Viimase aja lugemiselamused, mis esimese hooga panevad teksti sisse ahmima ja siis sunnivad distantsi võtma, tasapisi lähenema, keelt vastu panema, rahulikult edasi lutsutama, vahepeal võib-olla laua peale asetama. Nagu kukekommi, millest ühe minekuga ei jaksa ega taha jagu saada. Lõpetuseks venitamistaktika, et kauem jätkuks.
José Luís Peixoto
„Ei ühtki pilku“
Loomingu Raamatukogu nr 10–12, 2021.
Tõlkinud Leenu Nigu
Nimetus Portugali külas käib elu justkui nagu igas teises – sünnitakse ja surrakse, tehakse tööd ja kosutatakse end pärast tööpäeva klaasi veiniga kohalikus kõrtsus, armastatakse. Ent Peixoto maailmas saadab kõike seda äng, mis on algul varjatud kui päikesepõletus, ent muutub ajaga aina valusamaks. Lugeja peab tähelepanelikult lugu jälgima, et aru saada, kes parasjagu kõneleb, otsi omavahel siduma ja orienteeruma kõikides karjuvates vaikustes, mida autor lugeja ette viskab.
„Ei ühtki pilku“ on luule, mis maskeerib end proosarüüs ning mida lugedes jäi õhku küsimus, kas ilu saab olla vahe? Saab. Olgu see raamat tunnistajaks. Kõik, mis ühes öös on ilusat ja hirmutavat, on siia raamatusse jõudnud. Ja vahel on see öö meie hinges, igavesti päikesetõusu ootamas. Ja kurat naeratab.
Lucia Berlin
„Koduabilise käsiraamat“
Toledo kirjastus, 2022.
Tõlkinud Jüri Kolk ja Kaisa Kirotar
Raamatud pidavat empaatiavõimet arendama. Kuidas siis täpselt? Noh, näiteks Lucia Berlini lugedes. Tema novellid panevad märkama mitte ainult inimest teksti sees, vaid enda ümber avatud silmadega ringi vaatama. Kõlab nagu klišee? Olgu pealegi. Sõitsin rongis, lugesin Berlini ja mõtisklesin inimestest, kellega vagunit jagasin. Noormees jalgratta ja kassiga, mis on tema lugu? Vanem proua suitsetajaköhaga, keda kohtan tihti, olgugi et me sõnagi ei vaheta – kuhu tema küll läheb?
Kui Peixoto ilu on vahe, siis Berlini toores ausus on seda samuti. Lugeja pannakse silmitsi alkoholismiga, seksuaalse ärakasutamisega, põrandaaluse abordikliinikuga (kahjuks taas väga asjakohane viimatistele sündmustele mõeldes), aga üllataval kombel pääseb esile ka lootus ja elamise ime.
Jurga Vilė ja Lina Itagaki
graafiline romaan „Siberi haiku“
Draakon ja Kuu, 2022.
Tõlkinud Tiina Kattel
Lapse vaatenurgast jutustatud lugu küüditamisest, (kodu)igatsusest, elust Siberis ja Leetu naasmisest. Väike Algiukas ei ole keegi muu kui Jurga Vilė isa. Ta räägib küll oma pere lugu, kuid see ei ole võõras ka paljudele teistele leedu peredele. Ega eesti.
Lastekirjanduse valda liigitudes on „Siberi haiku“, nagu head lasteraamatud ikka, nauditav ka täiskasvanud lugeja jaoks. Kõige parem olekski seda lugeda nii lapsel kui vanemal, sest raamat aitab arutleda sõja olemuse üle.
