Jevgeni võiks end juba nimetada uues rajoonis kodunenuks, oma kontoritööd tulutoovaks ja tüütuks, korterit kehvemapoolseks keskpäraseks. Aga uude piirkonda sattunud endine öökull poleks arvanudki, et temast saab tööpäevahommikute armastaja. Nimelt viib Jevgeni tee tööle läbi rahvarohke maa-aluse tunneli, mille on oma töökohaks valinud tagasihoidlik interpreet.
Tunnelisse astudes on tunda kerget uriinilehka, millesse seguneb saiahõngu noote tillukesest pagariäriputkast. Erisugused on ka tunnelist kostuvad hääled – sealt kajab vastu helibukett katkiste pidurite halast, lindude kisast, kõpskingade klobinast ning klaverimängust. Päevavalgus asendub luminofoorlampide nigela kumaga, mille valgel ilmutab tunnelipõrandal end lõppematutest poristest saapajälgedest moodustunud ristuvate teekondade rägastik. Trellitatud pagariäri on kui väike valgusesaareke hämaras ebameeldivas koridoris kahe tunneliava vahel. Käigurajalt pisut kõrval seina ääres seisab tumepruun odavat marki klaver.
Tõsi, tunnelihämarusse paigutatud pianiino kannatab külmast, niiskusest ja ajahambast põhjustatud hädade käes, kuid see ei vähenda tema kõla ilu, võib-olla isegi rikastab seda. Pianist ise sobib oma instrumendiga nii ihult kui hingelt. Justkui paar väärikaid ilmakodanikke, ühel kooruv värv, teisel hõrenevad hallid juuksed, moodustavad nad oma eksistentsis ideaalse terviku. Ent vanamehe sõrmed liiguvad klahvidel eluaegse pillimängija osavusega, ühtmoodi virtuoosselt kannab ta ette klassikat, salongimuusikat ja džässi. Aeg-ajalt langeb seina äärde tolmu sisse asetatud mütsilotti kellegi annetus, millele järgneb pianisti tunnustav vaoshoitud noogutus.
Oma esimesel tööpäeval jäi Jevgeni isegi hiljaks, sest unustas end kuulama. Tänavamuusiku eneseväljendus, mis ei taotle midagi peale kunsti ja võib-olla ka piskut söögirahaks, salvis ta igavlevat hinge, nagu klassika ravis tema popkultuurist rikutud kõrvu. Jevgeni määras tol hommikul endale igapäevaseks töölkäiguteeks just selle tunneli. Nüüd on ta end kokku võtnud ja harjutanud varem tõusma, et enne tööpäeva algust kontserti kuulama minna.
Niisama suurejooneline kui ettemäng on vaatepilt – klaver on justkui pianisti kehaosa. Väsinud tumepruun puiduvärv sulab pleekinud musta pintsakuga ühte. Mängija oleks oma klaveriga nagu kokku kasvanud, kuid samas käib kahe vanakese vahel lõputu võitlus – nii palju, kui kulub klahvide alla surumiseks jõudu, avaldab klaver võrdse vastasena sõrmedele vastupanu. Tekib ajatu kooskõla, kus kunst kümbleb vaesuse, sopa ning meeleheite sees ja jääb möödujaile üheks müürililleks paljudest. Jevgeni tunneb meest vaid tema tegude, aga mitte sõnade järgi – vaikiv pianist ei vasta katsetele teda kõnetada. Jevgeni ei tea, kas mees on võõramaalane või sootuks tumm. Seda salapärasemaks muutub vaatamisväärsus tema austajale. Jevgeni ei oska arvata, miks peaks õpetajale sobilikul tasemel klaverimängu valdav pianist elatist teenima kerjusmuusikuna. Vaatab ta ju vahel justkui igatseval pilgul tunnelisuu poole, kust langeb kiviplaatidele hommikupäikese valgus.
Mees mängib igal tööpäeval varahommikust lõunani, küllap vanaduses läheb uni varem ära. Ta hoiab oma tavadest kinni raudse kindlusega, jätmata vahele ühtki hommikut. Kui Jevgeni sama teed pidi koju naaseb, on klaverikaas lukustatud, tool klaveri varjus – vana pill puhkab. Melanhoolia, mida kahe vanakese kontsert kõledas tunnelis hommikuti tekitab, on siis kadunud ja Jevgeni kontides kipitab vaid vastikus selle tunneli mustuse ja vaesuse vastu. Hilisõhtuti muutub tunnel isegi hirmsaks – varjudes lampide vahel võiks varitseda ükskõik milline kurjategija. Liiguvad ringi hilised töölised, aga ka sellised demograafilised rühmad, keda tasub vältida. Nüüd on pagariputka trellidel oma ülesanne täita. Klaver varjub oma nurka musta silmitu koletisena. Nii hoidub ka Jevgeni reedeöösiti tunnelist läbi minemast.
Kõik aga ei mõista nende teele jäävat ilu. Inimesed mööduvad pianistist justkui eimillestki, unisel pilgul, mõned telefoniga rääkides, teistel kõrvaklapid peas. Võib-olla meenub mõnel neist enne uinumist või suurema mureta saunakuumuses mõnuledes ka pianist ja võib-olla tunnistab mõni neist siis: jah, eks ta ole tubli mees, aga oma viga, et just klaverit mängib, kunstiga rikkaks ei saa. Seda enam leiab Jevgeni, et kunste peaks ülistama ja selle loojaid oma tiiva all kandma need, kes kunste ei valda. Ta kahetseb hommikuid, mil ta end voodist varem tõusma sundida ei suutnud, ja on isegi oma igapäevaste väljaminekute eelarves arvestanud pianistile kuluvate kopikatega.
Siiski pole Jevgeni ainus, kes kerjusmuusikut hindab. Ka tunneliseintele sirgeldajad on vanamehe väärtuse ära tundnud. Klaver on grafitist puutumata ning selle ümber on jäetud austav lapike puhast valget seina. Eemal kaetakse üksteise võidu vanemaid maalinguid uutega, sest ruum on piiratud. Vanamehe sissetulekud ei piirdu vaid mütsi pillutud sentidega. Vahel jäetakse klaveri peale ka muid ande – seal on näha olnud kompvekke, õunu, lillekimpe ja tubakat. Kord toodi sinna isegi kristallvaas.
Sel esmaspäevahommikul seab Jevgeni end kiirustades peegli ees valmis. Mündid kõlisevad taskus. Harjumus pole tema usku ega imetlust vanamehe vastu kahandanud. Hommik on tavaline ja hall, müra, vihm ja pori morjendavad ühtmoodi. Juba kaugelt mõistab Jevgeni, et sel hommikul pole kas pianisti kohal või puhkab ta parajasti, sest tunnelist ei kostu tavapärast mängukaja. Õnnetuse tunneb ta aga ära klaverit piirava ebahariliku inimsõõri järgi. Porisel tunnelipõrandal helgivad kohati vastu klaasikillud, nendega segamini lakkpuidupilpad, katkenud metallkeeled, kõige keskel vedeleb aga klaveritooli jalg, millega hävitustöö korda saadeti. Purustatud klaveri ees kildude, prahi ja tunnistajate vahel maas lamab pianist, kes on oma näo vastu põrandat surunud. Kes ometi võinuks tahta lõhkuda kõigile kalliks saanud pianisti aaret – ega ta seda siis ometi ise ei teinud?
Ent sündmuskoht tunnistab sellele vastu sama palju kui õnnetuse ohver. Nii vähe kui vanamehe kätes oleks selliseks teoks jõudu, oleks tal selleks ka põhjust. Klaasikillud vihjavad öösel joobnud vandaali käest lennanud pudelile.
Jevgeni astub oma pianisti juurde ja raputab liikumatut keha õlast. Pianist varjab oma leina pealtvaatajate eest justkui veritsevat könti, sest tõepoolest, klaveri kujul on tapetud ka pool mehest endast. Ümbritsejad vaatavad vaid kahetsusega pealt ja kuidas saaksidki nad aidata? Kuidas saaks Jevgenigi teda aidata? Jevgeni puudutab vanameest õrnalt kuklast, siis üritab teda selili pöörata, mispeale pianist agoonias vääneldes oma liikmeid kõikvõimalikesse piinarikastesse sõlmedesse ajab. Kutsutakse kiirabi, kuid ei kulu kaua ja vana mees sureb. Surma põhjust võõrastele ei avaldata.
Jevgeni ja mõned teised anonüümsed heatahtlikud austajad toovad nüüd iga päev klaveri äärde küünlaid, kuid tõmbetuul kustutab nad sageli enne, kui nad poolenigi ära põlevad. Klaveri vrakk seisab puutumatult oma kohal, ainult keegi on selle kohale sodinud musta tilkuva sõnumi, mis kuulutab: „puhka rahus“. Tunnel on muutunud veel hirmsamaks kui öösiti – Jevgeni läheb tööle ringiga ja katsub olnut unustada. Siis, kui talle kõik tahtmatult jälle meenub, jääb vaid imestada, kuidas ilu koos vanamehega kadus, nagu tolm tunnelirahva jalanõudelt.
„Pulvis et umbra sumus” on novellikonkursi Värske Novell võistlustöö.
Jane Leinfeld (18): „Olen kaunite kunstide ja looduse austaja. Inspiratsiooni leian ka vähekäidavatest vanamoodsatest kohvikutest ning ühistranspordist.“
