Raamatusoovitused

Raamatusoovitused: Aet Annist

Aet Annist 21.06.2024

foto: Mari Rostfeldt

Kasvasin üles ajastul, mil raamatud olid prestiiži ja sotsiaalse staatuse allikaks: inimesed seisid pikkades järjekordades, omandamaks kõige obskuursemaid üllitisi, mille sisust uhke omanik vaevalt huvitus ja mille lahti lõikamata poognad suletuks jäidki. Aastakümneid nomaadina elamist on samuti kahandanud mu soovi raamatuid osta, nii et kuigi ma sünni­kodu läbihekseldatud raamatukogu asukatelt kannatlikult tolmu pühin, ei pea ma füüsilist teost hädavajalikuks. Alljärgneva valiku lehti olen siiski oma käega keeranud. Seegi on üks nende väärtuse tunnistusi, nagu ka nende võime kõneleda inimolendist ootamatute ja samas ühendusi loovate rakursside kaudu.

 

Arvo Valton
„Silmus“
Looming nr 1, 1967

Elegantne lugu inimlike eksimuste vältimatusest ja absurdsest põik­päisusest, millega inimene läbi aja ja ruumi püüab murda. See lugu kõlbas metafoorina 1980ndate teismelisele, kellena ma seda esmalt lugesin – et mõista silmapiiril heljunud õhk­õrnu armumisi ja lootusetusse määratud katseid neid vältida. Sama­võrd sobib see aga täna inimliigi järjekindla oga­ruse kä­sit­lemiseks. Valton näitab väga täpselt, kuidas me oma lihtsa­meelsuses ja ülbuses, veendumuses enese puutumatusest ning seniste soodsate asjaolude lõpmatust jätkumisest sil­muse ise enda ümber sätime. Muutumatusele näkku naermine pimestab, kuni murdepunkt on ületatud ja silmus kiirelt ja kind­lalt kinni jookseb…

 

Olga Tokarczuk
„Päeva maja, öö maja“
Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2013 [1998]
Tõlkinud Hendrik Lindepuu

Komistasin sellele raamatule täiesti juhuslikult Bristoli raamatu­­kogus 2010ndate alguses. Komistasin, ja jäingi raa­matu müt­seeli võrku, mis vedas mu üksildastele Sudeetia mäe­külgedele, kus vahetpidamata seenil käidi ja und nähti. Väheke ripakas ja päevinäinud koega kogukonnas elavad suju­vat kooselu tulekud ja minekud, ööd ja päevad, uni ja ärkvelolu. Raamat mähib nii endasse, nagu kogu elu toimukski Nowa Ruda laua taga Marta vastas. Ma arvan, et ma ei ole siiani sealt päriselt püsti tõusnud – või, noh, tegelikult ma olen seal alati olnud ja jäängi sinna. Olen osa niidistikust, mis seob mind kõigi martade, olgade, arvode ja daviditega, kõigiga; mis sõlmib meid kokku, kannab meid ajast aega, elust läbi aegamööda tapvate mürgiseenedelikatesside surma poole, ja seda täpset hetke, mil ühest saab teine, ei tunnegi ära.

 

David Wengrow, David Graeber
„Kõigi asjade koidik. Inimkonna uus ajalugu“
Postimees Kirjastus, 2023 [2021]
Tõlkinud Andreas Ardus

Kui Valton mängib indiviidi valikute ettemääratud lõpp­tulemusega ja Tokarczuk kollektiivse ühteseotuse ja une­nägudesse peidetud paratamatuse nentimisega, siis Graeber ja Wengrow kirjeldavad, kuidas inimsugu on enda saatuse kulu teleoloogiliste pintslitõmmetega valmis maalinud. Aga – nagu Davidid ühest suust kinnitavad – meil on võimalik end neist raamidest välja kujutada, neid silmuseid ja lõkse vältida. See raamat näitab lennuka lootusrikkusega, kuidas meie teed ei ole tegelikult nii rangelt sisse käidud, kui ajaloo- ja ühis­konnaõpetuse õpikud juba sadu aastaid väidavad. Kuidas meie ühiskondade ja inimeste vaheliste suhete vorm ja olemus ei ole raiutud kivvi, vaid pehmesse põletamata savvi, ja kuidas seda on aastatuhandeid katsetatud, kohandatud ja muudetud.

eelmine / järgmine artikkel