi kui see pole universaalne võti, millega läheneda kõigele kreekalikule, on see mind palju aidanud. Aga mida ma siis äkitselt mõistsin? Ma arvan, et mitte ainult seda, et paljudest asjadest saab kreeka kultuuris paremini aru, pidades neid hierarhiseerimata vastandeiks, vaid et asjadest on võimalik põhimõtteliselt teistmoodi mõelda! See on üsna banaalne avastus, kuid igaüks peab selle ise tegema.
Joseph Helleri „Nõks-22“ (Tänapäev, 2020, tõlkinud Tiina Randus) on sõjaromaan, mis põhineb vastuoludel. Peategelane on pommituslennuki sihtur John Yossarian, kelle baas on Pianosa saarel Türreeni meres ning kes tahab sealt iga hinna eest eluga koju saada. Ta tunneb omal nahal ja mõistab sõja – võib-olla isegi kogu elu – vastuolulist ja paradoksaalset loomust. Näiteks on eeskirjade järgi lubatud sõjast koju minna neil, kes on hullud, ainult et mitte keegi, kes tahab sõjast koju minna, ei ole hull. Raamat algab lõbusalt ja lõpeb masendavalt, võttes kokku ühe olulise osa mu enda loomusest. Ma näen vastuolusid, mille üle on parematel päevadel hea nalja teha, mis halvematel aga õõnestavad järjekindlalt mu olemasolemist.
