Mikk Tammik
„Argi-AGRI-luule”
Hea Tegu, 2019
Tunnustatud pedagoog Joosep Susi[1] liigub ringi mööda Tartut ja räägib mõistulugu noormehest, kes läheb äsja mulda sängitatud isa hauale. Isa on kirstu pandud koos uhiuue käekellaga, mis pole veel maha käinud. Poeg surub karvaudemeis kõrva juba laiali aetud mullale ning kuulatab. „Tere, isa!” ütleb ta esmalt, ja kuuldes kella tiksumist: „Tere, aeg!” Siis tõuseb ta püsti, mõtleb hetke ja hüüatab heledal häälel üle terve surnuaia: „Oo, tehnoloogia!”
See mõistulugu on siinsele arvustusele oluline mitmeti – on algus ja on kohutav lõpp. Aja juurde jõuan hiljem, ent esmalt kirjutan Tehnoloogiast, mis on võimaldanud turule paisata suure hulga toimetamata ja kujundamata luuleraamatuid, mis vanasti levisid käsikirjaliselt ja suguvõsades. Nondest tekstidest pole vaja rääkida, piisab pelgalt mainida Tehnoloogiat, mis ühelt poolt võimaldab pommitada Iraani kultuuriväärtusi ja Ameerika diplomaate ning teisalt anda välja sadakond raamatut, millest ainult üksikud on laiemat levikut väärt.[2] Seesuguse masstootmise kontekstis on tore näha, et keegi veel viitsib ise algusest lõpuni luuleraamatuga vaeva näha, teksti kirjutamisest ja selle kujundamisest kuni trükkiandmise (trükkimine jääb ikkagi masinale) ning levitamiseni välja, nagu Mikk Tammik on seda teinud. Tehnoloogilise progressi lõpetamiseks on pakutud erisuguseid lahendusi, millest üks parimaid on Theodore J. Kaczynski ehk Unabomberi oma. Ei, ma ei mõtle kirjapommide saatmist, mis oli tema hullumeelsuse omapära. Vanglatrellide tagant ta sääraste patutegudega enam tegeleda ei saa ning isolatsioonis olemise tulemus on läbilõikavalt terav analüüs meie maailma praegusest kehvapoolsest seisust ja võimalikest toimimisviisidest.[3]
Heategevuslikus kirjastuses Hea Tegu välja antud Mikk Tammiku luulekogu on kohe algusest peale köitev. Lausa nii köitev, et autor ise ütleb, et raamat töötab ka lugemata: „Graafika- ja luulekogu, pühendusega palveraamat on selline raamat, kui isegi ei loe ega süvene, siis ta toimib ikkagi, sest need pildikeste read palveldavad. Paned lauale seisma, teed lahti ja siis vaatad raamatut, – ja siis ta juba toimib, – seisab laual pooleldi lahti ja palveldab.”[4]
Kogu on kirjutatud algul otse Androidi nutitelefoni, „mitte pliiatsiga!”.[5] Otse masinasse, ent masin on siin inimese tahte all, õiges kohas. Raamat on palve kogu maailma, inimkonna ja ühiskonna eest – see on toosama hukatusest päästmise püüd, millest juhindub ka Kaczynski. Palve maailma vägevate eest, kellest sõltub ju kõige rohkem. Samuti palve n-ö väikese inimese eest. Tsiteerin veel autorit: „Argine, põllumajandus (kr agros), nagu oleks eemal kirikust, nii on kirjutatud, katoliku kirikus on ka ju need laulud, paar tykki, mõeldes neile kes töötavad eemal kaugel kirikust, põldudel ja nii …”[6]
Ja siis hakkab voogama aeg: „Fratello, sa vaata … / Muster, krempel, kukkel, spanjel. / Fratello, kas tunned ka tuult paitamas, / lainete vohamist ja metsatuka kohinat?” (lk 19) Kas ei kosta siin vaikselt Indrek Hirv („Pierrot! – mu kurbused on ikka alasti. / Kas mäletad: su flöödilt pudenes üks heli…”[7]), elik Semper-Visnapuu („Kõik mäng ja sport, / kõik crème ja tort, / ah, tšort!”[8]).
Peaks tõesti Beebilõusta parafraseerides hüüdma: „Need riimid ei tööta, tšort!” Need ju polegi riimid, heureka!, see on vabavärss, mis voolab Isa käte vahelt ajalikku maailma. Argielu lohutuseks, mõnusas formaadis, et seda nagu Loebi antiigiklassikute raamatukogu[9] taskutes kõikjal kaasas kanda.
Just nimelt Isa juurest, sest Tammik kirjutab raamatu tagakaanel, et „selle raamatu kirjutamisel tiivustasid mind 30 ja 1 müstilist lendavat olendit.” See pole suvaline numeroloogiline valik. On teada tõsiasi, et jagamatu Üks, Isa, valgub siia ilma lõpmatult pooldudes, moodustades nõnda vaimloendite hierarhia, mida ta troonib. Suure hierarhia sees on väiksemad, mis üldist ülesehitust peegeldavad. Ühel ja paljususel, mikrol ja makrol on samane struktuur. Mikk Tammiku „1” võib nõnda viidata mõne vaimolendite sõjasalga isandale, nii nagu see mõnes heas keskaegses maagiaraamatus kirja on pandud. Ja talle alluv 30-pealine sõjasalk kätkeb endas numbrisümboolikat, millele võib leida mitu seletusvõtit ristirahva pühakirjast.
Evangelist Matteus kirjutab: „Vaata, külvaja läks välja külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle. Aga osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda, ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda. Ent päikese tõustes see närtsis ja kuivas ära, sest sel polnud juurt. Osa seemet kukkus ohakate sekka ning ohakad sirgusid ja lämmatasid selle. Aga osa kukkus heasse mulda ning kandis vilja, mõnisada, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend seemet. Kel kõrvad on, kuulgu!” (Mt 13,3-9)
Tammik sekundeerib eeltoodule: „Keegi istutab seemne. / Keegi kastab ja rohib. / Keegi imetleb.” (lk 26)
Annemarie Schimmel, islami müstika ammendamatu varasalv, kirjutab Franz Carl Endre raamatu „Mysterium der Zahl” täiendatud väljaandes: „30 on korra ja õiglusega seotud number. Vana-Roomas pidi mees tribuuniks saamiseks olema 30aastane ning piibelliku traditsiooni järgi alustasid Mooses ja Jeesus jutlustamist just selles vanuses. [—] Samas reedab Uues Testamendis Juudas Jeesuse 30 hõbeseekli eest. Selle tulemusena on mõned eksegeedid järeldanud, et iga inimese väärtus, isegi kuninga oma, on 29 dirhemit või vähem, sest Kristuse „hind” ei olnud tõepoolest rohkemat kui 30 hõbeseeklit.”[10] Nõnda võib järeldada, et Tammik on saanud õiglust taganõudvate vaimolendite eestkõnelejaks, tuli ju ka Jeesus õiglusemõõka tooma. Mõistetavaks saab autori palve segaduses maailma vägevate ja nõrkade eest!
Müstilised lendavad olendid on viimastel aastatel jõuliselt eesti kirjanduslukku sisse kirjutatud. Praegu troonib küll Paavo Matsini swedenborgilik androgüün-ingel. Matsini tekst töötab mitmel tasandil, olles lustaka krimka kõrval ka esoteeriline käsiraamat, mis lisab Unabomberi käsitlusele uue mõõtme, sest õpetab leidma füüsilise maailma muutmise kõrval tahtejõudu ka vaimsusega tegelemiseks, et mitte jääda maiste ahvatluste lükata-tõmmata: „Kui maa peal võis selline hing isegi päris hea välja näha, siis esimesse taevasse sattudes ilmusid kõik seesmised meeleliigutused palgele ja pilt, mis esimese taeva inglitele avanes, oli tavaliselt kohutav. Seepärast ei vaadanud ingel kunagi maa peal käies, mida inimene teeb oma kehaga, vaid ikka ja ainult seda, mida inimene teeb oma tahtega.”[11] Just tahe on see, mis vormib sõnad luuleks, mis paneb ka Tammiku hüüatama: „Vaal. Valgre. Vaas. Vasikas. / Viktor. Vigri. Vatt. Vooluallikas. / Vetikas. Viis. Välispoliitika. Validool. / Veidike. Vann. Vooder. Võpsik. Validaator. / Väikekodanik. Validaator.” (lk 15) Väikekodanliku mandumise vastu aitab tahe. Löö katki validaator ja välju mugavustsoonist!
Kirjanduskriitik Rauno Alliksaar on sedastanud ilukirjandusliku manifesti, milles on muu hulgas hüüatus: „Raamatut peab olema võimalik lugeda suvalisest kohast alustades. Algus-keskpaik-lõpp-mall on iganenud ega kõneta enam tänapäeva lugejat, kes soovib asju teha omal viisil, mitte ettekirjutatud norme järgides. Säärasest vormist loobumine toob paratamatult kaasa üldiste süžeeliinide kadumise, sest need toimivad üksnes ranges puuris, kuhu kirjandust sajandite jooksul lakkamatult on surutud.”[12] Seesama võiks kehtida ka luuleraamatu puhul. Luuletus peaks kõnelema eraldiseisvana, igal real ja sõnal peaks olema iseseisev väärtus. „Tagasi sürrealismi juurde!” võiks hüüatada nüüd, kui André Bretoni manifestid on lõpuks Kristjan Haljaku tõlkes loetavad. Tammiku luulekogu ongi nagu eelhoiatus sellele retroliikumisele: „Kutsukalli helenda ja muuda värvi / Kallikutsa sätenda ja vihu malli” (lk 25). Luule on muutumises, maailm on muutumises.
Lõpetuseks, nagu lubatud, tolle alguse mõistujutu noodiga sulanduv lõpp, mil „oo” muutub oigeks: „Teras tervitab valu. / Alumiinium noogutab. / Tross kiristab hambaid. / Kumm venitab manu. / Puit loogu koonutab. / Värv võõpab sambaid. // Inimesed rapuvad.” (lk 39)
Selle lõpuga seostuvad Tammiku kogu psühhedeelsed illustratsioonid. Maailm käib ringiratast ja variseb algstruktuuri tagasi. Ühel raamatu keskel oleval fotol troonib tühjas Pärnu rannas elevandist liumägi, teisel uhuvad merelained üle puhastunud maakera. Hinga, emake, ja lase liikidel jälle paisuda. Lugegem madame Blavatskajalt ja Rudolf Steinerilt nonde tärkavate liikide, algolevuste kohta – nad on kujutud tahtevormid, mis vaikselt kallerduvad, et liikuda taas vältimatu lõpu poole.
„Keegi ei tea, mida tahab, / fossiilidel elu, igavust tõotab” (lk 10).
[1] Vt https://opleht.ee/2017/08/stagnatsiooni-eest-kooli-pakku/.
[2] Vt https://paljasjalg.ee/tutvustus/. Vastukaaluks säärasele kirjastamisparasiitlusele vt Roberto Calasso. „Kirjastaja jälg” – Tartu: Komapäev, 2019. Tlk Heli Saar.
[3] Kuigi Unabomber on vast enim tuntud 1995. aasta manifesti järgi, mis ilmus autori sõnutsi terviklikul kujul (koos lisatekstidega) alles 2019. aastal, oleks siinkohal sobilik soovitada tema viimast raamatut. Autor on rõhutanud, et see on käsiraamat, mille eesmärk on anda praktilisi juhtnööre, kuidas juhtida meie ühiskond (nimelt on käes René Guénoni ennustatud monoühiskonna aeg, mil nurjatu lääne kombitsad on igale poole sirutunud) kõrvale vältimatu hävingu teelt, millele oleme tehnoloogia kasutamisega paratamatult sattunud. Vt Theodore J. Kaczynski. „Anti-Tech Revolution: Why and How” – Scottsdale, AZ: Fitch & Madison Publishers, 2016.
[4] Mikk Tammiku arvustus enda raamatule. Vt https://www.rahvaraamat.ee/p/argi-agri-luule/1308307/et?isbn=9789949685196#.
[5] Kirjavahetus Mikk Tammikuga, 13. XII 2019.
[6] Samas.
[7] Indrek Hirv. „Nukker triolett” – „Uneraev”. Loomingu Raamatukogu nr 45, 1987, lk 23.
[8] Henrik Visnapuu. „Pierrot” – „Mu ahastus ja armastus”. Tallinn: Eesti Raamat, 1993, lk 74.
[9] Vt https://www.hup.harvard.edu/collection.php?cpk=1031#.
[10] Annemarie Schimmel. „The Mystery of Numbers” – New York, Oxford: Oxford University Press, 1993, lk 239–240.
[11] Paavo Matsin. „Kongo tango: lugu raskemeelsest inglist” – Viljandi: Lepp ja Nagel, 2019, lk 10.
[12] Rauno Alliksaar. „Õpetus ja mõned väikesed näpunäited ühe valminud töö varal ehk Kaheksa sammu värvikaks ja armastatud kirjanikuks saamise teel” – Värske Rõhk, nr 59, 2019, lk 101.
