Annika Sellik
„Tuultest Tuba”
Sellik, 2020
Annika Sellik huikab uue häälena eesti kirjandusmaastikul oma debüütluulekoguga „Tuultest Tuba”. Tuba, millesse Sellik lugejad kutsub, tõotab juba lävepakul olla huvitav: 63 lehekülge luulet peitub heledasse kangasse köidetud kaante vahele, millele on kohrutatud gooti kirjas tekst. Nõnda leiab lugeja end sõrmedega üle kaane libistamas, raamatut siia-sinna kallutamas, justkui püüaks pääseda salatuppa raamaturiiuli taga. Nõudlikum lugeja võib-olla kiikab, kas lävele on jäetud veel vihjeid toa sisule, ja jõuab kiirete nutinäppudega e-raamatupoe kirjelduseni, kus Lauri Sommer tutvustab luulekogu järgmiste märksõnadega: minimalistlik, vaikne, haprust ja õrnust otsiv.[1] Lugeja noogutab juba nõusolevalt kaasa: jajah, tõepoolest, kaaneltki näha, et minimalistlik ja habras. Sellised märgid lävepakul tunduvad ju paljutõotavad? On loodud pilkupüüdev ja viimistletud esmamulje. Järgmiseks on mõistlik kaant paotada, lasta end hetkeks sisekaane kuldkollasest pimestada ja siis lugema hakata.
Napisõnaline
Luulekogu poeetiline laad selgub juba pealkirjas ja esimestes tekstides. Pealkiri „Tuultest Tuba” toob meelde poeetilise vähenduse tüüpnäite: „tegi toa tuule peale, maja marjavarre peale.”[2] „Tuultest Tuba” lubab viia vähenduse veel sammukese kaugemale: tuba pole tehtud tuule peale, vaid tuulest enesest. Ent kui poeetiline vähendus on tavaliselt kõnekujund, mis avaldub metafoorikas, siis selles luulekogus vähendatakse esmajoones lausetasandil. Lausa otseses mõttes: peaaegu iga luuletus on nagu üks terviklik lausung. Kasutatakse põhiliselt kolme kujundit, mis omal viisil toetavad õrna poeetikat ja viivad kasutatavate sõnade arvu näiliselt miinimumini: esiteks tseugma, mis seob fraasis ühe sõna mitu kasutusvõimalust, teiseks kalambuur, mis teeb sedasama sõna piires, ja kolmandaks ellips, mis jätab sõnu või tähti hoopis vahele. Tihti ühendavad nad jõu ainult paari luulerea vältel nagu esimeses luuletuses:
kõrvetab nõgeseid meelel
…………………..kel peo
………………soe
heledam on kui pale (VII) [3]
Esimese kahe reaga justkui küsitakse: kelle peopesad kõrvetavad mõttes nõgeseid? Järgmise reaga muutub küsimärgita küsimus juba väiteks: nõgeseid kõrvetavad need, kelle peod on soojad. Või öeldakse hoopis, et see, kes kibedaid rohte meelel mõlgutab, selle pihud on soojad ja heledad? Lugemisvõimalusi, mille vahel mõte vilklema hakkab, on palju ja ühtegi neist ei saa esikohale seada. Samasugust siirdega segunevat tseugmat leiab kõige rohkem, ta teeb tihedat koostööd kalambuuriga: „hetk / Veel, allikselgel” (VIII). Lausekujundid on seega vähenduse teenistuses: mitme tähenduse tarbeks kasutatakse nii vähe sõnu kui võimalik.
Tuuline
Nagu eelmisest näitest paistab, avaldub elliptilisus luulekogus ka tüpograafilistes võtetes, mis on kahtlemata Selliku tekstide silmatorkavaim eripära. Luuletused oleksid nagu õue tormi kätte jäetud, neist on tuul üle käinud: mõned tähed ja sõnad minema puhunud, teisi üksteisest eemale lükanud või laiali sõrendanud („hetkena / sähvav j u u n i”), kolmandaid kokku kolinud („seismajäädes / rahulolles” (XI)), värsiridu nihutanud … Kusjuures sõnalisel tasandil tuul eriti ei figureeri, seal on esiplaanil teised loodusjõud, millest tuleb juttu hiljem. Ühes tekstis on tuul hoogsalt pool luuletust (või lauset) minema puhunud:
Nüüd jäänud
on veel
oma hing
mäletada
…ja….hoida,
(XVIII)
Komaga rippuma jäetud lõpp tekitab kujutluspildi, kuidas hingele jälile jõudes ei tohi temast lahti lasta – hinge tuleb kinni hoida. Tuul on osav värsitehnik!
Samas pole siin ja mõnes teises näites sugugi võimatu, et mulje „poolikust” luuletusest tekitab puudulik toimetamine. Nimelt kasutatakse tekstides heakõlalisuse nimel kirjakeelest märgatavalt lahknevat keelt, mida iseloomustab tihe sõnavormide lühendamine. Alati pole aga kindel, kas mõni täht on ära jäetud või unustatud (nendei (XIII) – kas iseäralik omastav või kadunud gi-liide). Üksikute häälikute väljavahetamisega muutuvaid tähendusi kohtab luulekogus veel: „need mõtted mis / siin läitud läinud” (XIV), „udu läbi akna / rohenõgise” (XIV; miks mitte ka rohenõgese), „nõrkjalt veendub / su tahe (LXII; mõrkjalt sobiks samuti). Viimased kaks on justkui elliptilised riimid: paralleelvariant heliseb mõttes kaasa. Mitmetähenduslikkusele püüdlev poeetika ja elliptilised riimid panevad arvama, et ka ärajäetud tähed viitavad mitmele lugemisvõimalusele, ehkki šanss, et luulekogu oleks võinud tähelepanelikumalt toimetada, jääb samuti õhku.
Tuule kunstnikutöö pole siiski läbinisti õnnestunud. Kuigi abiks võetud ebareeglipärased komad, pikad lüngad ja nihestatud read tekitavad huvitava ja pidurdatud lugemisrütmi, siis näiteks sõrendatud sõnade eesmärk jääb küsitavaks. Ka tekstisisesed suurtähed ei ilmuta kunstilist järjekindlust ja võinuks ilmselt suureks puhumata jääda. Paar teksti saanuks tuul rahumeeli männilatvadesse keerutada.
Impressionistlik
Niisiis on need tuulepitsilised tekstid, mis püüdlevad minimalistliku väljenduse poole. Aga mida seal väljendatakse? „Tuultest Tuba” on kui kogu impressionistlikke miniatuure. Suur osa luuletustest püüab jäädvustada hetkemuljet ja pöörab tähelepanu valgusmängu tabamisele. Valgus kordub motiivina kõikjal, temas peitub nende tekstide süda, aga ta pole ainult sügav hingeline nähtus, vaid ka sillerdav visuaal: kord helgib paneelmaja seinal, siis peegeldub kuu küljel, „veel ulatub / õhtupäikese kulda / mu sülel puhkama” (XLVIII), viimaks „hõõgub ruugelt” männiladvul (XXXVII). Ehkki vahendid valgusmeeleolude edasiandmiseks on napid, luulekogu sõnavara piiratud, luuakse pildid tabavalt: valgus seotakse teiste tajudega ja muljepildid ei muutu üksluiseks. Peale valguse ilmestavad pilti ka puud-taimed: „Tuultest Toas” kasvavad sõnajalad, karikakrad ja piparmünt, kõrvetavad nõgesed ja ohakad, kõrguvad männid, kuused, kased ja kadakad. Kui impressionistlikud maalid toovad kujutelma pigem Lääne- ja Lõuna-Euroopa maastikud, siis Selliku tekstides figureerib siinmaine müstiline loodus. Inimloodu vilksatab tekstides harva, ent tasakaalustab habrast ja õhulist argise, käegakatsutavamaga: paneelmaja, kraavivesi ja männilaudadest põrand maandavad kõrgele-kaugele püüdlevat mõttelendu ja tundeelu.
Metafoorikas on mõjuvaim võte sünesteesia, mis annab muljepiltidele viimase lihvi. Erinevad tajud – sageli nägemine, kuulmine ja kompimine – seotakse luuletustes ühte. „Tuultest Toas” puudutab „eha puna / nii valusalt” (XXX), tumedus lõhnab ja valgus sumiseb, taevasina on võimalik kuulata, tunded teevad häält. Kõik korduvad motiivid põimitakse kokku, olgu nad kombatavad ja nähtavad (vesi, sõrmeotsad, haprus, valgus, pimedus, loodus) või vaimselt haaratavad (nimed, mõtted). See, mis terviktähendused aga sünesteetilisele lõuendile ilmuvad, jäägu avastamisrõõmuks.
Kas astuda „Tuultest Tuppa”?
„Tuultest Toa” sisekujunduse eest hoolitsevad seega kolm olulist võtet: vähendatud väljendus, tuulised värsiread ja sünesteetiline muljetamine. Esimesed kaks teevad teksti küllaltki raskesti loetavaks, pidev sõna eri tähenduste kaalumine on aeganõudev töö. Samuti pidurdab teksti lugemist selle eripärane rütm, kus komad, tühikud ja nihestatud read sunnivad ootamatutes kohtades peatuma. Vormi raskepära koormab sisukust, kuna tekib ootamatu vastuolu aeglustava teksti ja hapra valgusmängu vahel. Siiski on suurem osa luuletusi nauditavad ja moodustavad heakõlalise terviku, hetkemuljed loovad küll nõudliku, ent uudishimu tekitava luuleilma, kus mõned mustad noodid ei riku koguteost ära. Kindlasti tasub „Tuultest Tuba” lugeda neil, kes avastavad end imetlemast päikeselaike seinal, naudivad Jaan Kaplinski poeetilisi mõtisklusi valguse üle, on juba aasta linnakorteris isolatsioonis istunud või lihtsalt vajavad õhtuhämaruses midagi kirgast. Ühe luulekogu pikkune aja mahavõtt tuleb infoühiskonna kodanikele ainult kasuks, eriti kui tegu on põneva debüüdiga, mille kindel käekiri ja terviklik luuleilm ei jäta tuulest hoolimata lugejat külmaks.
[1] Loe „Tuultest Toa” tutvustust Rahva Raamatu kodulehelt.
[2] Vt EKI ühendsõnastikust sõnaartiklit „litootes”.
[3] Leheküljed on nummerdatud Rooma numbritega.
