Marten Kuningas
„Sabata koma“
Sabata koma, 2021
Marten Kuninga debüütluulekogu „Sabata koma“ annab põhjaliku ülevaate autori 16-aastasest luuletajateest. Tekstid on jaotatud ilmumisaastate kaupa viide osasse. Kuna luuletused pärinevad pikast ajavahemikust, on need ka väga erinevas stiilis. Kuigi teos ei küündi konkureerima professionaalsete luuletajate tööga, on selle väärtus Kuninga isikliku arengu ühe faasi lõpu markeerimises.
Arvustuses osutan „Sabata koma“ peamistele tunnustele ning teen seda kolmes jaos. Esiteks toon välja autori huvi meetrilise luule vastu, teiseks uurin sürrealistlikke tagataustu ning kolmandaks võtan vaatluse alla laulutekstide seotuse luulevormiga. Analüüsi ilmestan kolme iseloomuliku luuletusega kogust, mis annavad omakorda ülevaate teose olulisematest teemadest.
(Silbilis-) Rõhuline
Üks osa „Sabata komast“ on kirjutatud rõhulises ja lõppriimilises vormis. Hasso Krull on seda tüüpi luulet nimetanud arhiluuleks ja selle kujuteldavat vormieeskuju arhilüürikaks: „Just arhilüürikale on orienteeritud suurem hulk luulet, mis iga-aastastest luuleülevaadetest välja jääb ja mille kohta kirjandusajakirjad arvustusi ei telli. Enamasti püüab selline luule reprodutseerida ka teatavaid vormitunnuseid, eriti lõppriimi, mis on algluuletuse esimene tunnus. Värsimõõtu tajutakse algluules nõrgalt, read on lühikesed ja sisaldavad tavaliselt neli-viis rõhulist silpi, nii et tõenäoliselt moodustub neist rõhuline värss. Riimide osas domineerib ebatäpne naisriim, mis mõnikord põhineb üpris ligikaudsel sarnasusel“[1] Ligi kolmandik Kuninga tekstidest ongi arhiluuletused. Üks huvitavamaid näiteid meetrilisest luulest on „Maal“ (lk 14):
Kojas on jahe kilemajas palav
kaevult saab vett ja turult saab kala
kuldnoka puurist kostab arutelu
pliidi all tules sealgi on elu
Öösiti katjaks on lappidest tekk
aia ees haigutab sirelihekk
suitsune tünn ta sülitab sinki
kellegi käsi veab tagatoa linki
Juustesse kamm ja luudesse leiba
hernesed kaunad leiavad teiba
keskmises sahtlis on kivid ja kriidid
nagides pintsakuist hargnevad niidid
Luuletuses on korrastatud rütm: esimeses stroofis vaheldub daktüliline (X x x) rütm trohheilisega (X x), leidmata korrapära. Ka rõhuliste silpide arv on vahelduv. Seega ei saa toda stroofi konkreetsesse rõhulisse süsteemi veel asetada. Teises stroofis seevastu korrastub värsitõusude arv neljale ning ka rõhutute silpide arv on kooskõlas, tegemist on nelikdaktüliga. Teise stroofi poole pealt, justkui teksti murdepunktis, lisandub siiski üks järelrõhk („suitsune tünn ta sülitab sinki“) ja tekst läheb samas taktis lõpuni välja. Seega on kolmanda stroofini jõudes sees juba voolav rütm ja luulelust. Kui vaadata luuletust silbilis-rõhulises süsteemis, kannab alles viimane stroof oma vormi välja. Arhiluule tunnuste juurde kuulub veel lõppriim, millest Kuningas on kasutanud paaris täis- ja irdriimi (näiteks tekk-hekk, palav-kala). Riimidki lähevad luuletuse teises pooles üle täisriimideks, mis tekitab alles viimaseks stroofiks oodatud vormitäiuse. Muidugi ei soovi ma väita, et meetriline luule peaks olema läbivalt samas rütmis, kuid selles tekstis ei ole muutlik meetrika poeetilise taotluse teenistuses. Pigem näitab see, et tekst vajanuks toimetamist. Küll aga suudab luuletus täita šklovskilikku kirjanduse võõritavat funktsiooni. Epp Annus ütleb, et kirjandus toob selles olukorras automatiseeritud elu vaaba alt välja inimliku olemise.[2] Kuninga luuletus teeb maaelust „maali“, mis raputab lugeja argisusest välja.
„Sabata koma“ meetrilisest ja lõppriimilisest luulest tuleb esile veel kaks tunnust: lausriimi rohkus (nt „Elu suudluses“ suul-kuul-tuul, „Mustas kolmnurgas“ tipus- lipud-kipud, „Kaljukitse troopikas“ sülge-külge-hülge) ning refräänilisus („Aja meel“, „Olemas“, „Kardinad“ jt). Pikkade riimikoosluste puhul jääb vorm asjatult sisu juhtima: „Ma soovin et sa mulle räägiksid / ilma sõnadeta / suudlus / elu suudlus / me janusel suul // Huupi lastud kuul / kuldsel suvekuul / sätib soengut tuul“ (lk 45). Viimane rida ei anna luuletusele midagi juurde peale veel ühe kuuliga riimuva sõna. Refrääni kasutamine seevastu on Kuningal käpas. Mainitud luuletustes mõjub kordus sugestiivselt, kuid mitte sunnitult, ja aitab tervikut koos hoida.
Sürr!
Krull jätkab luule arengu kirjeldamist: „Kui luuletaja riimist loobub või hakkab kasutama täpseid riime ja kindlat meetrumit, siis on ta algluulest juba eemaldumas ja võib mõne aja pärast eemalduda ka arhilüürikast.“[3] Niisiis võib sürrealistlikke tekste pidada Kuninga loometee järgmiseks etapiks. Sürrealistlikuks pean teksti, mis kehtestab unenäolise, alateadlikel tunnetel põhineva maailma, mis ei toimi tavamõistusepäraselt. Ka sürrealismi käilakuju André Breton seab esimeses sürrealismi manifestis oma loomingulise tegevuse eesmärgiks unenäo ja tõelisuse sidumise: „Ma usun, et tulevikus sulanduvad need kaks väliselt nii vastukäivat seisundit, unenägu ja reaalsus, teatavaks absoluutseks reaalsuseks, sürreaalsuseks, kui tohib niimoodi ütelda. Selle vallutamisele ma asungi – olles kindel, et ma toime ei tule…“[4] Kuninga sürrealistlike tekstide seas on proosaluuletusi ning lühivorme, näiteks luuletus „Unistan voolust“ (lk 28):
Kui klõpsatab lüliti
ja rebaseid nüliti Amsterdami kanalis
Kui ripuvad tukid nööridel hoovides
ja krudiseb parukas headööd soovides
Oh kuis unistan voolust
nöörita traadita
puurita plaksuta
voolust
Kuidas tekst toimib? Kaks esimest stroofi riimuvad fraasi tasandil ning lõppriimiliselt. Kolmas ning neljas stroof mängivad samuti fraasikordustega. Kasutatud on ka sõna „vool“ mitmetähenduslikkust: see on veevool kanalis, vaba tunnete vool, mille kättesaamatus luuleminale tuska valmistab, ning elektrivool, mis on arvatavasti kahju tekitanud. Aimduse viimasest tõlgendusest annab lüliti, traadi ja plaksatuse mainimine. Kuid lugejani ei jõua luulemina seotus olukorraga ega tunde põhjus. Luuletus loob minoorse õhkkonna (nülgimine, tukid, takistatud vool), kuid ei anna tõlgendamiseks otseseid juhtnööre. Tõelisuse ja unenäo vahelisest olukorrast tulebki välja, et tegemist on sürrealistliku tekstiga.
Luuletuses ilmneb ka juhuslik kirjavahemärkide ning suurtähetede kasutamine, mis on kogus läbiv. Miks algavad kaks esimest stroofi suurtähtedega ja ülejäänud stroofid väiketähtedega? Kus on komad, punktid? Lugeja on kimbatuses. See ei tähenda, et luuleortograafia peaks vastama kirjakeele omale, kuid tavatul kirjaviisil võiks siiski olla funktsioon. Kuningale on omane ka siit luuletusest nähtuv ootamatu suurtähe kasutamine, kuid poeetilist laengut see ei kanna.
Leelo
Enam kui pool luulekogu kolmanda osa tekstidest on laulusõnad lugudele, mis on välja antud Kuninga 2014. aastal ilmunud plaadil „Praktiline mees“. Kuna Kuningas on aga otsustanud laulusõnad luulekogus trükki anda, tuleb neid ka luuletustena võtta. Laulutekstide puhul ei ole teksti tihedus nii oluline kui luuletustes, pigem domineerib teksti kõlaline efekt, sest tekst on mõeldud esitamiseks. Seetõttu tuleb vahel lisada sõnu lihtsalt selleks, et täita takt. Luules aga ei ole üleliigsus teretulnud. Kvaliteetses luuletuses on iga sõna ning fraas teksti struktuuri seisukohalt tarvilik ning toetab terviku toimet. Sellelt ootushorisondilt võtan vaatluse alla luuletuse „Tagurpidi vaal“ (lk 43):
Käib hinges tundeid mis su kõrvu küll ei jõua eal
sest iga kord kui avan suu mu mõrukeelel topeltsõlm on peal
Riivates põhja tasakesi tunnen haihtub kaal
kas ujub siin mu kaunis kadund tagurpidi vaal
Kui puudutus kindel
murrab pinge
su keha joon
Kuid ometi ringe jooksen
sind ei ole
illusioon
Tegemist on mõne kõrvalekaldega seitsmik-jambiidiga, mis koosneb neljast stroofist. Kahes esimeses stroofis on värsiread ebaharilikult pikad ning kahes viimases seevastu lühikesed. Lisaks lõppriimidele toetab teksti sidusust rohke algriimi (kõrvu küll, tasakesi tunnen) kasutamine. Luuletuse keskne kujund on tagurpidi vaal ehk love ehk kadunud armastus. Luuletuse teemaks on suhestumine konkreetse armastatu ja kadunud armastuse tundega (vaalaga). Esimeses ja kolmandas stroofis on „sinaks“ armastatu, kuid neljandas stroofis on „sinaks“ vaal, personifitseeritud armastuse tunne. Teine stroof eristub ülejäänutest, sest viitab sündmuskohale – ujumine tähendab, et asupaik on vesi. Kui aga merepõhja („Riivates põhja tasakesi tunnen haihtub kaal“) võtta metafoorina luulemina tunnete madalseisu kohta, omandab luuleruum uue tähenduse – vesi tähistab lausuja tundeelu. Niisiis asub „vaal“ lüürilise minaga samas poeetilises tunderuumis, on osa temast. Teine stroof avab ukse mõistmaks, miks luulemina „mõrukeelel“ ringe jookseb. Niisiis on luuletuse tugevus leidlikult valitud kujund, mis avaneb teises stroofis ja ajab juured kogu teksti. Nagu lauluteksti puhul eeldada võib, on poeetiline fookus kujundiloomel ja teksti suunatus esitusele vabandab välja vabama sõnakasutuse.
LuuleKOGU
Nüüd, kui teost on lähedalt silmitsetud, tuleb tagasi pöörduda terviku poole. Nagu ülal mainitud, koosneb luulekogu viiest osast, mis kulgevad kronoloogiliselt. Taustteadmiseks olgu öeldud, et „Maal“ ja „Unistan voolust“ kuuluvad esimesse ning „Tagurpidi vaal“ teise jakku. Nagu näha, ei ole esimese osa temaatika ega stiil ühtne. See kajastub juba grammatiliselt ebakorrektses pealkirjas („East, riimist & partnerid“). Autor taotlebki korratust. Teist osa seob fakt, et paljud neist tekstidest on Kuninga albumi „Praktiline mees“ laulusõnad, kuid ka sinna on, ilmselt kirjutamisaja tõttu, muid tekste vahele pikitud. Teisi osasid seob samuti vaid kirjutamisaeg, viiendat ka koht. Niisiis ei ühenda luulekogu osasid kunstiline taotlus, vaid kuiv kronoloogia.
Küll aga seob ja põhjendab luulekogu hektilisust selle kujundus. Anna Kaarma illustratsioonid on värvikirevad ja ootamatud: mitme valge lehekülje järel üllatab lugejat punane plahvatus. Raamatust leiab ka loodusvaateid, pliiatsijoonistusi ning rohkelt arvutigraafikat.
Lõppeks
„Sabata koma“ on stiililiselt mitmekesine luulekogu, mille seovad tervikuks illustratsioonid. Temaatika on klassikaline – peamiselt analüüsitakse lüürilise mina tundeid. Kuigi kogus on ka nukramaid meeleolusid, kannab seda siiski humoorikas kõrvalpilk, mille loob poeetiline sõnakasutus. „Sabata koma“ on väärtuslik just Kuninga muusikuteekonna kommentaari või osisena.
[1] Hasso Krull. „Mis on luule?“ – Vikerkaar, nr 7–8, 2011, lk 91.
[2] Epp Annus. „Kuidas kirjutada aega?“ – Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2002, lk 56.
[3] Hasso Krull. „Mis on luule?“ – Vikerkaar, nr 7–8, 2011, lk 91.
[4] André Breton. „Sürrealismi manifest“ – Akadeemia nr 7, 1998, lk 1379. Tõlkinud Inga Saare ja Andres Raudsepp.
Lisanna Lajal (22): „tglt ma ei kanna prille“
